Kui muu maailm on end koroonaviiruse hirmus lukku keeranud, siis Valgevene presidendil Lukashenkal on selle koroonaga sootuks teine suhe.
„Parem surra püstipäi, kui elada põlvili,“
ütles ta jäähokimatśil ja pole koroonaviirusega seoses välja andnud ühtegi
käsku-keeldu. Vodka, millega end seesmiselt kui välispidiselt määrida, ning
kuum saun olevat parimad tõrjevahendid. Nii et mõnes mõttes on Lukashenka isegi
raudsemate närvidega mees kui Putin, kes andis range korralduse Moskva lukku
panna, nii et kohalikud saavad vaid prügi õue viia ja koeraga kodumajast saja
meetri raadiuses jalutada ning lähimas magasinis hädapärased ostud ära teha.
Ent kõige vägevam mees on ilmselt Tadźikistani president Emomali
Rahmon, kes koroonaviiruse lihtsalt ära keelas. Ma ei tea, kust tal niisugused
vägevad võimed. Võib-olla viivad salajased niidid Tallinnasse, kus tegutseb
ukrainlasest reaalhiiler Vitali Lavruśa, kes end ka
hüpno-energoterapeut-kirurgiks nimetab. Tõsi, Õhtulehe portreelugu pärineb
aastast 2002, kes teab kas reaalhiiler enam elavate kirjas on – ja vahest just
seetõttu meil pandeemia möllabki, et ei ole. Kuid lugu on, ma ütleksin,
fenomenaalne. Ajaleht möönab, et mida varem keevitajana leiba teeninud Lavruśa
kõike ravib, seda ei saa leheruumi vähesuse tõttu üksipulgi üles lugeda: alates
kasvajatest, lõpetades rindade suurendamiseni.
Lavruśa: „Minu raviviis on Eestis
ainulaadne: tohterdan Jeesus Kristuse meetodi järgi. Ekstrasensse on palju,
kuid kõik teevad palju seansse järjest, mina vaid ühe.
Miks mees end peaekstrasensiks nimetab? “Sest ma olen MANZi (rahvusvaheline rahvaravitsejate assotsiatsioon) Eesti filiaali president.”
Lavruśa kirjeldab värvikalt korda saadetud imesid. “Sajad. Sajad on terveks saanud.” Tema
ravimeetod tundub võhikule esimesel pilgul lihtne. “Haigus tuleb ära keelata ja kõik. Kuid patsient peab uskuma, minuga
koostööd tegema.” Ja teeb näidisseansi. “Vaadake
mulle otsa,” kamandab ta fotograafi. Prauhh! põrutab ta jalaga vastu maad. “Prauhh, niimoodi ehmatan ma ja vahel võib
vähi mõne sekundiga ära ehmatada ja organismi õigesti tööle panna,” ütleb
ravitseja. Lavruśa räägib loo, kuidas
ta tüdrukule, kes ühest silmast pime, tegi ka prauhh ja...
tüdruk saab nüüd lugeda. ”Kümned tuhanded
on Eestis minu käe alt läbi käinud.”
Lavruśa kohta räägitakse, ta võtvat ravi eest hingehinda. “Jah, ma olen kallis arst,” ei salga ta, “konsultatsioon
on sada krooni, aga ravimine, ma ei hakka hindadest ajalehes rääkima. Aga olen
paindlik: kui pensionär tuleb, pojake, aita, mul pole raha. Aitan! Kuid midagi
peab andma, nii ma ütlengi: kümme senti ja paluge minu eest jumalat. Aga kel
on, maksab kas või 500 dollarit.”
Autokinkimise lugu on Lavruśal selgelt meeles. „Tuli minu
juurde koos abikaasaga kaunis naine, tal oli kasvaja, see juhtus üheksakümnendate algul. Arstid andsid naisele
vaid nädalajagu elupäevi. “Ma aitan kaasa, aga ise ravite end. Teete koostööd,
räägite mulle pool tundi ainult tõtt,” kirjeldab ta raviseanssi. “Tõde
rääkida on maailmas kõige raskem! Inimesed kannavad maski, aga selle
maharebimine võib teha imesid.”
Ja Lavruśa kannab mälu järgi ette dialoogi
enda ja surmahaige naise vahel. Kas oled oma meest petnud? Kui valetad, sured.
- Jaa. - Mis on armukese nimi? - Vanja. - Aga teise armukese? - Kolja. - Aga
kolmanda, neljanda? Mitu korda kohtusid Vanjaga? - Kaks korda. Jne., jne.
Kuidas magasid, mis kohti suudlesid? Salgad, sured!
“Mul oli vaja, et ta üles
tunnistades, saaks häbist ja patust lahti. Ja haigusestki. See naine elab oma
mehega edasi, kinkis mulle auto ja nad sõitsid välismaale. Ja ta on kena ja
terve.”
Lavruśa koputab Õhtulehe
ajakirjanikule lagipähe ja kirjeldab raviviisi. “Vaat
annan käsu, suurendada rindu üks-kaks korda aasta jooksul. Mida aeglasemalt,
seda suurem tõenäosus, aega on vaja.”
Ja taas imeline lugu. “Tuli minu
juurde aastate eest neiu, tegin talle seansi poolteise tuhande eest. Ja tüdruk
teatab, et teate, mina teid ei usu.” “Mida!” karjatanud Lavruśa, “vaat kui suurendan teil rindu kümme korda.”
Läks mööda aasta, tuleb üks neiu Lavruśa juurde. “Tal olid sellised rinnad, no väga suured. Ohh! Sellest räägiti
raadioski. Järgmisel päeval: naised vastuvõtul, pikad järjekorrad. Lavruśa, tehke meile ka.”
Lavruśal pole
meditsiiniharidust, kuid ta ei tee sest numbrit. “Ma tean klassikalisest meditsiinist sada korda rohkem kui õppinud
arstid. Olen Eestis kohtunud paljude ekstrasenssidega, üks teeb ühte, teine
teist, aga mina teen kõike. Miks haigused tulevad? Me ei ela õigesti, ei saa ei
süüa, juua, elada ega armastada ilma jumalata!”
Vaat niisugune mees. Imeline! Lausa biorelv - ainult et äraspidises tähenduses, positiivne selline! Ja mina pidasin veel Chuck Norrist kõige kõvemaks.
Eksisin. Nüüd, kus meil on koroonakriis, tuleb meil reaalhiiler Lavruśa üles
otsida – maa alt ja maa pealt. Ja siis – värise kuri viirus. Sest kui reaalhiiler Lavruśa korra röögatab....
 |
| Foto: Mati Hiis, ⓒ Õhtuleht |
Kuldaväärt lugu peitub Õhtulehe arhiivis, 01.06.2002:
https://www.ohtuleht.ee/123517/kuuletu-aju-kuuletu?fbclid=IwAR3nxU8QOi1s8GaBPiPn19NGtpj3WgMRruueHA3NvRNh62KM-wGjJ2rR2qM.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar