Lugemispäevik. Scott Rettberg. ELEKTROONILINE KIRJANDUS KUI DIGIHUMANITAARIA

SISSEKANNE # 100

Ameerika digitaalkultuuri professor, uue meedia ekspert Scott Rettberg peab elektroonilist kirjandust katusterminiks, mille alla koonduvad kõik kirjanduslikud praktikad, mis kasutavad multimeediat väljundi ja platvormina, toimivad arvutuslike ja võrgustatud metoodikate järgi ning on olemuslikult digisündinud. 

Elektroonilise kirjanduse vormideks võib pidada hüpertekstuaalset ilukirjandust, kineetilist multimeedia luulet, generatiivset ilukirjandust ja luulet, interaktiivset näitekirjandust ja kinokunsti, andmebaasipõhiseid ja lokatiivseid narratiive, mis põhinevad uutel kirjutamisreeglitel ja võrgustatud  kommunikatsioonitehnoloogiatel. Seda tüüpi teoste loomeprotsess sünnib läbi digihumanitaaria praktika, kus digitaalsed tööriistad ei ole mõeldud mitte niivõrd abivahendina traditsioonilise vormi taastootmiseks, vaid uute eksperimentaalvormide loomiseks.

Nii nagu digihumanitaaria tervikuna,  toimib ka elektrooniline kirjandus sarnase akadeemilise mudeli järgi, kus esmalt on rõhuasetus teoorial ja analüüsil, seejärel vajalike töövahendite ja platvormide valmistamisel/arendamisel  ja mis lõpuks päädivad rakendusuuringutega. Valdkonna omapäraks on kahtlemata oluliselt väiksem determineeritus ja suurem paindlikkus kui klassikalisel humanitaarteadusel, mis tegutseb ja arendab end eelnevate periodiseeringute ja praktikate kaudu. Digihumanitaaria, sealhulgas elektrooniline kirjandus on olemuselt interdistsiplinaarne/interaktiivne ja sõltub oluliselt tehnoloogilisest baasist, mis võimaldab tal eksisteerida ja eksperimenteerida.

Elektroonilise kirjanduse seotus kirjandusteadusega on ilmne, kuid ta pruugi tingimata toimida selle alaliigina. Nagu mainitud, on see interdistsiplinaarne, piiridest väljapoole valguv haru, millel on kokkupuude arvutiteaduse, disaini, kommunikatsiooni, filmi jm valdkondadega. Oluline on märkida, et siin tegutsevad samadel platvormidel ja võrdsetel alustel nii praktikud, kriitikud kui teoreetikud, ehk teooria leiab praktilist rakendamist, millest omakorda tekib pinnas teoreetilistele arengutele, kusjuures kriitikud saavad ad hoc vahetult sekkuda mõlemas suunas.

Elektrooniline kirjandus toimib mitmel eri tasandil, Rettberg reastab need järgmiselt:

1.      digitaalse kirjandusloome praktika;

2.      spetsiifiliste platvormide väljatöötamine, mis teevad  digitaalse kirjandusloome digimeedias võimaalikuks;

3.      teooria ja analüüs, mis aitavad mõista ja üles ehitada uue tekstuaalsuse alustõdesid ja panna need n-ö. rahvakeelde;

4.      teadusuuringute ja digiväljaannete võrgustamine, sotsiaalse võrgustiku, digitaalse infrastruktuuri loomine;

5.      metaanalüüs ja visualiseerimisuuringud, mis toetuvad elektroonilise kirjanduse metaandmestikule.

Digitaalne kirjandusloome on kahtlemata loominguline protsess, aga samas tegutseb kirjanik ka teadusliku eksperimentaatorina, kuna hüpertekstiga töötades mõtleb ta paratamatult interaktsioonile lugejaga. Luuletav poeet mõtleb ühtaegu nii narratiivile kui visuaalsele väljundile, s.o. kuidas tema looming mingil platvormil tehiliselt välja paistab. Iseloomulik joon on źanrivälisus: erinevate kombinatsioonide ja katsetuste tulemusel sündinud loomingut on keeruline liigitada mingisse konkreetsesse lahtrisse – siit peegeldub kogu digihumanitaariale iseäralik piiride hägustumine ja kõige omavaheline segunemine.

Rettberg arutleb ka digikirjanduse kestvuse üle, sest sõltumine tehnoloogiast toob paratamatult esile küsimused, mis saab juhul, kui need vahendid ja platvormid, millega ja millele üks või teine teos kunagi loodi, ei toimi ühel päeval enam korralikult või on sootuks kadunud. Kas looming hävib koos platvormiga? Kaasajastamine, uute versioonide käikulaskmine, mis IKT sektori puhul on normaalne toimimisviis, ei ole kirjanduse seisukohalt, mis üldiselt on ikkagi jääv ja muutumatu,  mõistlik. Digitaalse kirjandus-loome puhul, mis ongi sündinud digikeskkonnas, on säilimise küsimus eriti akuutne. Üldist pilti murendab lisaks killustatus – paljud eritasemelised platvormid ja üksteisest sõltumatu tegutsemine. Üheks lahenduseks on luua suured ühisplatvormid, mis koondaksid ja teeksid digikirjanduslikud projektid kättesaadavaks. Sel eesmärgil loodi juba 1999. a. mittetulunduslik elektroonilise kirjanduse organisatsioon ELO (mille kaasasutajaks oli ka S. Rettberg), mille egiidi all  on avaldatud digikirjanduse kogumikke (Electronic Literature Collection, vols 1 & 2). Digitaalsete antoloogiate väljaandmine, nende leitavus ja kättesaadavuse kindlustamine on valdkonna arengu seisukohalt võtmeküsimus. Seda eesmärki teenib ka rahvusvaheline elektroonilise kirjanduse konsortsium, mis esimese sammuna töötab kompleksse digikirjanduse andmebaasi kallal ja on loomas  ühtset otsingumootorit, mis teeks digikirjanduslikud tekstid ja uurimustööd veebis nähtavamaks.

NB! 

• Kõnealune elektroonilise kirjanduse platvorm on kättesaadav siit: https://collection.eliterature.org/. 
• Scott Rettbergi kohta infot siit: http://retts.net/.

 

Allikmaterjal:

·         Rettberg,  S. (2016). Electronic liteature as Digital Humanities. - A New Companion to Digital Humanities. Eds. Susan Schreibman, Ray Siemens, John Unsworth. Chichester: John Wiley & Sons Ltd, pp. 127–136.