Märksõnastamine
on üks teavikute sisu avamise põhimeetodeid, mis aitab otsisõnade (terminite,
märksõnade) abil kiiresti leida vajalikku materjali kõige erinevamatel
teemadel. Tänapaevase märksõnastamise põhimõtted on kujunenud pika perioodi jooksul,
need on tõukunud teadusliku raamatu arengust, mistõttu oli vaja hakata koostama
teadus- ja teatmekirjanduse registreid.
Samuti arenes märksõnastamine raamatukogukataloogide ülesehitamise (märksõna-
ja sõnastikkataloogid) käigus. Samm-sammult lihviti preisi
kataloogimisreeglites anonüümsete teoste kirjeldamise metoodikat, kus hakati
esile tooma pealkirja olulist sõna (Stichwort).
Märksõnastamise üldmetoodika reeglid formuleeris Ameerika raamatukoguteadlane
Charles A. Cutter juba 1876. aastal (Aasmets, 2000).
Märksõnastamise algust Eestis
ei ole võimalik täpselt dateerida. Raamatukogunduse esimeseks tõusuajaks võib
pidada Esimese maailmasõja eelset perioodi: üldkultuurilises mõttes valmistas
pinda ette Noor-Eesti liikumine ja organisatsiooniliselt toetas 1912. aastal
Noor-Eesti juurde loodud Raamatukogude Korralduse Osakond, kelle eestvedamisel
ilmusid esimesed olulised eestikeelsed raamatukogunduslikud väljaanded
(Aasmets, 2000).
Märksõnastamise
aluseks on omakeelne oskussõnavara, esimesed
oskussõnastikud ilmusid matemaatikas (1909), maateaduses (1910, 1911) ja
meditsiinis (1914, üliõpilane H. O. Niggol).
Viimatimainitu on tõenäoliselt esimese märksõnastamist puudutava
tekstilõigu autor kirjutises „Raamatukogu sisemine korraldus“, mis ilmus
kogumikus „Rahvaharidusetöö väljaspool kooli“ (1913). Selles on juttu nn. ristkataloogist,
mis iildjoontes vastab sõnastikkataloogile ja kuigi Niggoli-poolne ristkataloogi
lühitutvustus pole sisuliselt täpne, on siiski oluline selle oskussõna kasutamine
per se, samuti teine tekstis esinev termin
- Stichwort
(Aasmets, 2000).
Eesti
Vabariigi ajal loodi märksõnastamise alused – see saigi sündida tänu
omariikluse tekkele, kuna omakeelse hariduse ja teaduse edenedes hakati
publitseerima ka omakeelset erialast kirjandust, mis nõudis omakorda erialast
sõnavara. Nii teadus- kui avalikes raamatukogudes tekkisid märksõna(sõnastik-)kataloogid.
Oluline roll siin on eeskätt Tartu Ülikooli Raamatukogul, kus märksõnastamine
algas 1920ndate aastate algul, kui asuti koostama sõnastikkatalooge, millist
kogemust varem polnud. Kolm seesugust valmisid 1922-1923 USA Kongressi
Raamatukogu trükis avaldatud märksõnanimestike ning Friedrich Puksoo
tähelepanekute põhjal Lääne-Euroopa raamatukogudest. Tulemuseks oli
98-leheküljeline märksõnastik, mille metoodikat iseloomustavad lihtmärksõnade
ülekaal, võimalikult eestipäraste terminite kasutamine ja äraviited
võõrsõnadelt (nt hingeteadus, vt psühholoogia), laiad märksõnad (ilmade
ennustamine, vt meteoroloogia) (Aasmets, 2000).
Eesti
Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus tehti sarnaste kataloogidega algust 1930ndatel
aastatel Richard Antiku eestvõtmisel, kes oli õppereisil tutvunud Praha
Parlamendi-raamatukogu märksõnakataloogi korraldusega. Eesrindlikult tegutseti
ka Aleksander Sibula juhtimise all Tallinna Keskraamatukogus, kus olid olemas kaartkataloogidena
liigi- ja tähestikkataloogid. Trükikatalooge anti välja ühtekokku 9 köidet (1924-1938). Märksõna-kataloogi
koostamist alustati aruandeaastal 1929/30. Sellega tegeles TKR kauaaegne
töötaja kirjeldamise ja liigitamise alal – Mall Jürma (Alma-Elisabeth
Jürmann). Esialgu püüti lähtuda TÜR-i märksõnastikule, ent hiljem koostati enam
avaliku raamatukogu eripärasid silmas pidav märksõnastik, millest on säilinud
masinakirjas tööeksemplar Mall Jürma käsikirjaliste paranduste ja täiendustega.
Selle põhjal võib esile tuua järgmised iseloomulikud põhimõtted: lihtmärksõnade
suurem osakaal, valdavalt ainsuses; eestipärased terminid, üldistavad terminid,
kirjeldavate, kõnekeelsete märksõnade kasutamine (nt iseloomu vead) (Aasmets, 2000).
Peale
raamatukogude sõnastik-(märksona-)kataloogide kajastusid märksõnastamise põhimõtted
ka trükisõnas, nt trükikataloogides ja bibliograafiaväljaannetes, mis olid
reeglina varustatud mitmete registritega.
Rahvusbibliograafia "Eesti raamatute üldnimestik" ilmus teatavasti
vihikute kaupa ja oli alfabeetiline. Koondköidetest, mis annavad ülevaate trükistest
ajavahemikus 1929-1933 (ilmunud1934) ja 1934-1936 (ilmunud 1938) võib leida ka
märksõnaregistrid (Aasmets, 2000).
Erialabibliograafiate
hulgast võib märksõnastamise arengu seisukohast esile tõsta Herbert Normanni teost
"Eesti meditsiiniline bibliograafia... ühes piiraladega", mis ilmus
kolmeosalisena aastail 1932-1935. Köited lõppevad detailsete
märksõnaregistritega, kuseesti- ja ladinakeelsete oskussõnade kõrval on ühises registris
märksõnadena kasutusel ka isikunimed ja kollektiivide nimetused (Aasmets, 2000).
Eesti
Vabariigi perioodil ilmus vähesel määral ka märksõnastamise metoodika alast
kirjandust, nt „Raamatukoguhoidja käsiraamat“ (1926, koostaja A. Sibul) ja
„Kataloogid ja kataloogimine“ (1938, koostaja Richard Antik). Kokkuvõtteks võib öelda, et aeg
märksõnastamise arenguks omariikluse tingimusis oli soodne (Aasmets, 2000).
* * *.
Järgnev
nõukogude ajajärk oli eesti
raamatukogunduses raskesti hõlmatav ja üldistatav. Märksõnastamine ei olnud Nõukogude Eestis
kunagi otseselt keelatud, kuid üldises ideoloogilises surutises ja piirangute
tingimusis ei toimunud ka märgatavat edasiminekut. Samas suudeti selle
poolsajandi jooksul alal hoida märksõnastamise taset, mistõttu sai 1990ndatel
aastatel kiiresti edasi minna (Aasmets, 2001).
Eesti
raamatukogude võrk kujundati ümber nõukoguliku malli järgi, kusjuures eriti
said kannatada rahvaraamatukogud. 1940ndatel oli märksõnastamises märgata veel
endisaegseid reministsentse, toimusid veel märksõnastamisalased koosolekudki,
ent 1950ndatel võeti teravdatud tähelepanu alla ideoloogiline puhtus. Kõige
kurvemaks neil aastail osutus TKR-i saatus, mis kaotas oma juhtiva positsiooni
ENSV Riiklikule Avalikule Raamatukogule. Võeti üle kõik väärtuslikumad kogud,
lõhuti senine kataloogisüsteem, kadus ka märksõnakataloog. Keerulisi aegu elas
üle teine marksõnastamiskeskus TRÜ Raamatukogu, kus sõnastikkatalooge esialgu
ei jätkatud, vaid neist eraldati tähestikuline osa ja kujundati ümber alfabeetilisteks kataloogideks. Ajapikku õnnestus
siiski sõnastikkatalooge redigeerida. 1967. aastal määrati kindlaks nn vanade
ja uute kataloogide piiraastad; sõnastikkataloogidest moodustatud märksõnakataloogidesse
jäeti kirjandus, mis ilmunud enne 1945. aastat (Aasmets, 2001).
Kuigi
märksõnastamine oli põlu all, seda üleliiduliselt siiski ei eiratud ning mõnes
valdkonnas isegi soodustati, nimelt erialaraamatukogudes, ennekõike meditsiini-
ja tehnikaraamatukogudes. Vastavad üleliidulised keskraamatukogud
andsid oma kataloogide põhjal regulaarselt trükis välja detailseid märksõnastikke.
Üks keskusi, Moskvas asuv Riiklik Teaduslik Meditsiini Keskraamatukogu omas märksõnakataloogi
juba sõjaeelsest ajast (Aasmets, 2001).
1960ndate
aastate II poolel asutati seoses üleliidulise tehnikainfosüsteemi laienemisega
ka Eestis toostusettevõtete ja projektasutuste juurde palju väikesi
tehnikaraamatukogusid - nende keskuseks sai nüüdseks likvideeritud Vabariiklik
Teaduslik Tehnikaraamatukogu (asutatud 1968). Liigitusena kasutati enamasti
UDKd. Lõuna-Eesti suurimas tehnikaraamatukogus, Tartu Linna
Keskraamatukogu tehnika osakonnas aga loodi 1969. aastal märksõnakataloog, milles
peegeldati nii tehnikaraamatut kui erilaade (Aasmets, 2001).
1970ndatel
aastatel algas elavnemine ka iihiskonna- ja humanitaarteaduste märksõnastamise
vallas. Positiivsemaid üleliidulisi eeskujusid oli ilmselt omaaegne Ühiskonnateaduste
Infoinstituut (INION), mille arvukad referaatajakirjad pakkusid olulist teavet siinsetele
teadlastele. Eesti kontekstis tuleb märkida erialaspetsialistide ja
keeleteadlaste töid oskussõnavara kujundamisel, ilmus mitmeid terminoloogiasõnastikke.
Humanitaaridele oli otseseks abiks ja eeskujuks "Keele ja Kirjanduse"
põhjalik sisupeegeldus ajakirja koondregistrite näol (Aasmets, 2001).
Eesti
raamatukogude märksõnastamise keskuseks oli jätkuvalt TRÜ Raamatukogu, kus
arendati edasi kasutusel olevat eestikeelset märksõnastikku. 1930ndail loodud sõnastikkataloogid
säilisid ka Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus. 1990ndate aastate keskel jõuti
Tartu Ulikooli Raamatukogus esimestena märksõnaotsinguni elektronkataloogis
INGRID (Aasmets, 2001).
Oma
jõududega asutati märksõnakataloog Tallinna Pedagoogilise Instituudi raamatukogus
(1968), Eesti Majandusjuhtide Instituudis (1978, venekeelne) ning Teaduste
Akadeemia Teadusliku Raamatukogu juures (1982, baltika osakond) (Aasmets, 2001).
Omaette
küsimus on märksõnastamise metoodika
ja areng sel perioodil.
Märksõnastamise üldmetoodikasse kuuluvad mitmesugused märksõnade valiku ja
formuleerimise põhiküsimused, nagu kitsa (adekvaatse) või laia (üldistava) märksõna
valik teaviku sisu otstarbekaks avamiseks; ainsuse ja mitmuse vormi kasutamine,
mitmetähenduslikkuse vältimine jne. Praktilise märksõnastiku kujundamiseks on vaja
läbi töötada põhiterminite (teemamärksõnade) valik ning nende omavahelised
seosed, samuti korduvate aja-, koha- ja vormitunnuste (-märksõnade) kasutamisjuhised.
Erimetoodika tähendab sisuliselt eri teadusvaldkondade märksõnastamise
spetsiifilisi probleeme ja võtteid. Nõukogude Liidus tegeldi enam nt tehnika-,
meditsiini-, aga ka bioloogia- ja kunstikirjanduse märksõnastamise küsimustega
– temaatilist infot tuli kokku korjata segasisuliste artiklikogumike
veergudelt, terviklikke analüüse ilmus haruharva. Leidus ka isikute elu ja
tegevust käsitleva kirjanduse ehk nn personaalia märksõnastamise juhiseid
(Aasmets, 2001).
Märksõnastamise õpetamist nõukogude
perioodil iseloomustab tervikliku pildi puudumine,
fragmentaarsus, etteantud skeemide sobimatus ja komplitseeritud ligipääs infole
mujalt maailmast. Märksõnastamist tutvustavaid loenguid telliti aeg-ajalt
rahvaraamatukogude töötajate seminaridele; vastavat ainekursust loeti
raamatukogunduse eriala üliõpilastele (Helmi Masing TPedI-s, tema sulest ilmus
1979 esimene eestikeelne märksõnastamise ülevaade) (Aasmets, 2001).
Kokkuvõtteks
võib öelda, et nõukogude perioodil Eesti raamatukoguvõrk täienes – tagasilöökidele
vaatamata - erialaraamatukogudega, rnillised varem puudusid. Need omakorda
aitasid alal hoida märksõnastamise taset ja seda arendada (Aasmets, 2001).
* * *
1990ndate algul hakati
Eestis looma esimesi elektroonilisi katalooge ja andmebaase, mida, tõsi küll,
arendati ükshaaval ja mistõttu oli meil kaks universaalset, suuresti kattuvat märksõnastikku.
Kõigepealt loodi TÜR-i poolt 1994. aastal e-kataloog INGRID, mis täienes pideva
märksõnastamise käigus. Kui 1999. a. algul ilmus „Eesti Üldine Märksõnastik“,
siis oli TÜR-i kataloogis juba üle 35 000 INGRIDi järgi märksõnastatud ja
ESTERisse üle kantud kirjet. TÜR jätkas INGRIDi kasutamist ka hiljem, mistap
tekkisidki nn Tartu ESTER ja Tallinna ESTER, kus otsingut on raskendanud kahe
märksõnastiku paratamatud erinevused (Nilbe, 2008).
Ühendamise ideed
hakati teostama ELNETi konsortsiumi liigitamise ja märksõnastamise töörühma eestvedamisel 2007. aastal. Märksõnade automaatse liitmise katse näitas
üllatuslikult ainult 30-protsendilist kattuvust – eeldati suuremat sarnasust.
Samas on erinevus mõistetav: INGRIDi arendamisel juhinduti klassikalise ülikooli
multidistsiplinaarse raamatukogu spetsiifilistest vajadustest, EÜMi täiendamist
mõjutas eelkõige Eesti kirjastustoodang ning Rahvusraamatukogu
komplekteerimispoliitika humanitaar- ja sotsiaalteadusliku raamatukoguna. Rahvaraamatukogude
märksõnavajadus langes rohkem kokku Rahvusraamatukoguga kui Tartu Ülikooli
Raamatukoguga. Katse näitas ära ka märksõnade toimetamise vajaduse enne
lõplikku kasutuselevõttu (Nilbe, 2008).
Ühendatud
Eesti märksõnastik (EMS) avalikustati
2009. a. mais. Selle koostamises osalevad Eesti Rahvusraamatukogu, Tartu
Ülikooli Raamatukogu ja Balti Kaitsekolledži Raamatukogu. See koosneb üle 61
000 märksõnast ja äraviiteterminist (sünonüümist). Märksõnastik sisaldab
muuhulgas kohanimesid, kuid ei sisalda isikute, asutuste ega
organisatsioonide nimesid. Märksõnastikku tehtavad muudatused kajastuvad reaalajas.
EMSi märksõnu kasutatakse e-kataloogis
ESTER, Eesti artiklite andmebaasis ISE,
rahvusbibliograafia andmebaasis ERB, Rahvusraamatukogu
digitaalarhiivis DIGAR, rahvaraamatukogude koondkataloogis URRAM ja raamatukogusüsteemi
RIKS kasutavates raamatukogudes (ELNETi veebileht).
Kasutatud allikad:
·
Aasmets, M. (2000). Märksõnastamise
areng Eesti raamatukogunduses 1918-1940. Eesti Akadeemiline Raamatukogu.
Aastaraamat 1999. Tallinn, lk 125-135.
· Aasmets, M. (2001). Märksõnastamine
Eesti raamatukogunduses nõukogude perioodil. Eesti Akadeemiline Raamatukogu.
Aastaraamat 2000. Tallinn, lk. 168-179.
·
Eesti märksõnastiku tutvustus (kuupäev
puudub). ELNET konsortsiumi veebileht. Loetud aadressilt: https://www.elnet.ee/teenused/eesti-marksonastik/.
·
Nilbe, S. (2008). Uus suur „Eesti
Märksõnastik“ tulekul. Raamatukogu 5, lk 22.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar