Lugemispäevik: N. Katherine Hayles. INTERMEDIATSIOON: ÜHE VISIOONI KANNUL

SISSEKANNE # 99

Ameerika kirjandusteadlast N. Katherine Hayles’i (sünd. 1943) peetakse üheks  olulisemaks posthumanismist lähtuvaks mõtlejaks, kelle tööd keskenduvad kirjanduse, teaduse ja tehnoloogia suhetele ning käsitlevad laia teemaderingi, alates inimkonna tehnilise olukorra filosoofilisest mõtestamisest ja lõpetades digitaalse kirjanduse toimemehhanismide üksikasjaliku analüüsiga (Tomberg, 2019).

Erinevalt klassikalisest humanismist  „taandab“  posthumanism inimese „tagasi“ üheks paljudest looduslikest liikidest ning näeb inimese, tehnoloogia ja keskkonna vahel uut laadi võrdsusliku sümbioosi võimalikkust. Selles sümbioosis pole inimesel olemuslikku õigust loodust (tehniliselt) ekspluateerida, inimõigused asetsevad samal tasandil loomaõigustega, ratsionaalse mõtlemise piiratus ja inimmõistuse ekslikkus on teadvustatult omaks võetud ning tehnika pigem soodustab kui pärsib inimese lõimimist tema keskkonda, viies uut laadi subjektiivsuse ja kehalisuse tunnetuseni ning tsentreeritud subjektiivsuse võrgustikulise nihestamise ja hajutamiseni. Posthumanistlikust mõttesuunast eristub transhumanistlik mõtlemine, mille pooldajate jaoks peitub tehnika intensiivistuvas arengus ja tingimusteta vastuvõtus lahendus inimkonna kõikidele hädadele. Inimkeha jõuline tehniline proteesimine, inimteadvuse digivõrgustikku laadimise idee, nanotehnoloogia ja tehisintellekti survestatud väljatöötamine jne – kõik see tõotab transhumanistlike mõtlejate jaoks inimese vabanemist tema maise keha piiratusest ning viimaks surelikkusestki. Hayles esindab niisuguse eristuse perspektiivist selgelt posthumanismi (Tomberg, 2019).

Käesolev artikkel kujutab omamoodi kristallisatsiooni Haylesi posthumanistliku mõtte rakendamisest digitaalse kirjanduse analüüsiks. 21. sajandi arvutipõhise kirjanduse teoreetiliseks raamistamiseks pakub Hayles välja termini intermediatsioon, mille abil kirjeldab Hayles digitaalses kirjanduses toimivaid rekursiivseid tagasisideahelaid, mis ühendavad inimlikke ja digitaalseid „tunnetajaid“ (cognizer) ning ilmestavad digitaalse kirjanduse kogemisel esile kerkivat uut laadi komplekssust (Tomberg, 2019).

Hayles alustab ja lõpetab oma artikli nendinguga, et 21. sajandil on kirjandus arvutuslik (computational): peaaegu kõik trükitud raamatud on algselt digitaalsed failid, enne kui neist saavad raamatud; just sellisel kujul nad koostatakse, toimetatakse, pannakse kokku ja saadetakse arvutiseeritud masinatesse, mis teevad neist raamatud – sestap  tuleks neid käsitada õigupoolest elektrooniliste tekstidena, millest trükitud vorm on väljundiks.

Hayles sedastab, et humanitaarias peetakse digitaalseid arvuteid sageli paindumatuteks toore jõu masinateks, mis on kasulikud arvutamiseks, kuid oma mehaanilise loomuse poolt piiratud sooritama vaid kõige lihtsamaid toiminguid. Tõsi, kõik arvutatav tuleb käivitamiseks taandada binaarkoodi, kuid sealjuures puudub alus väiteks, justkui taandaks binaarkood arvuti pelgalt vaid lihtsate mehaaniliste ülesannete sooritajaks,  ilma igasuguse võimaluseta loovuseks, originaalsuseks või üldse millekski tunnetuse sarnaseks.

Hayles viitab Stephen Wolframi teadustööle, mis näitas lihtsate arvutuslike seadete ehk nn  rakkautomaatide võimet tekitada keerukaid mustreid, mis ilmuvad individuaalsete rakkude (või agentide) kohalike interaktsioonide mõjul.  Tekib küsimus, kuidas siduda need tulemused aina keerukamateks, teist, kolmandat ja n-indat järku emergentseteks mustriteks. Hayles pakub ühe võimalusena välja intermediatsiooni ehk protsessi, kus esimese tasandi emergentne muster haaratakse teise meediumisse ning taasesitatakse uue meediumi primitiivide abil, mis viib emergentse tulemini ja mis siis omakorda järgmisse uude meediumisse haaratakse, ja nii edasi. Tulemuseks on mitmekihiline süsteem, nn dünaamiline hierarhia, milles tagasi- ja edasisideahelad seovad süsteemi kokku kestvate interaktsioonide abil, mis ringlevad läbi kogu hierarhia. Kuna need interaktsioonid liiguvad nii ülevalt alla kui alt üles, võiks niisugust süsteemi nimetada asjakohasemalt pigem dünaamiliseks heterarhiaks. Eri tasandid, mida eristab nende keerukuse aste, pidevalt in-formeerivad (in-form) ja määravad üksteist vastastikku. 

Dünaamiliste heterarhiate puhul võib oodata, et analoogsed ja digitaalsed protsessid toimivad vastastikku sünergiliselt, nii nagu nad teevad seda tavaliselt bioloogilistes protsessides. Hayles arutleb, kas inimese ja arvuti partnerlus vastab dünaamilise heterarhia tingimustele, kuivõrd need kaks komponenti asuvad keerukuse eri tasanditel – vaekauss viimases osas kaldub ilmselgelt inimese poole – ning eksisteerivad eri meediumidena. Erinevustest hoolimata toimib vastastikune interaktsioon üha suuremal määral nii füüsilises, psühholoogilises kui  majanduslik-sotsiaalses plaanis. Uueks ilminguks seejuures on arvutite võime sooritada kognitiivselt keerukaid toiminguid. Seega, arenenud ühiskondades võib täheldada, et inimesed kavandavad arvuteid ja arvutid kavandavad ümber inimesed süsteemides, mis on kokku seotud rekursiivsetesse tagasi- ja edasisideahelatesse, kus emergentseid keerukusi katalüüsivad hüpped eri meediasubstraatide ja keerukuse astmete vahel, toimides dünaamiliste heterarhiatena, mida iseloomustavad vahendavad (intermediating) dünaamikad. 

Hayles analüüsib arvuti tunnetuslikkuse küsimust Douglas Hofstadteri uurimisprogrammile toetudes, mille keskne mõte seisneb tunnetuse võimes ära tunda mustreid ning ekstrapoleerida need analoogiateks (muster A on nagu muster B). Niipea kui analoogiad on moodustatud, võib protsessi teoreetiliselt laiendada analoogiate vahelistele analoogiatele (ja omakorda nendevahelistele analoogiatele jne), ning see jada on võimeline hüppama aina kasvava keerukusega rekursiivsete tsüklite tasandite vahel. Esimene samm on luua arvutiprogramm, mis on võimeline mõnd mustrit ära tundma. Detailidesse laskumata lubab selliste programmide struktuur teisendus-, järjestus- jm protsesside abil ülesande lõpule viia mitte hulka rangeid reegleid jälgides, vaid pigem paljude koodikeste omavaheliste sujuvate suhete teel, mis arenevad juhuslikest rännakutest võimaluste ruumis aina „teadlikumateks“ oletusteks võimalike vastuste kohta. 

Elektroonilist kirjandust teostavad programmid erinevad Hofstadteri  uurimisprogrammist, ent tabavad selle vaimu,  talitledes läbi metafoori, esilekutsumise ja analoogia, nagu see on kogu kirjandusele loomupärane. Intermediatsiooni elektroonilise kirjanduse kontekstis võib mõista kahel eri viisil: inimese-arvuti vahelise dünaamilise interaktsiooni otsese kirjeldusena või niisuguste interaktsioonide metafoorina.

Oluline mõte: kui kirjandus hüppab ühest meediumist teise – suulisest kirjalikku, käsikirjalisest koodeksist trükitud raamatuks, mehaanilisest trükist elektroonilisse tekstuaalsusse – ei hülga ta źanrides ja  narratiivsetes struktuurides akumuleerunud teadmisi, vaid need  kanduvad pigem edasi uude meediumisse, üritades tavaliselt matkida varasema meediumi mõju uue meediumi eriomaduste tingimustes. Näiteks pidid kirjutatud käsikirjad alguses omavahel ühendatud märkide visuaalse katkematuse teel matkima kõne katkematut analoogvoolu; alles pikkamööda toodi sisse uuendused, nagu tühikud sõnade vahel, lõikude taandread jne. Samasugust mustrit, kus alguses kopeeritakse ja pärast muundatakse, on näha ka elektroonilises kirjanduses. Alguses meenutas see tugevalt trükikunsti ja hakkas alles pikkamööda välja arendama tunnusjooni, mis on eriomased digitaalsele meediumile, rõhutades muljeid, mida trükis pole võimalik saavutada. Seejuures ei ole varasematest kirjanduslikest eksperimentidest ammutatud teadmine kuhugi kadunud, vaid mõjutab endiselt esitusi uues meediumis. 

Elektrooniline kirjandus ei sündinud tühjusest, sedastab Hayles ja rõhutab trükikunsti mõju sellele eriti tema varajases staadiumis: hüperlink ja interaktiivsus olid iseenesest moodsad nähtused, kuid determineeritud trükikunsti poolt. Valdkonna arenedes, protsessi loomuliku jätkuna algas uue meediumi võimalustega eksperimenteerimine ja selle ekspluateerimine. Lugeja kaasati intertekstuaalsusesse läbi harunevate tekstide,  hüperlinkide ja  avatud lõppudega, kuid kontroll jääb siiski kirjanikule, mistap Hayles kasutab mõistet „lugeja“, selmet tuua sisse „mängija“ mõiste – viimast saaks kasutada juhul, kui lugejal tekiks võimalus haarata ohjad ning juhtida sündmuste käiku ise, selle looja tahtest sõltumata.

Paari märgilise elektroonilise kirjanduse näitel (Michael Joyce, Maria Mencia) analüüsib Hayles põhjalikult nende intermediaalsust ja leiab, et selline kirjandus toimib tehnoloogiana, mis on kavandatud lugejate tunnetust muutma. Ka trükikirjandus teeb seda, kuid silmus pole suletud, kuna sõnad leheküljel ei muutu mingis otseses mõttes vastusena lugeja tajudele. Võrgustatud ja programmeeritav meedia võimaldab uue komponendina tsükli täide viia, nii et tagasisideahelad jooksevad mõlemas suunas, arvutist mängijasse ja mängijast arvutisse. Kuid millised millised ka poleks intermediatsiooni kui teooria piirangud, on tema vooruseks kriitilise raamistikuna see, et ta toob fundamentaalsel tasandil pildile sisse arvutuslikkuse, tehes sellest mitte valikulise lisandi, vaid fundamentaalse eelduse, millelt saab käiku lasta edasisi uuringuid.

Hayles lõpetab oma essee tõdemusega, et kirjandus pole mõtestatav mitte ainult trükiraamatutena, vaid kogu kirjandusloome keeruka süsteemina, mis hõlmab kirjanikke, toimetajaid, kirjastajaid, kirjandusteadlasi ja -kriitikuid, disainereid, programmeerijaid, raamatumüüjaid, lugejaid, mängijaid, õpetajaid, autorikaitseseadusi ja teisi õiguslikke moodustisi, veebilehekülgi ja teisi elektroonilisi levitusmehhanisme, nagu ka tehnoloogiaid, mis kõik selle võimalikuks teevad ja ellu viivad ning on seetõttu igal tasandil arvutuslikkusest läbi imbunud. Belletristlik traditsioon, mis on arvuteid pidanud kirjanduse humanistliku väljendusvõime hingetuks kõrvalseisjaiks, on olnud eksiteel: tänapäeva kirjandus on arvutuslik.

Allikmaterjal:

·         Hayles, N. K. (2019). Intermediatsioon: ühe visiooni kannul. Methis: Studia humaniora Estonica, nr. 23, lk 176-179. DOI: 10.7592/methis.v18i23.14806.

·         Tomberg, J. (2019). N. Katherine Haylesi posthumanistlik vaade digitaalsele kirjandusele. Saatesõna tõlkele. Methis: Studia humaniora Estonica, nr. 23, lk 180-207. DOI: 10.7592/methis.v18i23.14805.