SISSEKANNE # 21
1 // VICO, HERDER, BURCKHARDT
Kultuur on tuletatud
ladinakeelsest nimisõnast cultura (lad.k.
colo, colere – harima), mis viitab
harimisele, hoolitsemisele, põllundusele (vrd
agrikultuur). Avar tähendusväli.
Kaasaegses tähenduses kasutas sõna „kultuur“ teadaolevalt esimesena Cicero
(106-46 eKr), n-ö. metafoorina, kui ta võrdles oma „Tusculumi arutlustes“
inimhinge põlluga, mis õige harimiseta vilja ei kanna, ning järeldas, et
„filosoofia ongi hinge harimine“ (cultura
autem animi philosophia est).
Renessansi-ajastul
(15-16. saj) hakati „kultuuri“ all mõistma eeskätt vaimu harimist, sõna
kinnistub vaimusaavutuste, kunsti, kirjanduse, filosoofia jne külge; oluliseks
eeskujuks antiigi kultuuripärand.
Euroopa
rahvakeeltes (saksa, inglise, prantsuse jne) kinnistub sõna „kultuur“ alates
17. sajandist. Esmalt juurdub see Saksamaal, kus ühena esimestest kasutab seda Gottfried
Leibniz (1646–1716) – Cultur (hiljem Kultur).
Kuna eesti keel
on kujunenud tugeva saksa keele mõju all, ilmus
sõna „kultuur“ eesti kirjakeelde tõenäoliselt millalgi 19. sajandi kolmandal
veerandil saksa laensõnana. See figureerib juba Wiedemanni eesti-saksa
sõnaraamatu esimeses trükis (1869) ja seda kohtab mitmel puhul 1870.–1880.
aastate perioodikas. Kui esialgu kasutati saksa keele eeskujul vormi „kultu(u)r“,
siis 1880. aastatel ilmub sellele a-lõpp: „kultu(u)ra“; arvatavasti on
tegemist saksa laensõna latiniseeringuga. Uut sõna püüdis innukalt juurutada Villem
Reiman (1861-1917), kelle toimetamisel ilmus 4-köiteline sariväljaanne „Eesti
kultura“ (1911-1915). Selle esimeses köites defineeris ta esmakordselt
kultuuri mõistet:
Kulturaga tähendame meie edusammude ja võitude
hulka, mida inimesesugu aineliste ja vaimuliste varanduste poolest teadmises ja
kunstis, viisides ja kommetes, töö ja elu avaldustes esimestest algustest
saadik enesele on omandanud. (Reiman 1911: 3)
MÕISTE „KULTUUR“ SÜND, MÕISTE AJALUGU.
Arusaam kultuurist kui tervikust
– seosest, mis valitseb uskumuste, kunstide, teaduste, õiguse, keele jne vahel
-, sündis 16. sajandi Itaalias ja Prantsusmaal: Kultuur tähendab vaimu
kultiveerimist, enese harimist. – Kultuursed inimesed vs. kultuuritud inimesed.
Arusaam kultuuri kollektiivsest iseloomust,
mis on olemas ühtedel rahvastel ja puudub teistel, sündis 17. sajandi
Lääne-Euroopas, esmajoones Prantsusmaal. – Kultuur tähendab käitumis- ja
kõlblusnorme. – Kultuursed ehk tsiviliseeritud rahvad vs. barbaarsed rahvad.
Rööpselt
“kultuuriga” käibib varauusajal ka sünonüümseid mõisteid, ennekõike “vaim” (mens, esprit, Geist), mis samuti laieneb
ka kollektiivile (Volksgeist või Zeitgeist, esprit du temps).
Kultuur versus tsivilisatsioon.
Kahe
kultuuriareaali vahel hakkas eristus tekkima 18. sajandil. Kultuur on ennekõike saksa mõiste, mis viitab inimese või rahva
vaimsetele, hariduslikele saavutusele: kunstile, kirjandusele, muusikale,
filosoofilistele süsteemidele jms. Saksa käsituses on Kultur midagi
sisemist, samas kui “tsivilisatsioon” käib peamiselt välise kohta. Kui Civilisation viitab ennekõike
universaalsele, siis Kultur
konkreetsele, “kultuur” on seotud peamiselt ühe konkreetse rahvaga (igal rahval
on oma kultuur), samas kui “tsivilisatsioon” laieneb kogu maailmale (kus elavad
tsiviliseeritud inimesed), otsib seda, mis on ühine kõikidele “tsiviliseeritud”
inimestele.
Tsivilisatsioon
on pigem prantsuse ja inglise mõiste (Civilisation,
Civilization), mis hõlmab nii vaimseid kui ka ainelisi saavutusi –
tsivilisatsioon ei puuduta vaid vaimu harimist, vaid niisamuti keskkonna
ümberkujundamist. Samuti rõhutab “tsivilisatsioon” ennekõike protsessi, mitte
tulemust.
Norbert Elias
(1897-1990) => “kultuuri” ja “tsivilisatsiooni” eristus on sotsiaalne: nende
eristamine sündis sotsiaalsetest erinevustest tingituna: Prantsusmaal kandis
kultuuri õukond, sotsiaalne eliit; “tsivilisatsioon” oli seega seotud selgelt
õukonnaga. Saksamaal muutus kultuuri kandjaks aga kesklassi intelligents, kes
seisis valitsevast ladvikust, õukonnast eemal ja vastandas ennast sellele,
seega ka “tsivilisatsioonile”(mille poole püüdles ka saksa õukonnaaadel).
Kilbile tõsteti hoopis “kultuur”, kui midagi hinnalisemat kui tsivilisatsioon.
GIAMBATTISTA VICO (1688-1744)
Peamised teosed:
·
Meie aja
uurimismeetoditest (De nostri temporis studiorum ratione, 1709);
·
Uue teaduse printsiibid
natsioonide üldisest olemusest, tänu millele avastatakse inimeste loomuliku
õiguse uue süsteemi printsiibid (Principi
du una Scienza Nuovo d’intorno alla commune natura delle nazioni, per la quale
si ritrovano i principi di altro sistema del dirotto naturale, 1725, uus
vlj 1744);
·
Giambattista Vico elu,
kirjutatud ta enda poolt (Vita di
Giambattista Vico Scritta da se medesimo, 1729).
Peamised
seisukohad:
·
Filosoofia ja
filoloogia ühtsus: nende kahe liitmine paneb aluse “uuele teadusele” (mis
jääb väljapoole teoloogiat).
·
Verum ipsum
factum-printsiip: tõde on võimalik teada saada
ainult selle kohta, mis on meie endi tehtud.
·
Providentsi-printsiip:
inimese eesmärgid ei teostu ajaloos kunagi otseselt, kuid sündmuste üldine kord
on ratsionaalne ja eesmärgipärane.
·
Tsükliline
kultuuriarengute mudel (corsi–ricorsi):
1) jumalate aeg; 2) kangelaste aeg; 3) inimeste aeg. => Op.cit Vico, Scienza
Nuova, 1725: „Esmalt inimesed tajuvad
hädatarvilikku, seejärel pööravad tähelepanu kasulikule; pärast märkavad
mugavust; hiljem lõbutsevad nad naudinguga ja seepärast muutuvad kõlvatuiks;
ning lõpuks, kulutades oma varanduse, minetavad mõistuse.”
Giambattista
Vico kultuurikäsitlus:
·
Kultuure on palju ja
iga kultuur on iseloomult ainulaadne. (Vico ei
kasuta küll eriti “kultuuri” terminit, rääkides pigem “vaimust”.)
·
Kultuur avaldub
igasuguses vaimu-loomingus, nii müütides kui filosoofias, nii keeles kui
kunstis, nii tavades kui õiguses.
·
Iga kultuur väljendab
mingit kollektiivset kogemust, igal inimsoo arengu trepiastmel on omad,
teistega võrdselt ehedad väljendusvahendid.
·
Ajalugu on kätketud
vaimse kultuuri mälestusmärkidesse, jäädvustatud “hieroglüüfidena”, mida tuleb
osata lugeda.
Kultuuriajaloo
alusprintsiip Scienza Novas, 1725: “Inimühiskond on vaieldamatult inimkonna
looming. Järelikult saab ja tulebki selle ühiskonna printsiibid tuletada
inimvaimu muutustest.” Seega, rõhk
on inimvaimu ehk kultuuri arengul, muutustel, mitte selle ajatul iseloomul.
KULTUURI „AJALOOLISUSE“ SÜND:
Kuni 18.
sajandini domineeris arusaam, et kõik kultuurid on ühe puu võrsed ja
sirutuvad kõik ühes suunas. Kultuuri areng allus selles käsituses looduse
ja/või Jumala seadustele. Varane “kultuuriajalugu” oli ennekõike keele ja
kirjanduse uurimine; arutati rahvakeele tähtsust kirjanduskeelena, ilmus
ülevaateid rahvuse suurtest kirjanikest. Kultuuri arengust räägiti pigem
allakäigu ja taassünni võtmes.
Prantsuse
valgustus (kõige ilmekamalt Voltaire) mõistis kultuuriajaloo all eeskätt
“tsiviliseerumise ajalugu”, eesmärk oli näidata, kuidas kunstide ja kommete
areng on aidanud kaasa inimeste tsiviliseerumisele. Valmisid uurimused inimtsivilisatsiooni
arengust täiustumise suunas.
Saksa valgustuse
rüpes sündis 18. sajandi teisel poolel arusaam kultuuride ühismõõdutusest ja
ajaloolisusest. Kultuuri areng allub tema enda sisemisele loogikale, mis ei ole
iseloomult tingimata progressiivne. Hakati uurima konkreetsete kultuuride
arengut.
JOHANN GOTTFRIED HERDER (1744-1803)
CV: 1744
Mohrungen/Morag (Ida-Preisimaa/Poola) => õpingud Königsbergis (Kanti
loengud) => 1764/1769 Riia Toomkooli rektor => 1776 kiriku superintendant
Weimaris.
Peamised teosed:
·
Minu 1769. aasta reisi
päevik (Journal meiner Reise im Jahre 1769,
1769)
·
Keele tekkimisest
(Über den Ursprung der Sprache, 1770)
·
Kah üks
ajaloofilosoofia inimkonna harimiseks (Auch eine Philosophie der Geschichte zur
Bildung der Menscheit, 1774)
·
Rahvalaulud
(Volksliede, 1778)
·
Ideed inimsoo
filosoofia jaoks (Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menscheit, 1784–1791,
lõpetamata)
·
Puhta mõistuse kriitika
metakriitika (Metakritik zur Kritik der reinen
Vernunft, 1799)
Üldised
seisukohad:
·
Historismi-printsiip:
oluline pole “puhta mõistuse” analüüs, vaid selle ajalooliste avalduste
analüüs.
·
Singulaarsuse-printsiip:
asjade mõistmiseks on vaja neid tunda nende ainulaadsuses.
·
Inimkonna ajalugu =
kultuuriajalugu: inimeste areng on seotud kultuuri
arenguga, keele ja mõtlemisega.
·
Europotsentrismist
loobumine: kultuuriajalugu puudutab kogu inimkonda.
Herderi kultuurikäsitlus:
· Kultuuride mõistmiseks
on vaja neid tunda nii nende ainulaadsuses kui ka ajaloolisuses.
·
Ükski ajastu ei ole
teistest parem ning ükski kultuur pole pelk vahend teel teise kultuuri
juurde.Herderi mälestusmärk Riias (1864)
·
Kultuuri kandjaks on
rahvas. Igal rahvuskultuuril on suur väärtus. Kultuur väljendub (rahva)laulus-
ja luules.
·
Möödunud kultuure tuleb
mõista n-ö seestpoolt, tuleb suuta ennast nende sisse tagasi mõelda (Einfühlung).
·
Igal kultuuril on
oma“raskuspunkt”, mida tabamata me ei suuda seda kultuuri mõista: “Igal
rahvusel on tema õnne keskpunkt iseendas, nagu igal keral tema raskuspunkt.”
Herderil olid
kokkupuuted baltisaksa pastori August
Wilhelm Hupeliga (1737-1819), kes kirjas oma Riia kirjastajale 17.10.1777
kirjutab: „Herder palub minult eesti ja
läti rahvalaule; ma tahan need talle hankida; kuid kas Te ei saaks mulle
muretseda mõned lätlaste pulmade, pidude etc. laulud, mis ei ole päris
lihtsameelsed, koos võimalikult täpse tõlkega.”
Katkend Hupeli
teosest „Topograafilised teated Liivi- ja Eestimaalt“ (1774): „Kogu uurimisest hoolimata ei leita siinse
maarahva juures isegi mitte laule, milles nad igavikustaksid oma kangelaste
teod ja nende sõjalised ettevõtmised; olgu siis, et neil pole midagi taolist
olnudki või on need kaotsi läinud. (...) Nendest näidistest ehk piisab: kõikide
viletsate laulude seast valisin ma välja kõige talutavamad. Paljud on
väljakannatamatult lapsikud, kui nad näiteks jutustavad: pääsuke pruulis õlut,
lõoke kandis puid juurde, käblik pani humalaid sisse jne.“
Noor Herder oli
seisukohal, et kultuur ei allu progressi mudelile. „Igal ajastul ja teatud asjaoludel on iga rahvas kogenud ülima õnne
hetke, või siis ei ole seda mitte keegi kogenud.” – „See, kes on püüdnud näidata sajandite progressi [Fortgang der
Jahrhunderte], on enamasti olnud kantud ideest, et see tipneb inimeste
suuremas vooruslikkuses ja õnnes. Sellel eesmärgil on moonutatud või leiutatud
fakte, vähendatud või maha vaikitud vastupidiseid tõsiasju. (op.cit.
J.G.Herder „Kah üks ajaloofilosoofia..., 1774)
Hilisem Herder:
„Rahva kultuur on tema olemasolu õis,
mille näol tema olemus küll meeldivalt, kuid kaduvalt avaldub.Igal inimteadmiste
liigil on oma ring, s.t. oma loomus, aeg, koht ning eluperiood. (...) Aga see
on kõigile inimliku valgustuse liikidele ühine, et igaüks püüdleb täiuslikkuse
poole, ja kui see on tänu asjaolude õnnelikule seosele siin või seal
saavutatud, siis pole võimalik sellele haripunktile igavesti püsima jääda ega
uuesti tagasi pöörduda, vaid peab alustama langusteed.” (op.cit Ideed inimkonna filosoofia jaoks)
KULTUURI „AJALOOLISE UURIMISE“ EHK KUTSELISE
KULTUURIAJALOO SÜND
Omaette
teadusliku kultuurivaldkonnana sünnib kultuuriajalugu 19. saj. teisel poolel
Saksamaal. Üldises kontekstis kehtestas just siis ajalooteadus end iseseisva
teadus-distsipliinina. Saksa
ajalooteaduses oli juhtpositsioon poliitilisel ajalool, keskne uurimis-objekt
oli riik. Kultuuriajalugu sünnib kriitilises dialoogis poliitilise
ajalooga. Kui poliitilise ajaloo uurijad
süüdistavad kultuuriajaloolasi ebaolulise ja frivoolsega tegelemises, siis
viimased heidavad poliitilisele ajaloole ette üksikule ja pinnapealsele
keskendumist. Kaks konkureerivat kultuurikäsitlust:
a)
Kultuur – rahvakultuur,
argielu, folkloor jne => Gustav Klemm, Allgemeine Cultur-Geschichte der
Menscheit (10 kd., alates 1843);
b)
Kultuur – kõrgkultuur,
filosoofia, kirjandus, kunst jne–Jacob Burckhardt, Die Culture der Renaissence
in Italien (1860).
JACOB BURCKHARDT (1818-1897)
CV: 1818 Basel
=> teoloogiaõpingud Baselis ja
Neuchatelis => 1838 ajalooõpingud Berliinis => 1858-1893 Baseli ülikooli kunstiajaloo ja
ajalooprofessor.
Peamised teosed:
·
“Constantinus Suure
aeg” (Die Zeit Constantins des Grossen,
1853);
·
“Cicerone: Juhatus
itaalia kunstiteoste nautimisse” (Der
Cicerone: Eine Anleitung zum Genuss der Kunstwerke Italiens, 1855)
·
“Itaalia
renessansikultuur”
(Die Kultur der Renaissance in Italien, 1860);
·
„Kreeka
kultuuriajalugu”
(Griechische Kulturgeschichte, 1898–1902), 4 köidet;
·
“Vaatlusi maailmaajaloo
aineil“ (Weltgeschichtliche
Betrachtungen, 1906)
Burckhardti üldised vaated ajaloole:
Ajalugu
aitab mõista tänapäeva; meie olevik on välja
kasvanud minevikust, uurida tasub ainult seda minevikku, mis kõnetab olevikku
ja tulevikku.
Ajaloos
valitseb järjepidevus, ent puudub progress.
Ajaloost tuleb otsida tüüpilist, seda, mis kordub.
Huvitavaimad
ajalooperioodid on üleminekud ühest ajastust teise:
üleminek kristlusele, üleminek uusaega jne.
Ajalugu pakub
lohutust olevikule, võimaldab leida minevikust eeskujusid.
Burckhardti kultuuriajaloo käsitlus:
Tinglikult võib
Burckardti pidada esimeseks kultuuriajaloolaseks, kui ta juba 1842 kirjas
sõbrale mainis, et tahab end täielikult pühendada kultuuriajaloole.
Kultuuriajalugu
on ennekõike ajastu sisemiste seoste otsimine, katse rekonstrueerida vaimset
tervikpilti (Weltanschauung).
Inimühiskonna
kujunemist ja arengut mõjutavad kolm faktorit ehk jõudu [Potenzen]: riik,
religioon ja kultuur. Ükski neist ei eksisteeri iseseisvalt, vaid ainult
kolmekesi koos ja seotuna.
Kui poliitiline
ajalugu tegeleb pinnapealsega, siis kultuuriajalugu tegeleb sisulisega,
sellega, mis hoiab kõike koos ja annab kõigele tähenduse.
“Kultuuriajalugu uurib inimmineviku sisemust ja
kirjeldab, kuidas inimesed elasid, mida nad soovisid, mida mõtlesid, tajusid ja
milleks nad võimelised olid. Soovitu ja eeldatu on seega sama tähtsad kui
toimunu, kujutlus sama tähtis kui tegevus.” (op.cit. Jakob Burckhardt, Griechische
Kulturgeschichte, Bd. 1. Berlin: Spemann, 1900, lk. 3–4)
Peamised seisukohad Burckardti peateosest „Itaalia
renessansikultuur“ (1860)
Renessanss
moodustab tervikliku vaimuliikumise, tegemist on omaette ajastuga, mis
vastandub selgelt keskajale.
Renessanss ei
ole pelgalt antiigi pärandi taassünd, vaid palju sügavam ja laiem muutus
inimteadvuse arengus – uue vaimulaadi sünd.
Renessanss
märgib “moodsa inimese sündi”. Individuaalsus on renessansi peamine tunnus.
NB! Tinglikult
on Burckhardt “renessansi leiutaja” – ta andis esimesena sellele ajajärgule
selge sisu (isegi kui mõiste ise on vanem, selle tõi käibele prantsuse
ajaloolane Jules Michelet (1789–1874)).
Raamatu
ülesehitus pole kronoloogiline, vaid temaatiline, iga alaosa käsitleb ühte
inimtegevuse tahku. Kuus alajaotust:
1)
poliitiline ülevaade,
valitsejate galerii,
2)
indiviidi-teema,
3)
“muinsuse taassünd”,
4)
maailma ja inimese
avastamine,
5)
sotsiaalne suhtlemine,
6)
kõlblus ja religioon.
Raamatus puudub
selge metodoloogia; see on üles ehitatud ilmekate episoodide ja portreede
ahelana.
Burckhardi
esteetiline ajalookäsitlus => „Nagu
Itaalia riigid enamuses olid oma seesmiselt ehituselt kunstiteosed, st.
teadlikud, refleksioonist sõltuvad, täpselt ette arvestatud ja nähtavale
alusele toetuvad rajatised, nii pidi ka nende vahekord üksteisega ja välismaaga
olema kunstiteos.” (op.cit. J. Burckhardt, “Itaalia renessansikultuur”
(Tartu, Ilmamaa, 2003), lk. 84)
“Itaalia renessansikultuuri” kriitika
Kunstikäsitluse
puudumine (mille Burckhardt lootis aga hiljem eraldi kirja panna), mis on seda
kahetsusväärsem, et kogu ühiskonda vaatab Burckhardt ennekõike kunsti võtmes –
“Riik kui kunstiteos”, “Sõda kui kunstiteos” jne.
Sotsiaalse ja
majandusliku konteksti ignoreerimine.
Renessansiaegset
Itaaliat vaadatakse ühe tervikuna, millel on selged piirid. Itaalia renessanssi
kirjeldatakse kui isikut, maalides sellest selgete joontega portree.
Tänapäevane
arusaam renessansist on palju laiem, pole ühte, vaid on mitu renessanssi (vt.
Peter Burke, The European Renaissance: Centres and Peripheries, 1998).
Burckhardt: “Ka siis, kui igale Macchiavelli “Firenze
ajaloo” reale saaks midagi ette heita, jääks püsima terviku suur, ainuline
väärtus.” Sedasama saaks öelda ka Burckhardti enda teose kohta.
KOKKUVÕTTEKS:
Tänapäevase
kultuuriajaloo eelduseks oli 18. sajandil, eeskätt Saksamaal sündinud arusaam,
et kultuur on midagi, mis ajas muutub ja mis ei ole tingimata taandatav progressi mudelile – iga kultuur on ajalooline ja
ainulaadne.
Tänapäevase
kultuuriajaloo ideeline ja institutsionaalne alus loodi 19. sajandi II poole
Saksamaal, kus kultuuriajalugu muutus uueks akadeemiliseks distsipliiniks ja
kus töötati välja kultuuriajaloo metodoloogilised alused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar