METAANDMED 1 - TLÜ kursuse INT6076.DT õppematerjali põhjal (Ⓒ Aile Möldre, TLÜ, 2019)

SISSEKANNE # 20

Metaandmed on andmed andmete kohta, teisisõnu informatsioon informatsiooni kohta. See võib tähendada struktureeritud informatsiooni, mis kirjeldab, selgitab inforessurssi ja näitab selle asukohta või aitab mõnel muul viisil informatsiooni leida, kasutada ja hallata. Need on  andmed, mis kirjeldavad teavikute konteksti, sisu ja struktuuri ja nende haldusprotsessi. Ehk:

Metaandmed on struktuurne informatsioon analoog- või digitaalse ressursi (nt dokumendi) omaduste kohta, mis aitab seda ressurssi identifitseerida ja hallata.

Kurmo Konsa: metaandmed kirjeldavad mingisuguse infoobjekti tunnuseid, mida on vaja, et infoobjekt üles leida, sellele juurde pääseda, seda kasutada, mõista, hallata ja säilitada.

Termini metaandmed kasutuselevõttu seostatakse Ameerika arvutiteadlase Philip Bagley’ga, kes esmakordselt kasutas seda mõistet 1968. aastal.  Info- ja raamatukogutöös alates 1990. aastatest.

Paljud traditsioonilised dokumendi- ja arhiivihalduse alusdokumendid (dokumentide loetelu, arhiivinimistu, arhiiviskeem, kataloogid jne) on oma olemuselt metaandmete kogud. Mõistetav, kasutatav, hallatav dokument.

Metaandmetele on omane, et:  nad koosnevad teatud elementidest, milles igal elemendil on oma tekstiline või arvuline väärtus; paiknevad eraldi nendest inforessurssidest, mille kohta nad on loodud või sisalduvad inforessursis endas, nt. fotofailide puhul; metaandmete elemendid ja väärtused moodustavad metaandmete kirje; nad on konstrueeritud andmed; nad on loodud teatud eesmärgil, st. teatud funktsioonide täitmiseks (Karen Coyle).

Metaandmed täidavad peamiselt kuut olulist funktsiooni (Miller):

1)      Kirjeldavad resursse, võimaldades neid identifitseerida

2)      Hõlbustavad infootsingut erinevates otsisüsteemides.

3)      Tagavad digitaalsete inforessursside haldamise/korralduse.

4)      Kindlustavad digitaalsete ressursside terviklikkuse ning autentsuse.

5)      Võimaldavad infovahetust erinevate süsteemide vahel (koostalitusvõime).

6)      Määravad ressurssidele juurdepääsu ja omandusõigused ning ressursside kasutus-piirangud.

Metaandmete funktsioonid:

Kataloogimine ja digitaalsete ressursside metaandmete loomine

Sarnasused:

·         ühine eesmärk

·         kirjeldavad elemendid on väga sarnased

·         tuginemine reeglitele.

Erinevus:

·         loomise keerukuse aste

·         erinevad standardid

Metaandmete tüübid (Ganesan Shankaranarayanan ja Adir Even, 2010):

·         infrastruktuuri metaandmed

·         infosisu struktuuri metaandmed

·         töötlemise metaandmed

·         kvaliteedi metaandmed

·         kasutamise metaandmed

·         administratiivsed metaandmed

USA Getty Uurimisinstituudi juhised näevad ette viit tüüpi metaandmete kasutamise:

1)      Administratiivsed => kogude ja inforessursside haldamise ning administreerimise metaandmed => nt asukohainfo, juurdepääsuõigused, hankeinformastsioon;

2)      Kirjeldavad => kogusid ja inforessursse kirjeldavad metaandmed => nt kataloogi-kirjed, otsiandmed, kuraatoriinfo, registrid, annotatsioonid;

3)      Säilitavad => kogude ja inforessursside säilitamise /haldamise metaandmed => nt ressursside füüsilise seisundi dokumentatsioon, säilitusmeetmete dokumentatsioon (migreerimine/uuendamine);

4)       Tehnilised => süsteemi toimimise metaandmed => riist- ja tarkvara dokumen-teerimine, turvalisus, krüpteerimine, paroolid;

5)      Kasutamisalased => kogude ja inforessursside kasutamise metaandmed => laenutus-andmed, otsingulogid, eksponaatide andmed, intellektuaalomandi andmed

Metaandmete tüübid on üldistavalt kirjeldavad, struktuursed ja administratiivsed.

Kirjeldavad metaandmed => identifitseerimine, otsing, lehitsemine. See on: info, mille abil saab tuvastada digitaalse ressursi sisu (pealkiri/allkiri, autor, loomisaeg, teema, failiformaat jm), märksõnad. => ressursi sisu, konteksti, tähenduse kindlakstegemine. Kirjeldavate metaandmete oluline element on ressursi ühest idenfitseerimist võimaldav näitaja, nt kirje number elektronkataloogis või digitaalse objekti identifikaator DOI.

Struktuursete metaandmete puhul eristatakse välimist ja sisemist struktuuri. Need on andmed  komplekssete  digitaalsete  objektide  struktuuri  kohta, mis võimaldavad objektide navigeerimist. Struktuursed  andmed  on  vajalikud  juhul, kui ressurss  koosneb  mitmest  eraldi  komponendist (nn sisemine struktuur / internal structure). Näiteks raamatu puhul, mis koosneb mitmest osast. Raamatu puhul, mis on digiteeritud üksikute lehtede piltkujutistena, on metaandmed vajalikud iga piltkujutise kohta, selleseoste kohta teiste piltkujutistega, nende järgnevuse kohta. Selleks, et   digiraamat   oleks lehitsetav   peatükkide   ja   alapeatükkide   kaupa,   peavad   struktuursed metaandmed  võimaldama  identifitseerida  leheküljed,  kust  peatükk  või  alapeatükk  algab  ja  kus lõpeb jne. Struktuursed metaandmed on vajalikud ka selleks, et kindlaks määrata (digitaalsete) objektide omavahelised  seosed (nn  väline  struktuur  /external  structure),  nt.  seeriaväljaannete  puhul võimaldama kokku tuua selle alla kuuluvad köited.

Administratiivsed metaandmed on loodud digitaalsete objektide ja kogude haldamiseks, administreerimiseks ja säilitamiseks. Sisaldavad sageli a) tehnilisi andmeid, b) andmeid autoriõiguse ja kasutamise kohta; c)  andmeid säilitamise kohta.

Eksisteerivad ka domeenispetsiifilised metaandmed ja geograafilis-ruumilised metaandmed.

Veelkord, metaandmetele on omane, et:

·         nad koosnevad  teatud  elementidest.  Igal  elemendil  on  oma tekstiline  või  arvuline  väärtus (value).  Metaandmed  on  tavaliselt  esitatud  nii,  et  elemendid  on  reastatud  vasakul  ning  iga elemendi  nimetusele  järgneb  selle  elemendi  kohta  lisatav  väärtus  (sisu).  Bibliograafilistes andmebaasides  nimetatakse  elemente  ’väljad’eks  (fields),  teistes  kontekstides  kasutatakse terminit ’märgendid’ (tag). Semantilises veebis kasutatakse terminit ’omandid’ (properties).

·         paiknevad   eraldi   nendest   inforessurssidest,   mille   kohta   nad   on   loodud   või   sisalduvad inforessursis  endas,  näit.  fotofailide  puhul. Raamatukogus  olevate  teavikute  kohta  kogutud metaandmed talletatakse elektronkataloogi aluseks olevasse andmebaasi.

·         metaandmete  elemendid  ja  väärtused  moodustavad metaandmete  kirje.  Iga  kirje  sisaldab andmeid ühe ressursi kohta.

Milleks metaandmed? Metaandmete  loomine  on  ajamahukas,  nõuab  teadmisi  ja  oskusi,  kuid  ilma  metaandmeteta muutuvad nii füüsilised kui digitaalsed inforessursid kasutamatuks.

METAANDMETE STANDARDID:

Et  metaandmed  täidaksid  oma  ülesandeid,  peavad  nad  olema  loodud  standardsel, arvutitöötlust   võimaldaval   alusel, mis on   saavutatav   standardite ja   nn   parima   praktika kasutamisel.  Standardid  kõige  laiemas  mõttes  võivad  ulatuda  kohalikest  kuni  riiklike  ja rahvusvaheliste standarditeni. Üldkasutatavate  standardite  järgimine  on  soovitatav. Standardite kasutamine (McLeod ja Hare, 2005):

·         tõendab andmete kvaliteeti, sest esitab need teatud tunnustatud tasemel;

·         toetab andmete vahetatuvust ja koostalitlusvõimet;

·         soodustab informatsiooni laialdast kasutatavust;

·         vähendab kulusid

·         tagab esitatavate andmete autoriteetsuse ja stabiilsuse rahvusvahelise tunnustatuse kaudu.

Standardite kasutamine (Hofman, 2006):

·         minimiseerib  sõltuvuse  operatsioonisüsteemist,  ühest  kindlast  tarkvarast  või  teatud  tüüpi riistvarast;

·         lihtsustab   koostalitlusvõimetteiste   digitaalsete   ressurssidega   ja   suurendab   digi-taalsete kogude käideldavust;

·         tõstab digitaalse kogu pikaajalise opereeritavuse aega;

·         võimaldab informatsioonile juurdepääsu laiale kasutajaskonnale.

Standardite  vajalikkuses  kahtlejad  omakorda  rõhutavad  standardite  vähest  paindlikkust,  liigset orientatsiooni  tavapärastele  juhtumitele  ja  nende  kohandamisvajadust.  Standardid  sisaldavad palju    formaalseid    nõudeid.    Tänapäeva    praktikas    kasutatakse    enamasti    kombinatsiooni rahvusvahelistest,  riiklikest  ja  kohalikest  standarditest.  Hofman: iga  organisatsioon peab ise tegema valiku, milliseid standardeid ta kasutab.

USA infoteadlane Steven  J.  Miller (2011)  jagab  metaandmete  standardid  nelja  suurde rühma:

1)      Andmete struktuuri standardid (Data Structure Standards). Tavaliselt  nimetatakse  neid  ka metaandmete   skeemiks   või   elementide   kogumiks.   Sellesse   rühma   kuuluvad kirjeldavad elemendid  nagu  ressursi  pealkiri  (nimetus),  autor,  identifi-kaator,  tehnika,  maht,  asukoht, hõlmatav  periood.  Andmete  struktuuri  standardite  näiteks  on Dublin  Core  Metadata  Element Set /DCMES;

2)      Andmete  sisu  esitamise  standardid (Data Content Standards)  sisaldavad  juhiseid,  kuidas struktuuri  elemente  esitada  (näit.  nimede  inversioon,  artiklite  väljajätmine  pealkirja  alguses, lühendid, ilmumisaeg eelistatuna autoriõiguse saamise ajale, jms). Andmete sisu  esitamise  standardite  näiteks  on  anglo-ameerika  kataloogimisreeglid  (Anglo-American Cataloguing Rules, 2.ed/AACR2;

3)      Andmete  sisu  standardid (Data  Value  Standards)  sisaldavad  standardiseeritud  termineid  ja koode  ressursi  tüübi,  keele  ja  geograafiliste  piirkondade  koodide, märksõnade,  kohanimede, normkirjete jms kohta. Andmete sisu standardite näiteks on Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas.

4)      Andmete vormingu,   vahetamise   või   kodeerimisstandardid (Data   Format,   Technical Interchange or Encoding Standards) hõlmavad metaandmete kodeerimis-andmeid informatsiooni koostalitlusvõime ja vahetamise võimaldamiseks. Selliste standardite näiteks on kataloogimisstandard MARC 21.

Metaandmete kvaliteet ja koostalitusvõime.

Metaandmete kvaliteet hõlmab  metaandmete  täielikkuse,  täpsuse  ja  järjepidevuse  tagamise metaandmete kogu elutsükli käigus. Metaandmete kvaliteeti võib vaadelda kahes dimensioonis –nii  digitaalsest  objektist  lähtuvalt  (objekti  enda  metaandmed)  kui  ka  objektiga  seonduvast lähtuvalt  (objekti  haldamise  metaandmed)  (Alemneh,  2009). 

Nikos  Palavitsinis  jt  (2010)  esitab kvaliteedi hindamiseks järgmised kriteeriumid:   

·        
 Täielikkus (Completness) –kas kõik metaandmete elemendid on täidetud?

·         Vastavus (Appropriatness) –kas kõik väärtused vastavad elementides vajalikele?

·         Täpsus (Accuracy) –kas väärtused vastavad objektile?

·         Consistency –kas väärtused vastavad standardile?

Kirjeldades  inforessursse  läbi  metaandmete,  tagatakse  nende  mõistetavus  nii  inimestele  kui arvutitele viisil, mis soodustab infosüsteemide koostalitlusvõimet.

Koostalitlusvõime (interoperability) on kahe või enama süsteemi või  komponendi   võime informatsiooni vahetada ning üksteiselt saadud informatsiooni kasutada. Digitaalsete   ressursside   puhul   tähendab   koostalitlusvõime,   et   ressursid   peaksid   olema võimalikult   ulatuslikult   kasutatavad   ja   taaskasutatavad,   eksporditavad   ja   nii   pikaajalise säilivusega kui võimalik. Andmevahetus ja -kasutatavus eri riist- ja tarkvaraplatvormidel loodud erineva  andmestruktuuri  ja  kasutajaliidesega  süsteemide  vahel  võimalikult  väikese  sisu  ja funktsionaalsuse kaoga on    saavutatav  metaandmete    ühtsete    põhimõtete    järgimisega. Üldaktsepteeritud  standardite  (kodeeritud  reeglid  ja  suunised  inforessursside  metaandmete loomiseks, kirjeldamiseks ja haldamiseks) kasutamine kindlustab kvaliteetse informatsiooniedastuse ning inforessursside võimalikult laia kasutatavuse.

TEAVIK

Teavik - mistahes materiaalne objekt, millele on talletatud informatsioon, nt trükis, foto, heliplaat, kompaktketas (erinevad füüsilise vormi või omaduste poolest); - üksusena käsitletav salvestis või materiaalne objekt.

·         digitekkeline teavik ‒  algselt digivormingus loodud teavik

·         e-teavik ‒ andmekogumi kujul arvutisüsteemi mällu salvestatud dokument

·         võrguteavik ‒ arvutivõrgus, tavaliselt Internetis avaldatud elektrooniline väljaanne

·         audioteavik ‒ heli kujul informatsiooni kandev dokument, kasutamine rajaneb kuulmismeelel, nt helilint, heliplaat, laserplaat

·         audiovisuaalteavik ‒ kuulmis- ja nägemismeelega spetsiaalseadmete abil tajutav info mingil kandjal.

Bibliograafiline kirjeldamine – teaviku kirje koostamine kõigi bibliograafiliste kirjereeglite kohaselt.

Bibliograafia – 1) kirjanduse loetelu, teoste nimestik vm teavikute kindlate tunnuste alusel korrastatud kirjete kogum; 2) teavikute uurimine nende süstematiseerimise ja sisu avamise seisukohalt ning nende kasutamist hõlbustavate nimestike koostamine;  - tegevusala, mille ülesanne on varustada infokasutajaid bibliograafiavahenditega, võimaldades teavikute kohta vajaliku (bibliograafia)info leidmist;  Nende hulka kuuluvad:

·         bibliograafiad (nimestikud), registrid, kataloogid, bibliograafiaandmebaasid,

·         arhiivide nimistud (finding aid),

·         loetelud muuseumides (index) (inventariraamatud, tulmeraamatud [museaalide arvestuse raamatud] = rakendusraamatud)

Ühtlasi on see teadusala, bibliograafiateadus - infoteaduse valdkond, mis uurib bibliograafia teooriat, metoodikat ja ajalugu.

BIBLIOGRAAFIAKIRJE (bibliographic record, entry) ehk bibliokirje kujutab endast reeglipäraselt esitatud andmekogumit teaviku kohta, mis:

·         võimaldab seda identifitseerida

·         annab ettekujutuse teaviku :  - sisust,  - tüübist (sihtkasutajaskonnast), - teatmestikust,

·         esitab teaviku füüsilise kirjelduse

Bibliograafiline arvestus (bibliographic control) e. bibliograafiakontroll – täielike bibliograafiakirjete koostamine eesmärgiga bibliograafiliselt registreerida kõik avaldatud väljaanded vastavalt kehtestatud kriteeriumidele (Raamatukogusõnastik).

Bibliograafiline universum – kontseptuaalne ruum, salvestatud teadmise kogum.

Bibliograafiaüksus (bibliographic unit)  – salvestatud teadmise unikaalne väljendus – konkreetne romaan, sümfoonia, skulptuur jne,  mis on bibliograafilise arvestuse objektiks.

Bibliograafilise kirjeldamise objektiks ehk bibliograafiüksuseks võivad olla erinevad teaviku laadid või nende osad.

·         raamatud ja brošüürid

·         jadaväljaanded  - jadaselt ilmuv väljaanne: jätk-, perioodika- v sariväljaanne, nt ajakiri, ajaleht, raamatusari;

·         jätkväljaanne - nummerdatud annetena, kuid normimata ajavahemike järel ja määramata annete arvuga ilmuv väljaanne

·         noodid

·         kartograafilised teavikud

·         arhivaalid

·         pisitrükised  (väiksemahuline trükis, nt ametkondlik juhend, kava, kutse, kuulutus, reklaamleht jm) => rakendustrükis e. aktsidents.

·         audiovisuaalsed teavikud

·         e-teavikud

Kirjetüübid: monokirje – ühele teavikule koostatud kirje,

Koondkirje - mitme teaviku, mitmeosalise väljaande kohta infot koondav kirje (mitme-osalise raamatu, jadaväljaande või pisitrükiste rühma kirje jt). Koondkirje koosneb üld-ja eriosast ja põhineb kirjeandmete jagamisel kahele või enamale astmele:

·         Esimene aste sisaldab informatsiooni kogu väljaande või põhiväljaande kohta (koondkirje üldosa) -koondkirje algusosa, mis sisaldab üldandmeid mitmeosalise teaviku kohta.

·         Teine ja järgnevad astmed sisaldavad informatsiooni väljaande  he osa või muu  ksuse kohta. (ISBD) -kirje eriosa» koondkirje osa, mis järgneb üldosale ja sisaldab andmeid mitmeosalise teaviku üksikosade kohta.

Analüütiline kirje - kirje, mis on koostatud osale tervikust (nt ajakirja artikkel, peatükk kogumikust, üksik heliteos CD-lt)

Kataloogikirje – kindlas kogus asuva teavikuga seotud bibliokirje kataloogis. See on trükise vm. teaviku iseloomustamiseks, samastamiseks ja otsimiseks vajalik eeskirjakohane (meta)andmestik, milles on märgitud autor, pealkiri, alapealkiri, ilmumis- ja arvandmed, vajaduse korral lisatud sisu tutvustav annotatsioon või referaat, raamatukoguandmed ning andmed eksemplari kohta (köite kirjeldus, provenients jms).

Kataloog: 1. teavikute süsteemne loetelu raamatukogus; 2. trükis, mis sisaldab mingi kindla eesmärgiga koostatud andmete loetelu, nt tootekataloog, müügikataloog, näitusekataloog.

Kataloogimine (cataloguing) on tööprotsesside kogum, mis kindlustab kataloogide loomise ja funktsioneerimise. See hõlmab:

-          kirjeldav kataloogimine e. bibliograafiline kirjeldamine–identifitseerib teaviku, tagab kataloogis juurdepääsu teavikule nimede ja pealkirjade järgi∙indekseerimist:

-          märksõnastamine (subject heading)võimaldab kataloogis juurdepääsu märksõna kaudu-liigitamine (classification)

-          juurdepääs liigiindeksite kaudu

-          kataloogi korraldamine.

Kataloogi  mõiste  on  sisult  sarnane  bibliograafia  mõistega, mõlemad tähistavad  kirjanduse nimestikku, loetelu. Erinevalt kataloogist ei ole bibliograafia seotud ühegi konkreetse koguga (ei näita teatud raamatu leidumust teatud raamatukogus). Bibliograafia koostamise aluseks on muud aspektid (territoorium, periood, keel, teadusala, isikjne). Küll võib bibliograafiamõnikordsamaaegselt  täita  koondkataloogi  rolli,  näidates,  missuguses  raamatukogus  üks  või  teine  teos asub  (nt  Eesti  retrospektiivne  rahvusbibliograafia,  1850–1900;  1901–1917trükised  sisaldavad andmeid selle kohta, millistes raamatukogudes nendes sisalduvaid väljaandeid säilitatakse).

Ameerika raamatukoguhoidja Charles Cutteri määratluse kohaselt aastast 1876 on kataloogi funktsioonid järgmised: Kataloog peab:

1.      võimaldama leida raamatut, kui on teada kas:-autor-pealkiri-teema, aine

2.      näitama missuguseid teoseid leidub raamatukogus:-antud autorilt-antud teemal avaldatutest-antud kirjanduse tüübilt.

3.      abistama raamatu valikul (teose ja väljaande mõiste erisus) - lähtuvalt väljaandest -lähtuvalt selle iseloomust (nt tüübi või teema järgi)

Cutteri sõnastatud põhimõtted on suures osas kehtivad tänini. Seega kataloogimise esmane ülesanne on aidata leida informatsiooni. Kui inimene otsib teatud kindlat  teavikut,  siis  saab  ta  kataloogi  abil  selle  tuvastada.  See  on  muidugi  seotud  kataloogi haardega, info otsija leiab kirje, kui teavik asub selles kogus, mida kataloog peegeldab. 

Teine  ülesanne on   informatsiooni   suhestatud   järjestamine (kollokatsioon). See   tähendab seotud, sarnaste materjalide kokkukoondamist,et oleksvõimalik leida ja vaadeldakõiki kirjeid, mis  puudutavad üht  teemat,  näiteks dinosaurusi.  Mingit  konkreetset  teost  näidatakse  tema seostes laiema  grupiga, nt  ühe  teose  erinevad  väljaanded  on  kokku  koondatud,  mis  omakorda on  seotud  antud  autori  teiste töödega.  Sellejuures  on  tähtis bibliograafilise  töö  täiuslikkus  ehk kvaliteet.  Juhul, kui  ühel  teosel  on  mitu  eri  pealkirja  varianti,  siis  peaks olema  kõik  need omavahel  seotud, nt Adrenaliin  :  alternatiivne  spordimaailm. Selle  variantpealkiri on Reisi Adrenaliin  /2007-2008  teatud  numbrid/. Otsingu  korral  peaks  kasutaja  need  mõlemad  üles leidma.

Kolmas  ülesanne on  abistada  informatsiooni  valikul.  See  võimaldab  kasutajal  valida  paljude kirjete  seast  selline,  mis  kirjeldab  teavikut,  mis  kõige  paremini  vastab  tema  vajadustele  kas sisulise  esituse  mõttes  või  füüsilise  kandja  osas.  Näiteks  otsib  kasutaja  just  mingit teatud väljaannet teosest,või saab valida kas trükitud raamatu ja e-raamatuvahel.Infotöötajad   loovad   silla   kasutaja   ja   bibliograafi vahendite   vahele,   juhatades   info   vajaja relevantse allika juurde.

Kataloogimisreeglite  ülesandeks  on  tagada  kirjes  esitatud  andmete järjekindlus,  terviklikkus ning ühesugusus.

Järjekindluse all   mõistetakse   ühesuguste   nimevormide   (isiku-,   asutuse   või   kollektiivi ja kohanimed) kasutamist otsiandmete esitamisel ning erinevate nimevormide sidumist viidetega, et tagada otsingul kõigi relevantsete teavikute leidmine(nn nimevormide normimine).

Terviklikkuse all  mõistetakse  seda,  et  kirjes  on  esindatud  kõik  teaviku  laadist  tulenevalt nõutavad kirjealad.

Kataloogimise ühesugusus tagab  selle,  et  erineval  ajal  ning  eri  paigus  loodud  kataloogid  on olemuselt ühesugused ning kirjes toodud andmed üheselt mõistetavad. See hõlbustab kataloogi kasutamist  nii  kasutaja  kui ka infospetsialisti  jaoks.  Reeglid  määravad  kirje  elementide  range järgnevuse  koos  vastava  punktuatsiooniga,  mis  võimaldab  kõigil  kasutajatel  kirjes  esitatud andmeid ühtemoodi mõista ja hõlbustab teavikute kohta käiva informatsiooni vahetamistkogu maailmas. Kataloogimisreeglid on olemuselt ühesugused. Üldiselt sisaldavad kõik reeglid järgmisi osiseid: • kirjeldamine • otsiandmed •kasutatud mõisted • lubatud lühendid • registrid • andmete esitus ja järjestamine • normandmete loomise põhimõtted.

Kataloogimisreeglid võib jagada põhireegliteks ja juhtumireegliteks. Põhireeglid määravad,  et  kõigi  teavikulaadide  puhul  püütakse järgida  ühtseid  reegleid  selles, kuidas kirjeldatakse teavikute algupära ja välimust ning määratletakse, mis on teaviku pealdis ja kuidas valitakse autor (vastutav tegija). Juhtumireeglid määravad  kõigi  teavikulaadide  puhul,  kuidas  valitakse  teavikute  otsiandmed ning kuidas teavikuid kataloogis kirjeldatakse.

KIRJEREEGLID

Kirjereeglid kujutavad  endast  juhiste  kogumit,  mis  määravad  kindlaks bibliograafiliste  andmete iseloomu ja esitamise järjekorra. Rahvusvaheliste   kirjereeglite   väljatöötamine   ja   arendamine   on   toimunud   IFLA   egiidi   all. Rahvusvahelised  kirjereeglid  International  Standard  Bibliographic  Descriptions  (ISBD) pärinevad 1969.   aastast,   mil   IFLA   kataloogimise   komisjon,   hiljem   IFLA   kataloogimissektsiooni   alaline komisjon (Standing Commitee of the IFLA Cataloguing Section) korraldas kataloogimisekspertide rahvusvahelise  koosoleku.  Koosolekul  valmis  resolutsioon,  mis  pani  ette  standardite  loomise kirjete   vormi   ja   sisu   reguleerimiseks.   Järgnenud   aastate   jooksul   valmiski   standard, mida rakendatakse alates 1971. aastast. Sellise    reeglite    kogumi    peamine    eesmärk    on    luua    eeldused    bibliograafilise    kirjelduse ülemaailmseks  ühtlustamiseks.  Selles  määratletakse  bibliokirje  elemendid,  nende  järjestus  ja märgid, mis elemente eraldavad.

Kirjereeglid kataloogis. Angloameerika   kataloogimisreeglid   käsitlevad   kataloogikirjes esitatud   andmeid   jaotatuna kirjeldavateks andmeteks ja otsiandmeteks.

Kirjeldavad  andmed (bibliographic  description) annavad  teavet  teaviku  algupära  ja  välimuse kohta, võimaldavad seda tuvastada.

Otsiandmed (access  points) sisaldavadotstitunnuseid  või  otsielemente –andmeelemente, mille esmane funktsioon on võimaldada juurdepääsu andmetele. Siia liigitatakse põhipealdised, täiendkirjed (ehk täiendpealdised), ühtluspealkirjad, viited, märksõnad, liigiindeksid.

Põhipealdised.

Kataloogimist alustatakse põhilise otsitunnuse ja järjestussõna ehk pealdise kindlakstegemisest. Selleks võib olla individuaalautor või kollektiivautor. Teisalt võib teatud juhtudel teavikuid kirjeldada ka pealkirja järgi, sel juhul põhipealdist ei ole, sest kirjereeglite järgi tuleb trükist kirjeldada pealkirja järgi (vt sellest täpsemalt allpool).

Individuaalautor - teaviku  kirjeldamisel (autori)pealdises  märgitav  isik,  kes  on  loonud teose kas üksi v koostöös teistega, kes otseselt vastutab teose intellektuaalse või kunstilise sisu loomise eest (Raamatukogusõnastik). - Kui  teosel  on kuni  kolm  autorit,  valitakse pealdiseks  tiitellehel  esimesena  nimetatud  autor, kelle nimi kirjutatakse autorina põhipealdise väljale.

Kollektiivautor. Kollektiivina käsitletakse nime  järgi identifitseeritavat organisatsiooni või isikute ja/või organisatsioonide rühma. See hõlmab ka nime omavaid ajutisi rühmi  ja  üritusi,  nt  kohtumisi,  konverentse,  kongresse,  ekspeditsioone,  näitusi,  festivale  ja messe. Kõige    sagedamini esinevad kollektiividena ühendused, asutused, ettevõtted, mittetulundusühingud,  võimuorganid,  valitsusasutused,  usuorganisatsioonid  ja  konverentsid. Kollektiiv on teaviku väljaandja siis, kui selle annab välja või tellib vastav organisatsioon või kui selle väljaandmise mõte lähtub organisatsioonilt. Eestis kataloogis ESTER raamatute kataloogimiseks koostatud juhendites   sätestatakse,   et kollektiivautoriga teavik kirjeldatakse üldjuhul pealkirja järgi.

Tüüppealkiri - pealkirjaks olev üldise tähendusega  termin,  mis   osutab väljaande   tüübile. Tüüppealkirjadeks   on   sellised   terminid   pealkirjana   nagu   toimetised,   aruanne,   uurimused, teaduslikud   tööd, Jahrbuch,   abstracts,   annales,   report,   bulletin,   journal,   proceedings, transactions,   Abhandlungen   jne. Tüüppealkirjadeks   ei   ole  pealkirjad,   milles   sisalduvad   ka vastutusandmed või väljaande eriala väljendavad sõnad (nt Emakeele Seltsi aastaraamat, Ajaloo Ajakiri). (ISBD).

Ühtluspealkiri - teosele  (nt  anonüümsele  klassikalisele  teosele,  muusikateosele)  antud  pealkiri, et ühendada sama teose eri pealkirjade all ilmunud väljaanded, nt Piibel. Ühtluspealkirja peamine otstarve on tuua kokku sama teose eri pealkirjade all ja/või eri keeltes ilmununud kehastused. See aitab ka teost identifitseerida, kui pealkiri, mille all teost tuntakse, erineb kataloogitava kehastuse pealkirjast.

Ühtluspealkirja kasutatakse järgmiste teoste puhul: 1. Piibel ja selle osad, teiste tähtsamate usundite pühakirjad 2. Tähtsamad anonüümsed klassikalised ja keskaegsed teosed: eeposed, muinasjutukogumikud, kroonikad, seadustekogud, käsikirjad jm. => Nibelungide laul, Gilgameš, Tuhat üks ööd, Magna Charta, Liivimaa vanem riimkroonika. 3. Rahvusvahelised lepingud (konventsioonid), millel on palju osapooli ja üldistunud nimetus. Üldine tuumakatsetuste keelustamise lepingEuroopa Liidu leping, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. 4. Põhiseadused (konstitutsioonid), mida on kataloogis palju eri väljaandeid (meil ainult Eesti, Eesti NSV, NSV Liit) Eesti Vabariigi põhiseadus (1920) Eesti Vabariigi põhiseadus (1992).

Eestis  ühtluspealkirju  reeglina  põhipealdistena  ei  kasutata,  küll  aga  luuakse  normimise  käigus ühtluspealkirjavormidningkasutatakse neid täiendkirjetena ning märksõnadena.

Täiendkirjed. Lisaks pealdisele esitatakse täiendavate otsiandmetena täiendkirjed. Täiendkirje  tehakse  kirje  lõpus  kõigile  nimedele,  nii  isikutele  kui  ka  kollektiividele,  kelle  nimed esinevad vastutusandmetena (välja arvatud autor, kelle nimi leidub põhipealdises). Täiendkirjed tehakse  ka  nn  ajutistele  kollektiividele,  nt näitused  ja  isikunäitused,  laagrid,  konverentsid, kokkutulekud, suvepäevad.

Täiendkirjed  tehakse samuti anonüümse teose ühtluspealkirjale ja kohanimedele, kui ilmumiskoht ei  ole  esitatud  tänapäeval  tuntud  ja  kasutataval kujul  või  kui  on  vaja  koostada  statistikat  maakondade kaupa;juhul,  kui  on  vaja  näidata ilmumiskohta hierarhias riigi, maakonnaga, provintsi, osariigiga.

Teisendpealkiri on põhipealkirjast erinev pealkiri, mis asub mujal kui tiitellehel või selle vastel (nt kaanepealkiri, seljapealkiri)(ISBD): ● rööppealkirjad ● kaane-ja seljapealkiri ● pealkirja tuntuim osa (näit. entsüklopeediatel) ● mitmeosalise/köitelise teose osa / köite pealkiri ● põhipealkirja teisendid (numbrite või arvsõnaga algavad, akronüümid jms) ● rooma numbritega algavate pealkirjade puhul esitatakse teisendpealkirjana araabia numbritega algavad variandid ● araabia numbritega algavatest pealkirjadest teisendatakse sõnadega algavateks need mida eeldatavalt sõnadega otsitakse ● vana kirjaviisiga pealkirjadele esitatakse teisendpealkiri uues kirjaviisis ● W -V –vanema raamatu puhul, kui pealkiri algab W-ga või sisaldab W-d, siis esitatakse teisendpealkiri V-ga.

Täiendpealkiri   - sõna,  fraas  või  märgirühm,  mis  esineb  koos väljaande  põhipealkirjaga  ja  allub  sellele. Pealkirja  täiendandmed  esinevad  ka  koos  teiste pealkirjadega,  alludes  neile (nt  rööppealkirjade,  väljaandes  sisalduvate  üksikteoste  pealkirjade, seeria- või   allseeriapealkirjade  juurde   kuuluvad   täiendandmed). Pealkirja   täiendandmed täpsustavad, selgitavad või täiendavad pealkirja, mille juurde nad kuuluvad. Samuti võivad nad osutada  väljaande  või  selles  sisalduvate  teoste  tüübile,  sisule,  iseloomule  vms  või  selgitada väljaande loomise motiive ja põhjust. Termin hõlmab ka alapealkirju ja ülapealkirju, kuid mitte teisendpealkirju (nt seljapealkirjad), mis asuvad väljaandes mujal kui kehtestatud andmeallikas.

Kasutatud materjal:

Möldre, A. Kursuse INT6076DT Metaandmed õppematerjal Moodle’is. Tallinna Ülikool: 2019.

MÕISTED (raamatukogusõnastiku järgi)

Analüütiline kirje - teose osa (sissejuhatuse, peatüki), samuti kogumiku v perioodikaväljaande üksikosa (artikli) kirje

Bibliograafiline kirjeldamine - teaviku kirje koostamine kirjereeglite kohaselt

Bibliokirje -  bibliograafiaandmete kogum, mis kirjeldab teavikut ja mille abil on võimalik seda identifitseerida.

Kataloog - 1. teavikute süsteemne loetelu raamatukogus; 2. trükis, mis sisaldab mingi kindla eesmärgiga koostatud andmete loetelu, nt tootekataloog, müügikataloog, näitusekataloog

Kataloogimine - kirjete koostamine kataloogi jaoks ning kataloogide koostamine ja hooldamine

Kirje - bibliograafiaandmete kogum, mis kirjeldab teavikut ja mille abil on võimalik seda identifitseerida.

Kirjeala - kirje osa, mis hõlmab teatud sisu ja ülesandega kirjeelementide rühma

Kirjeelemendid – üksikud andmed kirje alade sees

Kirjereeglid - juhiste  kogum,  mis  määravad  kindlaks bibliograafiliste  andmete iseloomu ja esitamise järjekorra.

Kolofoon -  harilikult väljaande lõpus asuvad andmed väljaandmise või trükkimise kohta, mõnel juhul ka muud bibliograafilised andmed, k.a pealkiri.

Koondkirje - mitmeosalise väljaande kohta koostatud kirje, mis koosneb üld- ja eriosast;  kirje, mis põhineb kirjeandmete jagamisel kahele või enamale astmele. Esimene aste sisaldab informatsiooni kogu väljaande või põhiväljaande kohta. Teine ja järgnevad astmed sisaldavad informatsiooni väljaande ühe osa või muu üksuse kohta.

Metaandmed - olemasolevate andmete sisu, kvaliteeti, seisundit, päritolu ja muid omadusi kirjeldavad andmed; struktureeritud andmed andmete kohta

Monograafia - üheosaline või kindlast arvust eraldi osadest koosnev terviklik väljaanne

Translitereerimine - ühes keeles esitatud teksti esitamine teise keele tähtedega, toimub vastavalt ISO tabelitele. Translitereerimine vastavalt ISO standarditele Čekhov    t Нарвская природа-Narvskaja priroda

Transkribeerimine - suulise  kõne  konverteerimine  kirjutatud,  trükitud  vormi,  transkribeeritakse häälduse  järgi  ühest  tähestikust  teise  (nt Tšehhov, mi tte  Čekhov);  see  võib  tähendadaaga  ka  raamatute skaneerimist ja nende digiteerimist.

Vastutusandmed - kirjeelemendid, mis loetlevad autorid, koostajad, toimetajad jt teaviku koostamisest osa võtnud isikud;  väljaande intellektuaalse või kunstilise sisu loomise või teostuse eest vastutavate või selles abistanud  isikute või kollektiivide identifitseerimise ja/või nende funktsiooni määratlemisega seotud nimed, fraasid või märgirühmad. Vastutusandmed võivad esineda seoses pealkirjade (põhipealkirja, rööppealkirja, väljaandes sisalduvate üksikteoste pealkirjade, seeria- ja allseeriaandmetes esinevate pealkirjade) või editsiooniandmetega

PRAKTILINE NÄIDE ISBD RAKENDAMISE KOHTA