SISSEKANNE # 19
  | ||||||||||||||
| www.apollo.ee |
Väljas tuiskab ja on libe. Pole nagu erilist põhjust õue minna ka. See-eest olen raamatuid lugenud. Juhtus nii, et järjestikku sai läbi võetud kaks justkui sarnast, ent ometi nii erinevat raamatut. Mõlemad on päevikud ja mõlemas täidab kõrvalrolli sõda. Kuidas sellega toime tulla. Mis sõda inimesega teeb. Vaatenurgad on erinevad. Ühele on sõda igapäevane reaalsus, teisele - vaheetapp, puhastustuli. Üks võitleb igapäev ellujäämise nimel, teine peab rohkem psühholoogilist sissisõda iseendaga. Sõda on sõda.
Kõigepealt siis Polina Źerebtsova Tśetśeenia päevikud (Sipelgas klaaspurgis. Tśetśeenia
päevikud 1994-2004). See on üks emotsionaalselt kõige raskemaid raamatuid,
mida olen viimasel ajal lugenud, sest sündmused siin pole välja mõeldud, vaid
on juhtunud päriselt – seega õõvastav dokumentatsioon lapse vaatenurgast
nähtuna. Kuna lapsesuu räägib tõtt ega oska veel nähtut selekteerida, siis seda kõhedam olustikupilt
silme ees lahti rullub. 25. märtsil 1994, kui päevikusse tekib esimene
sissekanne, on Polina just äsja saanud 9-aastaseks. Ta on vene nimega tüdruk Groznõist,
Zavetõ Iljitśa tänavast, ning vaevalt ta aimas, mis juhtuma hakkab. Ehkki juba
teine sissekanne sisaldab pahaendelist nooti: „(26.03) Käisime kesklinnas. Väljakul oli palju inimesi. Inimesed
karjusid. Seal olid habemetega taadid. Nad jooksid ringi. Lenin oli varem
kalossides. Ausammas. Hiljem võeti see maha, aga kalossid jäid. Miks inimesed
karjuvad? Mida nad tahavad? Ema ütles: „See on miiting.““ Sõja eelõhtu.
Edasi: „(05.10) Tulistati! See oli niiii
hirmus! Ma nutsin. Aga Idrise-taat, meie naaber, ütles, et ärgu me kartku, sõda
ei tule. Mul peksis süda rinnus. Plahvatused. Ma kardan koolis käia. /…/
(09.10) Taevas tiirutasid kopterid ja lennukid. Madalal. Süda peksab. Kas nad
hakkavad meid tapma? Ütlesin emale. Ema räägib:“Ei. Sõda ei tule. Ei tule!““
Läks teisiti. Sõda tuli,
esimene (1994-1996) ja teine (1999-2000, vastupanuvõitlus kuni aastani 2009).
Groznõi pommitati maatasa, kõik me nägime, mis seal üldjoontes toimus;
sõnaühend „tśetśeeni võitlejad“ ajab praegugi õlgu võdistama. Aga Polina elas
sealsamas Groznõis kümme aastat, tema kodu pommitati puruks, koolitee ja
turulkäik oli igapäev omamoodi mission
impossible. Tema armastatud vanaisa hukkus juba sõja alguspäevil linna
haiglat tabanud õhurünnakus. Ükski laps ei pea sellises hirmus üles kasvama ja
nägema-kogema tohutuid jõledusi. Polina kirjutab:
„(02.01.1995) Tulistatakse, aga ma olen harjunud. Ei karda. /…/ Me
teeme süüa trepikojas, tellistest tehtud pliidil. /…/ Me oleme kriimulised,
räpased. Kõik asjad on nõgised. Vett toomas käime maja tagant, torudest. Vahel
lamame maas, et ära ei tapetaks. Nii on vaja. - (07.02.1995) Käisime vanaisa
korteris. Seal on Vene sõdurid. Nad kiskusid põrandad üles. Pole parketti. Auk.
Nad tegid lõket. Põletasid Puśkini ära!! Õudus! Jube! Keetsid lõunat. Ema
rääkis nendega. Pahandas. Nad noogutasid. Ema räägib: „Nad on kaheksateist! Ei
saa aru, mida teevad!“ Aga minu meelest on nad suured onud. Üks oli vuntsidega.
Nad elavad seal ja tulistavad. /…/ Sõdurid tulistasid televiisori tükkideks.
Miks?
(02.04.1995) Käisime konservitehases. See on kaugel. Tuleb jalgsi
astuda oma neli tundi. Mina, ema, Aljonka ja tädi Valja. Sealt saab
kabatśokipüreed. Säilivusaeg on möödas. Aga süüa kõlbab, kui läbi praadida.
Kõik tassivad ja söövad. /…/ Aga hirmus
oli ka. Kui me sinna läksime, siis on üks tee, kus sõidavad autod. See tee on
konservitehase lähedal. Seal lamas inimene. Mitte inimene, vaid selline must
luustik. Natuke riideid. Koerad olid näo ja käed nahka pannud. Aga keskosa
polnud päris ära söödud. Kõrval oli põlenud tank. /…/ Ema ja tädi keerasid pea
kõrvale ja läksid mööda. Aga mina ja Aljonka jäime seisma. Meie vaatasime. Ma
nägin tema roideid. Need olid nii imelikud ja riidetükid olid nagu külge
kleepunud. Ema ja tädi Valja hakkasid meie peale karjuma. Komberdasime edasi.
Pärast ütlesin Aljonkale: „Äkki hakkab ta liigutama?“ Aljonka hakkas kriiskama.
Me ei tahtnud sama teed tagasi minna, aga läksime ikka. Ja mina ei ehmatanud
jällegi. Vaatasin. Lamab. Kõik kõnnivad mööda, aga tema lamab. Koer astus ligi,
nuusutas. Ajasime ta kepiga minema. Otsustasin ta Tankistiks nimetada. Ta
hukkus, põles tankis surnuks. Ta on venelane. Kus on tema sõbrad? Miks ta lamab
keset teed?
(11.04.1995) Käisime jälle konservitehases./…/ Ma ootasin, millal
me Tankistist mööda läheme. Ema ja tädi Valja läksid kiiresti mööda. Ja Aljonka
koos nendega. Mina tassisin pappi, et ta sellega kinni katta. Leidsin karbi,
lõhkusin laiali, et oleks pikk papp. Aga teda pole kusagil. Vaatan, kraavis!
Keegi oli ta teelt kraavi lükanud. Autod sõidavad mööda, inimesed lähevad
kärudega kabatśokipüree järele, aga tema lamab kraavis. Vaesekene! Koerad olid
jalad lõpuni söönud. Maitsev vist. Jäänud on ainult roided ja luud. Hirmus
vaadata. Aga mina otsustasin papiga kinni katta. Ema nägi ja hakkas röökima:
„Lollakas! Lollakas! Tule sealt ära!“ Ma ei teadnud, mida teha, aga viskasin
papi alla. Natuke panin mööda. Ema tormas minu juurde, haaras käest. Karjub:
„Arvad, et koer pappi pealt ära ei rebi?! Ära puutu ja ära vaata!“ Tagasi me
seda teed ei tulnud. Anna andeks, Tankist.“
(15.06.1995) Lapsed teevad koolis
liiga. Narrivad. Üks poiss küsis: „Kas sa oled venelane?“ Mina ütlesin. „Jah.“
Ta andis mulle kõrvakiilu. Ma ei tunne seda poissi. Ta ei ole minu klassist.
Lapsed hüüavad mind ja teisi mittetśetśeene „kärvanud Jeltsin“, „Jeesuseke“, gjaski
hak (vene siga)“. Mida me oleme halba teinud? Need lapsed tulid Venemaalt –
sõja ajal neid siin ei olnud, aga meie olime. Nüüd räägivad: „Siin on kõik meie
oma. Meie maa. Kõik venelased tuleb ära tappa!“
Ning see oli ju kõik alles
algus. Pommid, vaenamine, külm ja nälg, pinged lähedaste ja sõprade vahel. Aja
jooksul Polina kasvab, karastub, hämmastaval kombel ei murdu. 1999. aastal saab
ta Groznõi keskturul pommirünnakus rängalt haavata, kuid ikkagi läheb eluga
edasi, lõpetab koolid, saab ajakirjanikuks. Päevikupidamise lõppedes on ta
19-aastane, tugeva õiglustundega tark neiu, kes analüüsib toimuvat
professionaalse pilguga, tõmbab paralleele ja seoseid, näeb sündmuste taustu.
Lapselik siirus küll kaob, aga see juhtub kõigiga nii, kui lapseeast välja kasvatakse.
Mõjus on ta ikkagi. Kui ma kõrvutan oma elu ja hirme, siis hakkab mul enda
pärast häbi. Ma imetlen ta oskust jääda tugevaks, jääda inimeseks. Mina oleks
murdunud juba esimesel sõjanädalal. Õnneks on saatus Polinat hoidnud, sest ta
on eluga välja tulnud. Tõsi, ta ei ela enam Groznõis ega ka mitte Venemaal,
vaid Soomes, sest Venemaal on sõnavabadusega lood nii nagu need on –
ebamäärased. Päevikud on ebamugav lektüür mõlemale osapoolele, sest see näitab,
mida sõda inimestega teeb. Ilusat sõda ei ole olemas.
Marko Mihkelson võrdles oma
Sirbi artiklis Polina päevikuid Anne Franki omaga. Erinevalt viimasest on Polina tõesti
olnud õnneseen against all odds. Ja
tema päevikud omavad suuremat kaalu kui mistahes tagantjärele ja õndsas
kabinetivaikuses sündinud analüütilised koguteosed kokku. Päevikud ongi reaalne
elu kogu selle ilus, valus ja õuduses. Väga hea raamat, 10/10. Kuid üle lugeda
ma seda ilmselt ei suudaks enam – liiga valus hakkab.
Nüüd Hannes Võrno raamatu
„Missioon. Ühe missiooni päevik“ juurde, mis on mu meelest teravas kontrastis
eelnevalt loetud Polina Źerebtsova päevikutega. Need ei ole emotsionaalselt
võrreldavas kaalukategoorias, ehkki Võrno kannatused tunduvad kohati isegi
reljeefsemad. Kirjutada-kirjeldada ta oskab, teeb seda ladusalt, värve kokku ei
hoia. Tõele au andes loen ma seda teist korda, sest eelmisel korral aasta
tagasi sattusin ma ise madalseisu ning see raamat jäi finišisirgel pooleli.
Seekord lugesin lõpuni, paralleelselt Źerebtsovaga, ja võib-olla on minu
arvamus nüüd liialt kantud viimase mõjust. Kontrast oli tõesti suur.
Olemuslikult käib Võrno ühte liini Vahinguga, ainult et Võrno kurtmised on
intensiivsemad ja konkreetsemad (raamideks on pooleaastane missioon) ning
puudub vähimgi huumorimeel. Mis iseenesest üllatab, kuna Võrno roll
„Kreisiraadios“ selle olemasolu kahtluse alla ei sea. Priit Simson võrdles ühes
arvustuses Võrnot tabavalt „Simpsonite“ kloun Krustyna, kes säras vaid
prožektorite valguses ja muutus pahuraks niipea kui eesriie langes – mul tekkis
sama assotsiatsioon. Ja veel tõdeb Simson, et päevik tõestab seda, et inimene
on kohas, kus ta võib-olla olema ei peaks. See tuleb välja pea igalt
leheküljelt. Võrno loeb päevi missiooni lõpuni ja tunnistab ka, et see on
justkui vangla – selle vahega, et pärisvanglas hoitakse sind vangis, sest sa
oled ohtlik teistele, sõjaväelaagris on aga oht väljaspool laagri turvalist
perimeetrit.
Lugu iseenesest on selline, et
Võrno viibib viimase Afganistani missiooni Estcoy-17 koosseisus
staabiohvitserina novembrist 2013 kuni maini 2014 Camp Bastionis ning ajab seal
pressiesindaja asju ja teeb suhtekorraldust. Kohe alguses hakkab viltu vedama.
Küll on juhtimine ligadi-logadi, küll ei klapi inimsuhted. Tundub, et
idealismist ja teotahtest pakatav kaunishing on järsku sattunud tuhmide töllide
otsa, kes löövad baasis aega surnuks tühja pilguga Ameerika rämpsfilme
vahtides, õgides, peeretades ja inglastelt vetsupaberit varastades. Lastetuba
on neil olematu, sest Hannese „terele“ vaid mühatatakse ja armulaualgi käiakse
vaid veini pärast – jumalasõnast ei tea nood midagi. Kontingendi ülem on
igasuguse autoriteedita tolgus ja kaplan on juhmard. Ning Hannes muudkui
kannatab, loeb Piiblit ja räägib Jumalaga. Stressi tekitab pidev kartus, et
taliibid infiltreeruvad baasi ja lasevad end seal kuskil õhku, kantiinis
näiteks. Stressi tekitab ka söök, mis on küll rikkalik, aga ühekülgne. Stressi
tekitab igavus. Siis tulevad igasugu veidrad mõtted pähe. Näiteks et naine
petab ja pojad on ükskõiksed. Võrno kisub oma hinge päevikus üpris alasti.
Kahtlused, kõhklused ja isiklikud solvumised on ehk liigagi esiplaanile
tõstetud. Võrno tunnistab kohe algul, et ta on otsustanud oma päevikut
tagasiulatuvalt mitte lugeda – selles on mõistagi oma võlu, sest
tundeplahvatusi, emotsioone, pole loodetavasti pehmendatud. Valdavalt on Võrno
deprimeeritud seisundis, rõõmsam hetk tuleb siis kui Võrno koos sõduritega
baasist väljas missioonil käib. Või NATO üldfüüsilise testi sooritab.
Kokkuvõttes on see pisut
negatiivse alatooniga raamat, ehkki ladus ja põnev ka, sest Võrno on eemaldanud
kõik filtrid. Aga ta mõjub patriootlikule vaimule laastavalt. Loed ja mõtled,
et ahsoo – sellised töllakad vegeteerivadki meie kaitseväes. Ei saa ikka nii
halvasti olla, mõtled siis edasi – Võrnot vaevavad mingid isiklikud deemonid:
isa surm, pereprobleemid, alarakendatus, kõrged ootused ja pettumused. Minu
suurim kriitika pole mitte selles, et Võrno kirjutas missioonil sellise
päeviku, vaid hoopis selles, et ta kirjutas selle algusest peale mõttega see
avaldada ning raha teenima panna. Turundusspetsialistina teab ta hästi, et
avameelsus on intrigeeriv ja tekitab furoori. Selle taustal on minu meelest
alatu ees- ja perekonnanimedega ära mainida kõik need kaitseväge juhtivad
juhmakad ja töllmokad, laisad ja ahned tühikargajad, mõttetud inimesed. Sest
need inimesed ostavad samuti selle raamatu, loevad ja saavad haiget. Trauma
kogu eluks. Hannes Võrno heidab nii paljut kõigile teistele ette, kuid unustab
ise kõige tähtsama – mitte teha haiget. Päevaraamat on intiimtsoon ja seda
löövam, mida vähem enesetsensuuri see sisaldab, kuid kohe avaldamiseks
kirjutatuna kaotab see oma diskreetse võlu. Karl Ristikivi sügavalt intiimne
päevaraamat toodi avalikkuse ette mitukümmend aastat pärast tema surma ja isegi
Vaino Vahing avaldas oma päevikud suure ajalise distantsiga, nii et kirjapandud
otsekohesus enam kaasteelisi väga valusalt ei riivanud. Võrno on aga kõik kohe
ahju-soojalt letti ladunud – see pole päris okei.
Teine kriitikanool on veel.
See ongi totaalne huumorimeele puudus. Ma tegelikult eeldasin Võrnolt pisut
koomilist, muhedat vaatenurka, mitte sellist tigedat tõsimeelsust. Jaroslav
Haśek kirjutas oma „Śvejkis“ ju tagalaelu surematuks. Lollidest ülemustest
saanuks ka lõbusamalt kirjutada, kuid Hannes vaagub emotsionaalselt hinge,
kannatab ja loeb muudkui päevi. Tujurikkuja.
Sellele raamatule ma ei oskagi
hinnangut anda. On selline vastuoluline teine. Aga ühe toreda tsitaadi tahaks
küll lõpetuseks ära tuua. Seal on koht, kus sõdurid loevad kirju, mille on
saatnud Kanada Eesti kooli lapsed. Ühe printsessi kiri algas: „Tere, Sõdur!“, mille järel oli
sulgudesse kirjutatud: „ema käskis
kirjutada kallis sõdur, aga mul pole kombeks oma tundeid pillata.“ Kas pole
armas – ja samas nii võluvalt ratsionaalne? Täisvereline eestlane.
Kasutatud: Mihkelson, M. Tśetśeenia Anne Frank ja õnnelikud Eesti lapsed. Sirp, 22.09.2017. Loetud aadressilt http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/tsetseenia-anne-frank-ja-onnelikud-eesti-lapsed
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar