MÄRKMED KULTUURI AJALOOST. MAREK TAMME LOENGUD 2 (Ⓒ Marek Tamm, TLÜ 2019)

SISSEKANNE # 22

2 // LAMPRECHT, HUIZINGA, FRIEDELL

Kunstiajaloo varasem institutsionaalne areng

Vaatamata Jakob Burckhardti mõjule ja populaarsusele oli 19. sajandi lõpus–20. sajandi alguses domineeriv ajalookirjutuse vorm endiselt poliitiline ajalugu. Kultuuriajalugu viljeleti eeskätt väljaspool ülikoolide ajalooteaduskondi: asjaarmastajatest ajaloolaste, ent samuti etnoloogide ja folkloristide seas. Kultuuriajaloo varane institutsionaliseerumine saab Saksamaal alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel ja on seotud eeskätt Karl Lamprechti tegevusega.

KARL LAMPRECHT (1856-1915)

CV: 1856 Jessen, Saksimaal => ajalugu/kunstiajalugu Göttingenis, Leipzigis, Münchenis => 1878 doktoritöö Prantsusmaa 11. saj. majandusajaloost => Privatdozent => 1891 Leipzigi ülikooli professor => 1909 asut Leipzigi Kultuuri ja Ajaloo Instituudi. 

Peamised teosed:

·         “Lisandusi prantsuse majanduselu ajalukku 11. sajandil” (Beiträge zur Geschichte des französischen Wirthschaftslebens im elften Jahrhundert, 1878)

·         “Saksa majanduselu keskajal” (Deutsches Wirtschaftsleben im Mittelalter, 1885–1886), 3 köidet.

"“Saksa ajalugu” (Deutsche Geschichte, 1891–1909), 12 köidet.

·         “Tänapäeva ajalooteadus: viis loengut” (Moderne Geschichtswissenschaft: Fünf  Vorträge, 1905).

Lamprechti üldine käsitlus ajalooteadusest

·         Totaalse ajaloo-printsiip: ajaloolane peab haarama kõiki mineviku aspekte.

·         Ajalooteadus peab arvestama nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid.

·         Ajalooteadus peab olema geograafiliselt haardelt universaalne, võrdlevalt tuleb uurida kõiki maailma kultuure, mitte ainult Lääne kultuuri.

·         Ajalooteaduse alus on psühholoogia: “ajalugu on rakenduslik psühholoogia”.

·         Ajalooteadus peab huvituma pigem kollektiivsest, mitte individuaalsest.

“Ajalugu on esmajoones sotsio-psühholoogiline teadus. Konflikt uute ja vanade ajaloouurimise suundade vahel on seotud sotsiaal-psüühiliste ja individuaal-psüühiliste tegurite erineva hindamisega, ehk üldisemalt rääkides sellega, kas ajaloo liikumapaneva jõuna nähakse üldisi tingimusi või üksikuid kangelasi.” (op.cit. Lamprecht. What is History? Five Lectures on the Modern Science of History (London, 1905), lk. 3)

Lamprecht: J. Burckhardti kiitus ja kriitika => “Lugedes “Itaalia renessansi-kultuuri” haaras mind see, kuidas iga kultuuriajastu oli välja joonistatud läbi selle psüühilise elu keskme. (...) Ajaloo uurimise kõige kutsuvam eesmärk seisneb psüühilise elu iseloomu tuvastamises, nii nagu see ilmneb konkreetsest looduslike, majanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike jõudude kombinatsioonist.“

Kultuuriajaloo käsitlus: Ajalugu tuleb periodiseerida erinevate “kultuuriajastutena” (Kultur-zeitaltern), mida kujundab inimeste side (Bund) ümbritsevaga.

Saksa ajaloo näitel eristab Lamprecht viit kultuuriajastut:

1)      Sümbolism (Symbolismus, kuni 350 pKr)

2)      Tüpism (Typismus, 350–1050)

3)      Konventsionalism (Konventionalismus, 1050–1450)

4)      Individualism (Individualismus, 1450–1700)

5)      Subjektivism (Subjektivismus, alates 1700)

Igal kultuuriajastul on oma “psüühiline raskuspunkt”, oma dominant.

Saksa kultuuriajastud on universaalsed: “Autori uurimistöö üleüldises ajaloos on jõudnud punkti, kus võib õigustatult väita, et vaimse arengu etapid, mis esialgu leidsid tuvastamist Saksa rahvuse arengus – sümboolne, tüüpiline, konventsionaalne, individuaalne ja subjektiivne ajastu –, kehtivad niisamuti kõikjal mujal ja korduvad eranditult iga meie planeedil elava rahva arengus.” (Deutsche Geschichte, 1. kd (3. trükk, 1901), eessõna)

Lamprechti mõju

Institutsionaalne mõju: 1909 – Kultuuri- ja üldajaloo instituut (Institut für Kultur- und Universalgeschichte); kiire ja rahvusvaheline populaarsus.

Ideeline mõju: kui Saksamaal oli Lamprechti maine vastuoluline, siis mujal maailmas, eriti Prantsusmaal ja Ameerikas hinnati teda väga kõrgelt. Temalt ammutavad inspiratsiooni nii prantsuse nouvelle histoire kui ka ameerika new history.

Teoreetiline mõju: üks esimesi, kes püüdis kultuuriajaloo taotlusi teoreetiliselt sõnastada:  a)“Was ist Kulturgeschichte? Beitrag zu einer empirischen Historik”, Deutsche Zeitschrift für Geschichtswissenschaft (1896); b) Die kulturhistorische Methode (1900). 

KULTUURIAJALUGU 20. SAJANDI ALGUSES => Saksamaalt alguse saanud kultuuriajalooline suund levis paljudes maades, muutudes eriti populaarseks Prantsusmaal. Üldpildis domineerib siiski endiselt poliitiline ajalugu. Kultuuriajalugu ei olnud selgepiiriline uurimissuund, vaid pigem väga heterogeenne nähtus, mida iseloomustas siiski rõhu asetamine kõrgkultuuri saavutustele. 19. sajandi teisel poolel rajatud kultuuriajaloo vundamendil hakkab 1920.–1930. aastatel esimest korda kuju võtma tänapäevane arusaam kultuuriajaloost.

UUS KULTUURIAJALUGU 1920.-1930. AASTATEL => Pärast I maailmasõda ilmusid esimesed kultuuriajaloo käsitlused, mis panid aluse tänapäevastele arusaamadele kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd. Kultuuriajalugu levis ja muutus populaarseks mitmel pool Euroopas ja Ameerikas; asutati kultuuriajaloo ajakirju, seltse, õppetoole jne. Paralleelselt kultuuriajaloo uute arengutega muutusid väga populaarseks filosoofilised või spekulatiivsed kultuuriajalood, mis püüdsid üldiste skeemide abil seletada nii minevikku kui ka ennustada tulevikku (Oswald Spengler jt.).

JOHAN HUIZINGA (1872-1945

CV: 1872 Groningen => Groningeni ülikoolis orientalistika ja võrdlev keeleteadus, väitekiri vanaindia kirjandusest => 1905 Groningeni ülikooli üldajaloo prof. => 1914 Leideni ülikooli üldajaloo ja ajaloolise geograafia prof. => 1932-34 Leideni ülikooli rektor => 1942 Leideni ülikool suleti; sisepagulus

Peamised teosed:

·        

 “Keskaja sügis” (Herfsttij der middeleeuwen, 1919, ee 2007)

·         “Rotterdami Erasmus (1924)

·         “Kümme uurimust“ (Tien studiën, 1926)

·         “Kultuuriajaloolisi uurimistöid” (Cultuurhistorische verkenningen, 1929)

·         “Ameerikas elada ja mõelda” (Amerika levend en denkend, 1927)

·         “Homse varjus. Meie ajastu vaimse haiguse diagnoos“ (In de schaduwen van morgen, 1935).

·         “Mängiv inimene” (Homo ludens, 1938, ee 2004)

·         “Minu tee ajaloo juurde” (Mijn weg tot de historie, 1943)

·         “Lõhutud maailm” (Geschonden wereld, 1945)

Huizinga üldine ajalookäsitlus:

Psühholoogiline lähenemine: Huizinga ajalookäsituse nurgakivi on idee “ajaloolisest aimust ehk tundmusest” (historische sensatie). Huizinga: “Ajaloo mõistmises on üks väga kaalukas element, millele sobib ehk kõige paremini osutada sõnaga „ajalootundmus”. (…). See aimduslik kontakt minevikuga on sisenemine teise sfääri, on üks paljudest viisidest, kuidas enesest välja pääseda, on tõe läbielamine, mis on inimesele antud.(...) Selle tundmuse objekt pole üksikinimesed, pole inimelud ega inimmõtted, mida arvatakse aduvat. Seda, mida vaim siin vormib või kogeb, saab vaevalt pildiks nimetada. Niivõrd kui see kuju omandabki, jääb tulemus ebamääraseks: see on Ahnung tänavatest ja majadest ja väljadest, kõladest ja värvidest, samuti meeltliigutavatest ja meeleliigutuses inimestest.(...) Ajalootundmusest ei saada teadlikuks kui elluäratamisest, vaid kui arusaamisest, mis jääb lähedasse sugulusse muusika mõistmisega, või õigemini maailma mõistmisega muusika kaudu. Elluäratamine teadaandmise viisina eeldab tajumust, mis enam-vähem järjepidevalt saadab lugemist või mõtlemist. Tegelikult piirdub see tundmus, nägemus, kontakt, Ahnung erilise vaimse selguse hetkedega, kui vaim sind järsku läbistab.” Op.cit. Johan Huizinga, Kultuuriajaloo ülesanne (Tallinn: TLÜ kirjastus, 2013), lk 146.

 Esteetiline lähenemine: Huizinga huvitub ennekõike sellest, millised faktorid ühendavad ajaloolist uurimistööd kunstiloome ja esteetilise tajuga.

1)      Mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti.

2)      Erinevalt loodusteadlastest mõtleb ajaloolane paratamatult kujutluspiltides, ainult kujutlusvõime toel on tal võimalik möödaniku ühiskonda tervikuna hoomata

Morfoloogiline lähenemine: ajaloolase eesmärk on uurida mineviku “elu-, mõtte-, tavade, teadmiste ja kunstivorme”. Kusjuures ajalugu ise on üks kultuurivorme: “Ajalugu on vaimne vorm, mille abil kultuur annab endale aru omaenda minevikust”.

Loeng Utrechti ajalooühingus: “Kultuuriajaloo eesmärk” (De taak der cultuurgeschiedenis) (1926, ilmus 1929, e.k. 2013): Üldisi lähtekohti:

“Kultuuriajaloo objektiks on kultuur, ja selle äärmiselt tänapäevase mõiste (…) määratlemine jääb alati lõpmata vaevaliseks. (…) Kultuuriajaloolane võib muidugi piirduda konkreetsete küsimuste esitamisega teatud kultuurinähtuste kohta, ent „vastused neile küsimustele ei anna tulemuseks veel kultuuriajalugu, vähemalt mitte sõna sügavamas tähenduses“.

“Kultuuriajalugu erineb riigi- ja majandusajaloost selles mõttes, et ta on oma nime väärt ainult siis, kui jääb suunatuks millelegi sügavamale ja üldisemale. (...) Alles siis kui kindlaks teha eluvorme, loomisvorme ja mõttevorme tervikuna, saab juttu olla kultuuriajaloost.“

Loengu “Kultuuriajaloo eesmärk” viis teesi: 

1) Ajalooteaduse probleemiks on küsimuste ebapiisav sõnastus (ajaloolaste nõrk eneseteadvus, teoreetiline ettevalmistus, metodoloogiliste probleemide püstitamine).

2) Mõiste “areng” on ajalooteaduses kahjulik  (bioloogilise metafoori ohtlikkusest ajaloos, ajaloos pole “bioloogilist” kasvamist jms).

3) Ilukirjanduslik ajalookirjutus on ajalooteadusele ohtlik (ajalooliste romaanide halb mõju, tuleb selgemalt eristada ajalooteadust ajalookirjandusest).

4) Kultuuriajaloo esmane ülesanne on morfoloogiliselt mõista ja kirjeldada kultuure nende erilises ja tegelikus käigus.

Huizinga: “Kultuuriajaloo objektid on kultuuri mitmekesised vormid ja funktsioonid, nagu neid võib välja lugeda rahvaste ja sotsiaalsete rühmade ajaloost, nagu nad tihenevad kultuurikujudeks, motiivideks, teemadeks, sümboliteks, ideedeks, ideaalideks, stiilideks ja tunneteks.”

5) Ajaloo jaotamine perioodideks on teisejärguline ja meelevaldne tegevus.

„Keskaja sügis“ (1919)

Autori kinnitusel sündis raamat soovist mõista ja mõtestada Madalmaade maalikunsti (Van Eyckide looming). Üldisem soov ümberhinnata keskaja ja renessansi vahekorda. Hiliskeskaeg ei ole mitte uue algus, vaid vana lõpp. Huizinga enda tunnistus teose algimpulsist: “Pärastlõunati, kui lastega tegelemine nõudis endale minu naise kogu tähelepanu, jalutasin ma tihti üksinda tükikese maad linnast välja. (…) Ühel sellisel uidangul kas Damsterdiepi kanali ääres või kusagil lähikonnas – arvan, et see oli pühapäev [1907] –, jõudis minuni arusaamine: mitte näha hilist keskaega millegi tulevase ettekuulutusena, vaid millegi mööduva hääbumisena.”

Teose üldiseloomustus:

Teadlik ja isikupärane keelekasutus: autori sügavam eesmärk on siduda keelekasutus sedavõrd tihedalt maailmaga, et lugejal avaneks võimalus kujutatud tegelikkust justkui vahetult kogeda.

Kirjanduslikud taotlused: raamat on selgelt kantud sümbolistliku kirjanduse ideaalidest ja taotlustest (Tachtigers’i, Huysmans’i, Hugo jt. mõju).

Raamatu ülesehitus: Ülesehitus on temaatiline, mitte kronoloogiline. Peamised käsitletud teemad: - emotsioonid - armastusevormid - kangelaslikkus - surmakäsitused - religioossed arusaamad -fantaasia - mõttevormid - kirjandus – kunst.

Huizinga: Eristus keskaja ja renessansi vahel on tinglik ja ebamäärane:

“Oleme (...) unustanud, et ka 15. sajandi Itaalias jäi kultuurielu kindel aluspõhi veel ikka puhtkeskaegseks, et renessansi enda vaimudesse on keskaegsed jooned kaevunud palju sügavamale, kui me sellest tavaliselt teadlikud oleme. Meie kujutluses domineerib renessansihääl. (...) Nii sageli, kui on püütud keskaja ja renessansi vahele selget piiri tõmmata, on jäänud tunne, nagu oleks see piir tahapoole nihkunud. Sügavas keskajas märgati vorme ja liikumisi, mis kandsid renessansi pitserit, ning renessansi mõistet avardati ka nende nähtuste hõlmamiseks, kuni ta kaotas kogu oma pingejõu. – Kuid kehtib ka vastupidine: kes renessansi vaimu eelarvamusetult endasse võtab, leiab selles palju rohkem „keskaegsust”, kui teooria lubavat paistis.” (Johan Huizinga, Keskaja sügis).

Huizinga: Keskaeg sai otsa, sest ammendus seesmiselt:

“15. sajandi luule paistab elavat peaaegu ilma uute mõteteta. Keegi ei suuda midagi uut välja mõtelda; piirdutakse vaid vana ainese töötlemise ja kaasajastamisega. On saabunud mõttepaus; vaim on keskaegse hoone lõpuni valmis ehitanud ning kõhkleb väsinult. Kõikjal vaid tühjus ja põud. Maailm paneb meelt heitma; kõik on tagasiminek; hingel lasub sügav rusutus.” Johan Huizinga, Keskaja sügis).

Huizinga: Unelmad ja illusioonid on samuti ajaloouurimise aines:

“Ajalugu teinud mehed polnud tõesti mingid unistajad, vaid vägagi kainelt arvestavad riigi- ja kaupmehed, olgu nad vürstid, ülikud, prelaadid või kodanikud. Seda olid nad samuti, kindel see. Kuid kultuuriajalool on niisama palju tegu unelmatega ilust ja ülla elu illusiooniga kui rahvastikuarvu ja maksudega. Mõni hilisem uurija, kes uurib tänapäeva ühiskonda pankade ja liikluse kasvu, poliitiliste ja sõjaliste konfliktide põhjal, võiks oma uurimuse lõpul öelda: muusikast panin ma väga vähe tähele, nähtavasti polnud ta sel ajal kultuurile eriti tähtis.” (Johan Huizinga, Keskaja sügis).

„Keskaja sügise“ kriitikat: Kasutatud materjali ahtus: tuginetud on peamiselt vaid kirjanduslikele ja kunstilistele allikatele. Kirjanduslikke tekste on võetud liiga kriitikavabalt kui tegelikkuse kirjeldusi. Liiga palju on makstud lõivu sümbolistlik-dekadentlikule kirjandusele: hiliskeskaega ei pea tingimata mõistma nii tumedates ja trööstitutes terminites. Liigne sõltuvus metafooridest, seda pealkirjast alates: ajalookäik ei vasta looduse käigule, ehk ajaloos pole “suvesid”, “sügiseid” või “talvesid”.

Huizinga „Mängiv inimene“ (1938)

Üks Huizinga pikemaajalisemaid ja suurima ambitsiooniga uurimisprojekte, mille juured ulatuvad tema õpinguaegadesse. Keskne tees: kultuur areneb mänguna ja mängus. Inimene on homo ludens. Raamatu alapealkiri: “Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse”.

Väga laia haardega raamat: kultuuri mängulisi elemente uuritakse väga paljudes erinevates kultuurides, erinevatel aegadel ja erinevates valdkondades (õigus, sõda, filosoofia, luule jne.).

Huizinga mõju

Huizinga vahetu akadeemiline mõju kodumaal oli piiratud, ent võrdlemisi kiirelt saabus rahvusvaheline tuntus (tõlked, esinemised jms). Eluajal suurim tuntus pigem avaliku intellektuaalina. Huizinga avas ridamisi uusi perspektiive kultuuriajaloos, mis inspireeris oluliselt järgmiste kümnendite kultuuriajalugu (eriti tunnete ja emotsioonidega seonduv). Vaatamata kriitikale on Huizinga jätkuvalt “elav” autor tänapäeva kultuuriajaloolises uurimistöös, teda loetakse, tsiteeritakse ja kasutatakse endiselt.

EGON FRIEDELL (1878-1938) 

CV: 1878 Egon Friedmanni nime all Viinis, rikka juudi kalevivabrikandi pojana, mis tagas talle hea elu => kirjandus- ja filosoofiaõpingud Heidelbergis ja Berliinis => 1905–1910  Viini kabaree Fledermaus kunstiline juht. Tema lavastused olid menukad. Friedell oli mõjukas kuju Viini kirjanduslikes ja näiteringides; üks kohvikukultuuri alustalasid. Kirjutas mitmeid näidendeid ja muid ilukirjanduslikke tekste. Paralleelselt töötas mahuka Euroopa kultuuri-ajaloo kirjutamise kallal. => 1924 töötas koos Max Reinhardti näitetrupiga Viini ja Berliini teatrites. => 1938 enesetapp seoses natside sissetungiga Austriasse.

Ajalooalased teosed: 

“Uusaja kultuuriajalugu Suurest katkust Esimese maailmasõjani” (Kulturgeschichte der Neuzeit, 1927– 1932), 4 köidet (eesti k-s 4 kd, 2003– 2012). 

“Egiptuse ja Vana-idamaade kultuuriajalugu” (Kulturgeschichte Ägyptens und des alten Orients, 1936). 

“Kreeka kultuuriajalugu” (Kulturgeschichte Griechenlands, 1938) (eesti k-s 2010)

Friedelli kultuuriajaloo käsitlus:

 Esseistlik, följetonlik kultuuriajalugu: eesmärk pole mitte niivõrd pakkuda uusi teadmisi kuivõrd suuri üldistusi, vaimukaid tähelepanekuid ja ootamatuid seoseid.

Kultuuriajaloo ülesanne on kaardistada “vaimu” kulgemise ja avaldumise ajalugu (G. W. Hegeli mõju). 

Orgaanilis-morfoloogiline lähtekoht: suur rõhk orgaanilistel metafooridel ja kultuurivormide otsimisel (O. Spengleri mõju).

Romantiline „suurmeeste” mudel: ajalugu viivad edasi suurmehed (Hegeli ja Nietzsche mõju, samuti Thomas Carlyle’i eeskuju).

Kultuuriajaloo eesmärk on uurida uskumusi ja ettekujutusi, sest tõed ja tõsiasjad vananevad.

Friedell: kultuuriajalugu uurib mineviku uskumusi: 

“Kõikidest meie ioonidest, rakkudest, udukogudest, sedimentidest, batsillidest, eetrilainetest ja muudest teaduslikest põhimõtetest huvitub tulevikumaailm ainult veel sellepärast, et meie oleme nendesse uskunud. Tõed ei ole midagi püsivat; püsivad on ainult hinged, mis on olnud nende taga. Ja samal ajal kui iga inimlik filosoofia on määratud pakkuma ühel päeval veel üksnes ajaloolist huvi, ei lakka meie huvi inimajaloo vastu eales olemast filosoofiline” E. Friedell, Uusaja kultuurilugu I (Tallinn, 2003), lk. 181.

Friedell: kultuuriajalugu peab pöörama tähelepanu keskpärasele:

“Eelkõige on [ajaloolasele] aga kadunud kõik keskpärane, ja see on kultuuriajaloole alati kõige suurem kaotus; sest just nendes produktides tavatseb argipäeva hääl avalduda paljuütlevamalt ja elavamalt kui igavikuteostes. Kes tahab näiteks tundma õppida saksa õhustikku 1800. aasta paiku, saab Kotzebuelt ja Ifflandilt rohkem teada kui Goethelt, ning tolleaegsetest sentimentaalsetest lugudest ja lööklauludest enam kui Beethovenilt.” E. Friedell, Vanaaja kultuurilugu II (Tallinn, 2010), lk. 48.

Friedell: kultuuriajalugu peab pöörama tähelepanu keskkonnale:

“See, mis moodustab nii indiviidid kui ka rahvad, on nende talent ja nende iseloom. Kust need mõlemad jõud pärinevad, seda ei tea keegi; kui nad aga on kord antud, siis ei ole ümbruskond, „miljöö”, mitte sugugi tähtsusetu. Ka rikkaim talent vajab õhkkonda, millest ta saab ammutada, ka tugevaim iseloom vajab magnetvälja, millele ta saab mõju avaldada.” E. Friedell, Vanaaja kultuurilugu II (Tallinn, 2010), lk. 10–11.

„Uusaja kultuurilugu“ (1927-1931) – ülesehitus ja põhiseisukohad:

Raamatu ülesehitus on kronoloogiline: uusaeg jaguneb mitmeteks allperioodideks, mida ükshaaval käsitletakse.

Uusaeg jääb Musta Katku (1348) ja Esimese maailmasõja (1914) vahele: kindlate piiride ja iseloomuga periood inimkonna ajaloos.

Uusaeg saab alguse sellega, et sünnib “uus inimene”:  “Uus ajajärk ei alga siis, kui puhkeb või lõpeb mõni suur sõda, viiakse ellu mõni otsustav territoriaalne muudatus, vaid sellel hetkel, kui areenile ilmub inimliigi uus varieteet. Sest ajaloos loevad vaid inimkonna seesmised läbielamised.”

Käsitlemist leiab peamiselt vaid kõrgkultuur, esmajoones kaunid kunstid, filosoofia, religioon ja teadus.

„Kreeka kultuurilugu“ (1938, lõpetamata) – ülesehitus ja põhiseisukohad:

Raamat käsitleb Kreeka kultuuriajalugu nelja perioodina, võttes eeskujuks Lamprechti “kultuuriajastute” jaotuse, selgeid kronoloogilisi piire siiski tõmbamata.

Kreekat võrreldakse ajaloolavaga, kus dekoratsioonid (keskkond) mõjutavad oluliselt mängu (sündmuseid) ja tegelasi (inimesi).

Eraldi tähelepanu pööratakse kreeka keelele, mõttelaadile, eetikale, uskumustele, inimeste vahelistele suhetele jms. Põhiosas keskendub raamat siiski kõrgkultuuri saavutustele – kirjandusele, filosoofiale, teatrile, ajalookirjutusele.

Egon Friedell: Kultuur kui varguste ajalugu: “Kogu inimkonna vaimulugu on varguste ajalugu. Aleksander varastas Philipposelt, Augustinus varastab Pauluselt, Giotto varastab Cimabuelt, Schiller varastab Shakespeare’ilt, Schopenhauer varastab Kantilt. Ja kui kord saabub stagnatsioon, siis on põhjus alati selles, et varastatakse liiga vähe. Keskajal varastati ainult kirikuisadelt ja Aristoteleselt – seda oli liiga vähe. Renessansiajastul varastati kokku kõike, mis kirjandusjäänukitest olemas oli – sellest johtus tohutu vaimne puhang, mis haaras tollal Euroopa inimkonda.” E. Friedell, Uusaja kultuurilugu I (Tallinn, 2003), lk. 64.