1730-1740.
aastate Pariis võis kasside silmis näida märksa elamisväärsema paigana kui see
paistis selle linna trükitöölistele – vähemalt osale neist, kes elasid närustes
tingimustes Saint-Séverini trükikojas. Sellest kirjutab Pariisi trükkal Nicolas
Contat paarkümmend aastat hiljem (1762) ilmunud mälestustes. Õpipoiste elu oli
raske: nad magasid räpases toapugerikus, olid varavalgest hiliste tundideni
rakkes jooksupoisina, pidades taluma trükkalite mõnitusi ja peremehe sõimu,
ning sööma alatihti roiskunud toitu, mille isegi kassid ära põlgasid. Viimastel
oli hea elu. Neid oli palju, nende eest kanti hoolt, neid toideti pipstükkidega
– trükikoja kassid olid kõrgemal aujärjel kui õpipoisid – ja see oli talumatu
ülekohus. Sellisele järeldusele jõudsid virelevad trükitöölised ning
rahulolematus kulmineerus isevärki episoodina, mis linna ajalukku on
talletunud kui Saint-Séverini tänava suur kassitapmine.
Iseenesest
nägi sündmus kogu sündmus välja groteskne ja jõle – vaadates seda XXI sajandi
õrnatundelise eurooplase silmadega. Mitu ööd kräunusid trükitöölised vihatud pererahva
akna all ja rikkusid nende ööune,
inkrinimineerides süü kassidele, kes on osalised mingis senitundmatus
nõiduses. Eesmärk pühendas abinõu: pererahvas käskis korra majja luua. Mida
trükitöölised tegidki – nii kuis oskasid: fataalselt ja lõbusalt. La folie! Sümbolistliku pööbli-huumori kohaselt alustati
perenaise lemmikust... Öö jooksul püüti kinni palju agulikasse, need löödi
poolsurnuks, mõisteti kaelakohut ja poodi võlla. Kui kära peale pererahvas üles
ärkas ja śokeeriva spektaakli osaliseks sai, oli see trükitööliste meelest
justkui täpi asetamine tähele. Kõik see kokku olnud lõbusaim seik, mida
õpipoisiaastaist meenutada, resümeeris Contat aastaid hiljem.
Käesolevas
artiklis otsib Ameerika kultuuriajaloolane Robert Darnton loogilist seletust
esmapilgul mõistusega hoomamatule tegevusele kultuurantropoloogilises võtmes. Contat’
tekstist nähtub, et töölised kogesid klassiviha, mis allasurutuse tingimuses
võttis ühel hetkel ekstaatilise vormingu. Marru ajas ebavõrdsus elutähtsates
asjades nagu töö, toit ja uni: tööd võis pererahvas ette võtta juhuslikult (mida töölistel oli sundus teha
varahommikust hilisõhtuni), toitu oli pererahval külluses, nii et seda jätkus
lemmikloomadelegi (aga mitte töölistele, kes sõid-jõid solki) ning staatuse
sümbolina võis pererahvas maiustada hommikuse põõnamisega (samas kui tööliste niigi
napi uneaja röövisid katustel ja kangialustes ürravad- kräunuvad kassid).
Tõepoolest,
tööliste sotsiaalmajanduslikud olud ei olnud XVIII sajandi Prantsusmaal (ega
mujalgi) kiita. Näiteks hakkasid suured trükikojad väiksemaid välja sööma,
mistõttu oli üsna võimatu trükitöölisel tõusta meistri ametikohale. Trükikodade
omanikud hakkasid kasutama väljaõppimata, s.o. õpipoisiseisust läbimata tööle
võetud odavat tööjõudu, kes olid peremehe palgalised (alloué), mitte kaastöölised (compagnons).
Seega muutus töö partnerlusest kaubaks, mida sai osta, müüa, vahetada. Värbamine
ja vallandamine oli imelihtne. Contat’-sugustele tähendas see patiseisu: tee
oma eriala kõrgkihti oli suletud, alamkiht ähvardas neid tööta jätta.
Sealjuures uskus Contat siiralt, et varem olid asjad olnud teisiti: valitsenud
ilusad ajad, kus trükkalid elasid vaba ja võrdsena „vabariigis“, mida vennaliku
„ühtsuse ja sõpruse“ vaimus valitsesid nende endi seadused ja tavad (Darnton
1996: 109).
Darnton
mõtestab kassitapmise rituaalset tähendust ja kassi kui sümboli rolli
tolleaegses ühiskonnas. Rituaalid vabastavad köidikuist, need võimaldavad n-ö.
seaduslikus korras üle piiride minna, tegutseda in corpore hallil alal. Eksalteeritus muutub ühtäkki normiks. Nauding
tuleb teadmisest, et iseenesest võikale teole ei järgne mingit karistust - sest
see on ju mäng, kokkulepitud narrus, ventileerimine –, kusjuures pilkeobjektiks
langenud pererahvas saab mitmel-setmel moel ja korduvalt läbi pilgatud.
Pilkajad muretsema ei pea – sümboleid hästi tõlgendama harjunud ühiskonnas
oskavad pilgete pooltoone välja lugeda ühtviisi nii töölised kui peremehed.
Darnton
avab artiklis põhjalikult kassi kui sümbollooma tausta, tuues mitmeid näiteid
nende kohtlemisest tolleaegses ühiskonnas. Kass oli saladusliku hingeeluga
isepäine loom, keda arvati ühenduses seisvat saatana endaga. Kasse seostati mitmesuguste nõidustega. Pealekauba
kandsid kassid seksuaalset alltähendust. Kas prügihunnikute vahel valjult
kräunuvad ja kontrollimatult kopuleeruvad kassid siis ei meenuta külakõrtsis
ohjeldamatult liiderdavat ja lällavat lumpenit? Paralleelid on olemas. Nagu
kirjutab Darnton (1996: 116): nõidus, riivatus, mürgel, veretööd – kassi
kräunumine tähendas Vana Korra aegsel Prantsusmaal nii mõndagi.
Niisiis
tuleb asetleidnud kassitapmises koos eelloo (vimm) ja järellainetusena
(nauding) näha rituaalset pingemaandamise akti. Kohtuparoodiaga pilgati
seadusi. Avalik kohus meistri üle olnuks vastuhakk ja päädinud vallandamisega,
seega peeti kohut selja taga ja kättemaksu vältimiseks kahemõtteliste sümbolite
abil. Perenaise lemmiklooma ründamine kõige alguseks oli sümbolistlik
allumatuse akt – rünnak kogu maja vastu. Pererahvas mõisteti süüdi nii
õpipoiste kurnamises kui kehvas toitmises, hõlbuelus, kuna töölised tegid ära
kogu töö, süüdi trükikojast eemaldumises ja palgaliste värbamises, süüdi
selles, et meister ei tahtnud meestega koos süüa ja töötada, nagu olevat olnud
tavaks veel mõne sugupõlve eest või trükitööstuse algusaegade „vabariigis“
(Darnton 1996: 117). Perenaise lemmikkassi hukkamist, keda oli palutud säästa,
võib vaadelda kui sümboolset vägistamisakti. Igal juhul mängisid nad
tähendusega ja peitsid oma sõnumi sümbolitesse, tehes pererahva lolliks, kuid
andmata neile põhjust tööliste vallandamiseks. Nad vedasid neid ninapidi,
hoidudes neid välja vihastamast – nagu köieltantsija osavustrikk. Töölised
väljendasid end omal kombel mitte vähem peenelt kui luuletajad kirjasõnas
(Darnton 1996: 118).
Kasutatud
allikas:
Darnton,
R. Tööliste mäss: Suur kassitapmine Saint-Séverini tänaval. Vikerkaar, nr
12/1996, lk. 104-120.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar