SISSEKANNE # 359
Apple TV / Paramount Pictures / YouTube
Telia videolaenutusse jõudis Martin Scorsese uus film „Lillekuu tapjad“ (Killers of the Flower Moon, 2023). Vaatasin selle ülipika, üle kolme tunni kestnud filmi ära ning ei pidanud pettuma – see on üks parimaid viimasel ajal nähtud filme. Vanameister Scorsese ise on juba kvaliteedimärk, kuid lisaks teevad kaasa tema lemmiknäitlejad Robert De Niro ja Leonardo DiCaprio. Häid rolle jagub veel: Lily Gladstone, Jesse Plemons, John Lithgow, Brendan Fraser – kui nimetada mõnesid. Filmi teeb eriti nauditavaks aga Scorsese oskuslik storytelling ning talle iseloomulikud kunstilised võtted, mis hoiavad pilku ekraanil. Kuigi dialoogi on palju – lõppude lõpuks on see siiski kogukondlik kohtudraama -, siis kordagi ei vajuta igavate heietuste lõksu, dialoog on hästi tempereeritud ja kui see ongi vahel aeglane, siis tuleneb see karakteri iseloomust. DiCaprio on filmist filmi läinud aina paremaks ja paremaks ning De Niro siin haltuurat ei tee, vaid paneb täiskäigul.
Film põhineb tõestisündinud lool, mis keerleb XX sajandi algupoolel oseidźide (Osage’i) indiaanikogukonnas aset leidnud mõrvade ümber. See rahvas, kes ei olnud kunagi kuulunud nn suurte indiaanihõimude hulka ja elas tagasihoidlikult vaestes oludes Oklahoma preeria reservaadis, kuhu neid kunagi oldi sunniviisiliselt aetud, sai ootamatult päratu rikkaks nende maadelt leitud nafta pärast. Koguni nii rikkaks, et neid peeti üksvahe maailma jõukaimaks rahvaks. Suured naftavarud tegid oseidźidest ihaldusväärse härrasrahva, kes muutus valgetele seiklejatest õnneotsijatele ja aferistidele üleöö atraktiivseks partneriks. Nende arvelt rikastuti nii otseselt – turul kehtisid ülespiitsutatud nn oseidźide hinnad – kui kaudselt, st abiellumise teel pärimisõiguse omandamisega.
Siit ka tõsieluline intriig: kui oled võtnud rikka indiaaninaise, siis tuleks pärimisõigus igati kindlustada – soetada ühised lapsed – või siis veel parem, kiirendada pärandi kättesaamist. Mängu orkestreerib kogukonna patriarh, sihikindel, ent salakaval ja rahaahne William K. Hale (De Niro), kes ühelt poolt etendab isafiguuri, heldemeelset ja –käelist onu, indiaanlaste suurt sõpra ja nende õiguste eest seisjat, aga teisalt manipuleerib kavalalt ja jõhkralt omakasupüüdlikult kogukonna liikmete ja autsaideritega, skeemitades ja mängides üht teise vastu välja, nagu pesuehtne maffiaboss. Sageli naeratava ja kõikemõistva kristliku fassaadi varjus küpsevad Hale’i peas saatanlikud plaanid, mille tagajärjel hakkavad oseidźi kogukonna liikmed, enamasti naised, surema nagu kärbsed. Kuna kahtlased surmad toimuvad enamasti oseidźidele endile kuuluvatel maadel, siis jäävad need ka indiaanikogukonna enda lahendada. Tähendab, mingit uurimist ei toimugi, sest riigi asi ei ole seal toimetada.
Viimast asjaolu kasutab Hale, kelle enda käed jäävad puhtaks, liigagi sirgjooneliselt ära, nõnda et isegi mõni valge linnakodanik selle üle muret avaldab. Aga Hale opereerib kogukonnas karistamatult, suuremeelse imagot kaotamata, muudkui edasi. Tema käpiknukuks saab rumalavõitu ilmasõjast koju saabunud sõdur Ernest Burkhart (DiCaprio), kes armastab kirglikult igat sorti naisi, olgu need siis valge, punase, musta või sinise nahaga, kuid enamgi veel armastab ta raha. Nagu tema onugi. Ja onul on vettpidav plaan, nothing can go wrong: tuleb võtta oseidźi naine ja apelleerida tema varale. Aeglase taibuga Burkhart mõtleb, pingutab ajusid ning leiab, et see on tõepoolest hea plaan. Ta naitub 100 000 dollarilise kaasavaraga Mollie Kyle’iga (Lily Gladstone), saab temaga kolm last – ja ühtlasi asub ta ka Hale’i etturi rolli. Sealjuures jääb ta samuti iseendaks – ta armastab kirglikult oma naist ja lapsi, kuid ühtlasi kindlustab ta endale ainupärimisõigust, nii nagu onu Billi plaan ette näeb.
Kõik laabubki justkui suurepäraselt, aga siis tuleb mängu äsjaloodud föderaalse juurdlusbüroo järjekindel uurija (Jesse Plemons), kes astub nauditavasse duelli onu Billi ja Ernestiga – selle taustal saab vesternist ühtäkki stiilipuhas gängsteridraama, millest aimdub „Omade poiste“ (Goodfellas) finesse.
Kokkuvõttes ma pean seda meisterlikuks vanakooli kinoks, kus iga nüanss on filigraanselt välja joonistatud ja mida tasuks võimaluse korral muidugi vaadata suurelt ekraanilt, sest filmis näidatakse palju ka preeriat ja Metsiku Lääne olustikku. Tegelasi on palju, filmi lõpuks muidugi vähem kui alguses, ja kõik tipneb kohtusaalis, kus kohtuniku (John Lithgow) ristküsitluse käigus veel asjad puust ja punaselt selgeks räägitakse. Ning jämekoomiliselt või suisa antiiktragöödia väärilise karakterina mõjub Hale’i advokaat (Brendan Fraser), kes üritab juhmi, ent meeleparandusele pöörduvat Ernesti uuesti õigele teele juhatada: „Nad [FBI] peksid ja piinasid ju sind päevade kaupa, nad rikkusid su õigusi, ütle, oli ju nii!“ – „No tegelikult… nad ei piinanud…“ – „Ei! [dramaatiliselt] Nad peksid su läbi!“. Kaadrisse jäädvustab end ka Martin Scorsese ise, kes reserveerib endale n-ö. viimase sõna ja teeb seda muheda irooniaga. Kindel 10/10.
Osage'i indiaanimõrvade loost on hea ülevaatlik jutt avaldatud ka Wikipedias.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar