SISSEKANNE # 369
Kroonika annab teada, et peapiiskopihärraga juhtunud pisuke õnnetus – nimelt kukkus saatesarja „Mehed, hakkame elama!“ võtetel ootamatult ratsutamisega tegelema hakanud Urmas Viilma hobuse seljast maha enne, kui ta korralikult sadulasse sai. Tulemuseks rangluumurd ja kolm murdunud roiet.
Ei ole ilus teise õnnetuse üle ilkuda, kuid... edevus on hukutav. Eks ülemus ülevalt vaatas, et misasjaga see sulane nüüd tegeleb, nii võib ju äragi tõusta – mistap otsustas mehe maa peale tagasi tuua. Et oleks valus, aga vajalik õppetund.
Pealegi, inimene hobuse seljas – kas too passib? Kirjutas ju Witold Gobrowicz omal ajal targasti, et see üks väga ebaloomalik ilming on. Olen juba tsiteerinud, aga korrakem üle:
„Loom ei sünni selleks, et kanda enda seljas teist looma. Inimene hobuse seljas on niisama veider kui rott kuke, kana kaameli, ahv lehma ja koer pühvli seljas. Inimene hobuse seljas – see on skandaalne loomulikkuse vägistamine, see on kunstlik ja inetu, see on dissonants. Nad viitasid skulptorite töödele, mis ülistavad ratsanikku. Ma naersin neile näkku. Monumendid! Kunst on aina püsinud konventsioonides – peaaegu nagu mood! Kõige üle otsustab harjumus. Oleme vaadanud sajandeid ratsamonumente, nagu ka ratsanikke, aga kui peseksime silmad puhtaks ja vaataksime värske pilguga, siis krimpsutaksime vastikustundest nägu, sest hobuse turi ei ole inimesele õige koht – nagu ei ole seda ka lehma turi.“ (Gombrowicz, Päevaraamat 1998: 199-200)
Peapiiskopihärrale muidugi hüva paranemist.
Lugu on loetav siin.
 |
| Foto: Taavi Sepp /Kroonika /kuvatõmmis saatest |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar