TIGER LILLIES TALLINNAS. SOLD OUT!

SISSEKANNE # 373

Tiger Lillies Paavli kultuurivabrikus, 21.11.2025 (foto: RR)

Tallinnas andis sel reedel kontserdi Inglise trio The Tiger Lillies, kelle loomingulised juured peituvad kabaree, vodevilli, music halli’i ning pungi traditsioonis ning õigupoolest ollakse häbitu sulam neist kõigest. Keskset asutajaliiget Martyn Jacques’i on nimetatud kõrge falsetto tõttu kriminaalseks kastraadiks, helipilti loovad akordion ja kontrabass, mis pole just kõige seksikamad instrumendid popansambli jaoks. Aga Tiger Lillies’i sobivad nagu rusikas silmaauku.

Minu teadvusesse jõudis Tiger Lillies kusagil 2004. aasta paiku, kui ma käisin teatris vaatamas VAT teatri etendust „Kolumats“, mille muusika pärines Eriti Kurva Muusika Ansambli töötluses Tiger Lillies’i repertuaarist: 1998 ilmus neil Heinrich Hoffmanni lugudel põhinev album „Shockheaded Peter“ (Struwwelpeter, 1845), mis saatis samanimelist muusikali. VAT Teatri etendus jättis sügava mulje, kuivõrd etenduses, mille eesmärk on olla moralitee üleannetutele jõmpsikatele, kes ei vasta ühiskondlikele ootustele, saavad nad kõik viimseni surma eriti võikal moel. Lapsena mul oli see raamat eestikeelses tõlkes olemas, kusjuures selle 1982. a. kujundus vastas üksühele Saksamaal 1917. a. välja antud raamatule. Siis tundusid need lood mulle niisama õudsed kui vendade Grimmide tumesünged lood Hansust ja Gretest või Charles Perrault’ muinasjutud sarimõrtsukast rüütlist Sinihabemest.

Eestikeelne väljaanne 1982 oli identne (foto: Wikipedia)

Kui ma „Kolumatsi“ etendust käisin vaatamas, olin ma lapsepõlve traumast üle saanud ning Tiger Lillies’i looming vastas täielikult mu tollasele maailmapildile. Mul oli ka üks sõber, kes juba oli Tiger Lillies’i austaja, niisamuti nagu talle meeldis ka Tom Waits, kes ei seisa Tiger Lillies’ist sugugi kaugel. Nii hakkasin kuulama Tiger Lillies’t ühes Tom Waitsiga, aga kui armastus viimase suhtes on aastatega pisut jahenenud, siis side Tiger Lillies’iga on seda suurem. Teisalt võib öelda, et nende loominguline pärand, nende produktiivsus on sedavõrd kõrge – 42 plaati 36 tegevusaasta jooksul (1989-2025) -, et armastuse leek ei saa kustuda – kogu aeg visatakse kütet alla. Ma olen nende andunud fänn olnud nullindate algusest saadik ja ma olen kuulanud kõiki stuudioplaate, need on mul olemas häbematult ripituna digitaalsel kujul („Ära uhkusta, tead! Mul on külgkorviga Jawa!“, ütleks seepeale vist üks Kreisiraadio tegelane, Jürarrac Park,  Hannes Võrno kehastuses).

Samas, see loominguline küllusesarv võib mõjuda ka veidi häirivalt ning desorienteerida isegi hardcore-fänni, sest kui ta läheb kontserdile, et kuulata hitte, siis milliseid?? Kraftwerkiga on asi selge: tal on umbes paarkümmend hitti, milliseid kõiki saab eelduste kohaselt kuulda. Aga Tiger Lillies’i puhul on tegemist enamasti kontseptuaalsete albumitega, mis pääsevad esile just tervikesituses. Näiteks Covid-19 teemal on  kolm plaati. Nendega ainuüksi võib terve kontserdi ära täita. Ühte kolmest saab vaadata siit. Klassikalises mõistes hitte ongi Tiger Lillies’i puhul keeruline välja tuua, kergem on reastada personaalseid eelistusi. Sest Tiger Lillies pole kunagi olnud edetabelibänd, kuhu lai fännibaas ja muusikatööstuse promo loovad üheskoos vastava asetuse, mis on siis justkui bändi populaarsuse mõõdik. Tiger Lillies on selle kõige vastand, tal on iga austajaga omaette privaatne ja intiimne suhe.

Ma kuulsin kontserdil ära umbes viis lemmiklugu/hitti, õigupoolest suutsin need ära eristada. Kahjuks nii mõnigi lugu läks kaotsi, sest kontserdipaik – Paavli kultuurivabrik - on pisut nihkes kontseptsiooniga seda tüüpi bändi jaoks. Jah, õhkkond oli intiimne, barjääri bändi ja kuulajate vahel polnud, kuid ei olnud ka istekohti. See oli püstijalakontsert, kuhu oli müüdud täpselt nii palju pileteid, et tunne oleks nagu Tallinna kiludel konservikarbis. See on hea üksnes juhuks, et kui minestama kipud, siis ei ole karta põrandale kukkumist. Aga kui tahad kuulata, siis… nojah, see pole see koht. Lõppude lõpuks vajub ikka keegi oma õlletopsiga selga, või siis astud ise kellelegi varvastele. Ei ole stiilne, üsna tüütu on. Baari võiks ka kontserdi ajaks kinni panna. Maja tahab teenida, ma saan aru, aga pagan, see pole väliüritus, see pole õllesummerdamine.

See on ka minu ainuke etteheide. Järgmine kord, kui Tiger Lillies otsustab taas tulla, võiks organiseerida toolid ja vähem pileteid müüa, pandagu siis kulude katteks mõned eurod piletile otsa. Praegu jäi veidi kaootiline mulje. Iseenesest võib see näida pungina, aga kogemus on ikka kaos.

Alljärgnevad kolm lugu igatahes kõlasid ja sellest on ütlemata hea meel.

Tiger Lillies - Heroin (2017)

Tiger Lillies - Banging in the Nails (13 Jesuses)

Tiger Lillies - Stupid Life (2025)