SISSEKANNE # 326
Mul oli filmiõhtu. Vaatasin uuemat Eesti eesti autorifilmi, Meel Paliale 2024. aasta draamakomöödiat „Pikad paberid“, mis on kiitust pälvinud nii kriitikutelt kui publikult. Lugesin Tõnu Karjatse arvustust ERRi kultuuriportaalis, kus ta ütleb, et film tegeleb „päris probleemidega, päris noortega, päris maailmas ja teevad seda keeles, mis oma teemat peegeldab. Võtmeliseks mõisteks olekski selle filmi juures "vool". "Pikad paberid" sarnaneb mõnes mõttes olukorraga, kui vaatad oja kaldal vee voolamist, elades kaasa ühe oksakese kulgemisele ühest punktist teise. Vool kisub ta lahti, tõmbab kaasa, keerutab, paisates ühest kaldast teise, siis satub ta aga taas tugevama voo keskele ja kandub edasi, kuni kaob silmist.“ (ERR, 02.02.2025)
Iris Peil sekundeerib Sirbis: „Filmi peategelased kulgevad ennastunustavas nihilismis, ei unusta end homsele mõtlema ega jää seejuures ka stsenaariumile jalgu. Filmi ennast tsiteerides võib öelda, et Paliale on tegelased loonud, üritamata nende toimetusi narratiivi teenistusse rakendada. Kindlat lugu või sõnumit nad pealtnäha justkui ei kannagi – nad lihtsalt on, et olla.“ (Sirp, 07.02.2025)
Peil tituleerib filmi rulata rulafilmiks, mis on üsna täpne sedastus. Mina ütlen, et see on sihitu kulgemise lugu, hägustunud piiridega seisundifilm. Peategelane Sebastian (Mihkel Kuusk), kes töötab get-nowhere-ametipostil poemüüjana ühes Tallinna suvapoes, kohtub oma hingesugulase, boheemlasest elukunstniku Siloga (Karl Birnbaum) ning üheskoos otsustatakse juhe seinast välja tõmmata. Mees, sul on puhkust vaja. Lähme Riosse. Palju sul raha on? Kakssada. See on siis poole rohkem kui mul…
Kolmesaja eest Riosse ei saa. Küll aga saab tśillida linna peal. Lugu kulgeb suvisest Tallinnast talvisesse Tallinna ja millegipärast tuleb mulle meelde omaaegne Singer Vingeri hitt „Mina pean sambat tantsida saama“, kus on read:
Steppides alla
treppidest ruttan
Kõik on kahtlaselt kodune kõik on kohtlaselt tuttav
Tahaks naerda ja samas ma tahaksin väga ka nutta
On tänavad ühtlaselt jääs, käes
Talvine Tallinn ja
aguli hääl
kõnnivad kõurikud libedal jääl
Talvine Tallinn ja veduri hõik
see on siis tänaseks kõik
Koos uute sõpradega kaotab Sebastian enda jaoks mineviku ja tuleviku määratluse, üldse ajatelje kui niisuguse, ja sidemed minevikuga ning asub elama hetkes. Selline arturalliksaarelik lähenemine 21. sajandi modernses Tallinnas: ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu. Selles mõttes on see film ood presentismile – termin, mille kohta lugesin tanatoloogi Karl Käsnapuu raamatust „Surmalähedased kogemused“ (soovitan seda ka!). Presentism väidab, et praegune hetk on ainus ja tõeline. Möödunu on ekslikul mälul põhinev kujutlus ja tulevik on ideeline konstruktsioon. Isegi samas olukorras olnud inimesed mäletavad asju erinevalt. Tuleviku kohta ei tea me midagi, isegi seda, mis juhtub homme. Õnnetustes ka mitte järgmist sekundit.
Hetkes elamise üks reegel on, et elu on spontaanne. Sellised küsimused, nagu „mis sa oma eluga edasi teed, kuhu edasi õppima lähed“ on ses kontekstis seega absoluutselt irrelevantsed ehk suisa kohatud. Need küsimused peavad olema keelatud, postuleerib üks peategelane kategooriliselt. Sest kelle asi see on. Nagu ka see küsimus, et mis on elu mõte. Need on liiga determineerivad, survestavad küsimused, millega pealegi pole midagi ette võtta, kuna igal ühel on oma vastus sellele – ja igaühe enda silmis kahtlemata ka see õige. Siingi võib appi võtta Artur Alliksaare luuleread:
Ei ole mõttetult
elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ühesõnaga, toimi toimimata, on selle filmi peategelaste elukreedo ideaalis. Ainult et päris elu segab aeg-ajalt julmalt või tüütult vahele. Seda paradoksi tuletab meelde kahe jalaga maa peal olev hipilik Nora (Maria Helena Seppik), kes räägib ka sihtide seadmise vajalikkusest. Ex nihilo võib kah kuhugi jõuda, by chance, aga suure tõenäosusega ei pruugi. Ei taha kolmekümneselt ettekandjana mõnes suvabaaris töötada – siis on vaja teha mõned vajalikud sooritused, näiteks juuraeksamid ära anda. Hea kodanlik elu nõuab lõivu.
Kokkuvõtteks – hea film, üle ootuste. Selle võiks igaüks korra ära vaadata. Aga ainult ühe korra. Sest kordamine on selle filmi juures absoluutselt mittevajalik. Enamgi veel, teist korda vaatamine läheks selle filmi esteetikaga ka sügavalt vastuollu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar