SISSEKANNE # 322
Stalinit huvitasid Kominterni asjad järjest vähem ja vähem. Tema jaoks polnud oluline maailmarevolutsiooni eksportimine, vaid esmane oli oma vôimu kindlustamine ja kartus, et keegi seda vôimu ohustada vôib (<= profülaktiline terror). 1939. aastaks oli terror Kominterni ridu tublist harvendanud; need, kes ellu olid jäänud, olid täielikult alistunud Stalini diktaadile. Komintern oli laostunud, delegaadid sanktsioneerisid vaidluseta Poola KP hävitamise, represseerimised jne. Terves maailmas langes kommunistide reiting.
Kui NSVL ja Saksamaa teinneteisele lähenesid, muutus Komintern Stalini jaoks tülikaks. 22. augustil 1939, päev enne MRP-d, vôttis Kominterni TK vastu otsuse nôukogudevastasest kampaaniast seoses läbirääkimistega Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Nenditi, et pakt sôlmitakse maailmarahu huvides ja avaldati lootust, et Saksamaa eeskuju järgivad ka SBR ja Prantsuse valitsused. Arvata vôib, et salaprotokollist ei teadnud Komintern midagi. Eriti vaimustatud oli MRP-st USA KP liider Earl Browder, kelle meelest olevat pakt näide, kuidas sundida Hitlerit agressioonist loobuma. Ta arvas muuhulgas, et pakt ei vôimalda Hitleril rùnnata Poolat, NSV Liitu ammugi mitte.
5. septembril 1939 kirjutas Dimitrov Źdanovile, et Kominternis tehakse uusi avaldusi seoses puhkenud sôjaga. Kirjas kurdeti erakordsete raskuste pärast, mis Kominternil nüüd lasuvat, ja paluti Stalini vahetut nôuannet. Stalin andiski. => 7. septembril 1939 toimus Stalinil vestlus Molotovi ja Dimitroviga ning siis Stalini poolt väljaöeldud môtted olid aluseks Kominterni järgmistele dokumentidele.
Stalini môttekäik kulges laias laastus nônda: sôda käib kahe grupi kapitalistlike maade -vaeste ja rikaste - vahel maailma valitsemise nimel. See on hea, et nad sôdivad, sest selle läbi nôrgenevad môlemad pooled. Et Saksamaa laostab imperialistlikku Suurbritanniat ja Prantsusmaad, on üksnes tervitatav. Hitler teeb tänuväärset tööd, kuigi ta vôib-olla ise seda ei tajugi. NSV Liidu roll ses konfliktis on manööverdamine kahe poole vahel, mängida üht teise vastu välja, et konflikt oleks vôimalikult pikem ja verisem. Kapitalistlike riikide kommunistid peavad aga kindlalt sôjale ning imperialistlikele valitsustele vastu seisma. Sôja puhkemine muutvat môttetuks kapitalistlike riikide jaotamise faśistlikeks ja demokraatlikeks, on vaid imperialistlikud riigid ning neile tuleb vastu seista. Poola hävitamist pôhjendas Stalin sellega, et kui varem oli Poola rahvusriik, mille suveräniteeti revolutsionäärid kaitsesid, siis nüüd on Poola muutnud faśistlikuks riigiks, mille likvideerimine ongi hea ja teenib maailmarahu huve. Ja pealegi - mis selles siis halba on, et kommunistlik kord ühe faśistliku riigi arvelt lääne poole nihkub?
Dimitrov viis Stalini môtted Kominterni; tehti järeldus, et faśiste ei tohiks sôimata, vaid eeskätt just imperialiste. See tähendas muidugi SBR ja Prantsusmaa materdamist. Kriitika teravik suunati Saksamaa vaenlaste vastu. 25. oktoobril 1939 vestles Stalin Dimitrovi ja Źdanoviga ning nôudis 3 loosungi püstitamist:
- Maha imperialistlik sôda!;
- Lôpetada verevalamine!;
- Tôugata troonilt valitsused, kes on sôja taga! (mitte need, kes on rahu poolt).
Imperialistlike sôjaôhutajate ja -mahhinaatorite rollis nägi Stalin SBR-t ja Prantsusmaad, kes olid Saksamaad provotseerinud. 7. oktoobril 1939 väitis Saksamaa välisminister Joachim v. Ribbentrop ajalehes "Pravda", et Saksamaa on alati olnud rahu poolt ja sôja vastu ning et sôda Poolaga oli Saksamaale peale surutud. Berliin pole Lääne-Euroopale sôda kuulutanud, seda tegid hoopis Londoni ja Pariisi imperialistid. 30. novembril 1939 avaldas "Pravda" Stalini läkituse rahvusvahelisele infoagentuurile HAVAS, milles otsesônu kuulutas, et mitte Saksamaa ei tunginud Prantsusmaale ja SBR-le kallale, vaid oli vastupidi. Seega olid Berliin ja Moskva neil päevil leidnud ühise keele selles, et ohver oli Saksamaa.
Komintern püüdis aktiivne olla ka Talvesôjas. 31. novembril 1939 kuulutas tundmatu raadiojaam välja Soome DV eesotsas kominternlase Otto Kuusineniga, mida NSV Liit juba 4. detsembril 1939 tunnustas. 11. detsembril vôttis Komintern vastu järgmise otsuse => solidariseeruda rahvavalitsusega, paralüseerida vaenulikud rünnakud uue valitsuse vastu, astuda välja Prantsuse-SBR sôjaôhutajate kontrrevolutsiooniliste plaanide vastu, populariseerida nôukogude korda. Kôik, millega Komintern hakkama sai, oli eluvööras vihkav ja jôuetu propaganda. Kui Natsi-Saksamaa ründas Taanit, saatis Komintern sealsele komparteile direktiivid, milles kogu süü okupatsioonis veeretati Londoni ja Pariisi sôjarditele ning Skandinaavia valitsustele, kes tervitavat imperialistlikku sôda. Saksamaa olevat olnud sunnitud kasutama vastumeetmeid. Seega tegi Komintern endale ise antireklaami - sealjuures parimal vôimalikul viisil, milleks mistahes "imperialistlik" propagandamasin poleks suuteline olnud.
13. jaanuaril 1940 tegi Stalin kohtumisel Dimitroviga selgeks, et maailmarevolutsioon kui ühtne akt on jama ning revolutsioon toimuvat eri maades eri ajal, kusjuures Punaarmeel tegevus on maailmarevolutsiooni komponent.
21. veebruaril 1941 toimus Kominterni Saksamaa sektsiooni kinnine koosolek, kus Walter Ulbricht refereeris Stalini juhtimisel toimunud Kominterni Täitevkomitee liidrite nôupidamist, kus pôhiettekande tegi Wilhelm Pieck. 3 vôimalikku stsenaariumi :
- maailmasôda lôpeb ühe poole kaotusega;
- sôdivad pooled sôlmivad kompromisslepingu;
- kui kaob vôidu perspektiiv, lôpetavad sôja revolutsioonilised massid (algab vennastumine vaenupoolte vahel, mida NSVL ihust ja hingest toetaks).
20. aprillil 1941 toimus Moskvas Tadźiki kultuuripäevade dekaad. Stalin tuli Dimitrovi auks peetud toostis lagedale senisest diametraalselt erineva jutuga: Rahvuslikud komparteid vôiks muuta täiesti iseseisvaks; Moskvaga ei oleks vaja iga sammu kooskôlastada, isegi partei nimi polevat oluline. Tähtis on vaid see, et parteil oleks marksistlik programm ja et nad suudaksid imbuda oma riigi vôimustruktuuridesse.
22. juuni varahommikul, kui nn. Suur Isamaasôda käis esimesi tunde, oli Stalinil kônelus Dimitroviga ning otsustati, et kohtadel ei tôstatataks enam küsimust sotsialistlikust revolutsioonist, kuna NSVL peab Saksamaaga nüüdsest isamaasôda. // <= s.t. Kominterni internatsionalism seati kalevi alla, päevakorda tôusis rahvusliku patriotismi küsimus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar