SISSEKANNE # 316
Donald Trumpi ja Vladimir Putini bromance on samuti läbi saamas, nagu see juhtus Elon Muskiga. Loomult kärsitu Trump on nüüd aru saanud, et Putin mängib temaga mingit peent mängu, lastes end kord ootuste-lootuste ülespiitsutamisega lähemale ja siis niisama lambist jälle distantseerudes. Sel mängul on kõrged panused, aga kumbki pool näeb võitu erinevalt, kuivõrd ka mängureeglid ei ole üheseltmõistetavalt selged. Need tingimused sobivad loomulikult nõuka-aja luurekoolituse saanud Putinile ideaalselt – ootame, vaatame, positsioneerime, tasa-ja-targu, ilma lõplikku eesmärki kordagi silmist kaotamata. Seevastu Trump, kes on harjunud maailmapoliitikat vaatama tehingupõhiselt ja sarnase kiirusega, nagu liigutatakse börsil miljoneid, on kannatuse kaotanud ega läbe oodata. Ta andis Putinile 50 päeva aega, et saavutada Ukrainaga vaherahu. Üüratu aeg Trumpi jaoks, kes lubas kunagi sõja 24 tunniga lõpetada.
Putini jaoks see vaevalt midagi tähendab. Trump ja tema tujud, saame üle! See on see sama, et las koerad hauguvad, karavan liigub edasi. Teosammul küll, aga siiski. See on omamoodi legitiimne ajaaken, milles kontsentreeritult sõjavankrit edasi veeretada. 50 päeva jooksul jõuab mõned Ukraina külad ja linnakesed ikka ära võtta, Russki mir’i mõned meetrid edasi nihutada. Igal öösel jõuab ka droonidega Kiievit, Harkivit, Sumõ’d, Dnipro’d ja Odessat tümitada. Kui see 50 päeva ümber saab, siis vaatame edasi. Küllap leidub Vene luuraja verbaalses tööriistakohvris ka Trumpi jaoks sobivat meelitusleksikat, isegi juhul, kui best president ever on liiga pissed off. У нас есть меры для таких случаев, ütleb Putin ja otsekui imeväel räägivad Lavrov, Peskov ja Zahharova mahedat inglijuttu. Ehk siis: From Russia, wih love! Mispeale Trump leiab taas, et idatuul paitab meeldivalt kõrva. He’s tough guy, but he’s talking nicely!
Julgeolekuekspert Erkki Koort leiab 16.07. Postimehes: Kahjuks ei pruugi Trumpi antud tähtaeg tähendada mitte midagi. President on korduvalt väljendanud, et on muutunud kannatamatuks ja peale telefonivestlusi teeb Putin kohutavaid asju. Peaaegu mingeid reaktsioone peale rahulolematuse pole järgnenud. Lisaks peatas Pentagon relvatarned Ukrainasse, millest Trump väidetavalt ei teadnud. Ei ole usutav, et tema jaoks nii olulise konflikti puhul presidenti ei informeeritud. Võimalik, et tegu oli möödarääkimisega või siis arvaski kaitseminister, et tal on käsk tarnete peatamiseks. Kui Pete Hegseth peatas tarned omal initsiatiivil, vahetatakse ta varsti välja. Praeguseni on kaitseminister näidanud igasuguse strateegilise mõtlemisvõime puudumist.
Talle sekundeerib politoloog Urmas Jaagant 16.07 Eesti Ekspressis, Reutersile tuginedes:
Trump on seni teinud kõik, et tema Venemaasse puutuvad sõnad maksaksid palju vähem, kui USA presidendi sõnad maksma peaksid. Ja sellel on tagajärjed – nii Ukraina kui ka lääneriigid tervitavad uut suhtumist, kuid Trump on „Hunt!“ hüüdnud juba nii mitu korda, et keegi ei kipu liiga kiiresti uskuma, et hunt tõesti karjas on.
Sama mõju on Trumpi sõnadel olnud ka Kremlile. Trumpi viimaste päevade ähvardavat tooni võtab Moskva vähemalt näiliselt külma rahuga.
Reuters kirjutab, et Putin ei näe mingit põhjust oma eesmärkidest loobuda, väljaande allikate hinnangul on Kremli peremees kindel, et suudab lääne survele vastu seista nii sõjaliselt kui ka majanduslikult. Reutersi allikate sõnul leiab Putin, et USA ega teised lääneriigid ei ole piisavalt tõsiselt võtnud tema Ukrainasse puutuvaid nõudmisi.
Avalikult ei ole Putin veel kuidagi vastanud Trumpi „50 päeva või muidu“ ähvardusele lajatada Venemaale uued sanktsioonid. Küll on Vene asevälisminister Sergei Rõbakov nimetanud sellist ultimaatumit vastuvõetamatuks. Rõbakovi sõnul on Venemaa positsioon kõigutamatu, ning kui USA ja Euroopa Venemaa nõudmisi ei arvesta, jätkab Kreml oma sõjaliste eesmärkide poole liikumist.
Niisiis, kuna Trumpi kõik varasemad rusikaviibutused on jäänud reaalsete sammudeta, ei ole Moskvas tõesti mingit põhjust arvata, et sel korral midagi teistmoodi on.
Tõenäoliselt on ka Ukraina poolehoidjate närvikavale parem võtta Trumpi öeldut kui lihtsalt sõnu senikaua, kuni midagi tõesti päriselt juhtuma hakkab.
Aga vähemalt Euroopa võimukoridorides on maad võtmas usk, nagu Jaagant sedastab, et presidendi meelt on Venemaa asjus tõesti õnnestunud muuta. Väljaanne Politico on kirjutanud loo sellest, et suur hulk Euroopa tipp-poliitikuid on näinud hirmsat vaeva, et Trumpi peas selline muutus toimuks.
Politico teatel ei olnud Euroopa pealinnu eriti üllatanud Trumpi avaldus, et ta on valmis Ukrainale relvi müüma nii, et Euroopa riigid ostavad need ameeriklastelt ja annavad siis Ukrainale edasi. Väidetavalt on seda skeemi ehitatud pikalt ning eriti palju olevat sellesse investeerinud Saksamaa.
Selle plaani tuum on kaks asjaolu, mis Trumpile peaks sobima.
Esiteks, kui eurooplased relvad esmalt USA-lt ostavad, saab Trump kasseerida kena kasumi, mis peaks meele järele olema tema valijatele, kellele relvade niisama andmine on olnud vastukarva.
Teiseks, kui USA ei anna relvi ise otse, peaks see meele järele olema Trumpi toetajatele, kellele ei meeldi USA nii otsene seotus Ukrainas toimuva sõjaga.
Kõik on justkui kaunis, kui välja arvata üks Euroopa alaline häda: EL-i riikide erisugused huvid. Näiteks Prantsusmaa president Emmanuel Macron on seni leidnud, et EL peaks oma võimet kasvatama USA-st vähem sõltuvaks, seega tuleks rohkem ise toota, mitte Ühendriikidest osta. Sestap on Pariisist ka juba öeldud, et Prantsusmaa selle plaaniga ei ühine. Prantslased ei taha mitte lihtsalt hüpoteetiliselt vähendada sõltuvust USA-st, vaid neil on ka riigisisene mure.
Prantsusmaa on üks enim oma sisemaisele kaitsetööstusele tuginevaid riike, väidetavalt tuleb kodumaistelt tootjatelt isegi üle 95% kõigest, mida Prantsusmaa riigikaitseks kasutab. Seega on loomulik, et sealsed tehased ei taha näha, et riigi raha läheb USA-le, kui üsna samasuguseid relvi võiks osta Prantsusmaa tootjatelt. (Eesti Ekspress, 16.07).
Siiski-siiski, eurooplaste põhiootus on, et Trump ükskord ütleks: I’m no more nice guy, Mr. Putin, I’ll bomb the shit out of Moscow, if…“. Ja et see nii ka läheks.
Kuidas see Mart Helme kunagi ütleski: kes ei taha kuulda võtta, peab tunda saama.
* * *
SkyNewsi ajakirjanike Richard Engeli ja Yalda Hakimi arutelu teemal, miks Trump Putini suhtes meelt muutis, saab kuulata SkyNewsi podcastist siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar