SISSEKANNE # 319
On rôhutatud, et Venemaa KP mängis Kominternis esimest viiulit, Stalin kujundas sellest nii-öelda oma teise töökabineti. Legaalsed komparteid välismaal ei tahtnud eriti alluda, illegaalsed komparteid olid raskes olukorras ja olid sunnitud rohkem Moskva suunistega arvestama. Richard Sorge (1895-1944), kes töötas 1924-1929 Kominterni Täitevkomitee Informatsiooniosakonnas ja 1929. aastast luurajana, kirjeldas Kominterni kui analüüsivat organit, kes vaeb kommunistliku korra kehtestamise vôimalusi. Kui kusagil ùhiskonnameeleolud ilmselgelt kommunistliku korra vastu on, siis Komintern peatab revolutsioonilised aktsioonid, aga kui on soodsaid märke, siis ôhutab Komintern tagant.
Kominterni kongressid toimusid järgnevalt: I - 1919, II - 1920, III - 1921, IV - 1922, V - 1924, VI - 1928, VII - 1935.
Kongressi delegaadid olid pôikpäised, igaüks ajas oma joont ning evis omaette ettekujutust. Sestap olid tähtsamad asjad kitsama seltskonna kompetentsis. Kominterni täitevkomiteesse kuulus 1 esindaja kôigist olulisematest parteidest. Täitevkomitee Büroosse kuulus 9 inimest; juulis 1920 eraldati väike juhtgrupp (3 inimest - triumviraat ehk peasekretär ja 2 sekretäri). Esimesed sekretärid olid Janis Berzins ja Anzelika Balabanova, peasekretär kuni 1926. aastani Zinovjev. Balabanova (1878-1965) veetis 1897-1917 emigratsioonis, kodumaale naasnuna oli lähedates suhetes Leniniga. 1922 emigreerus ta Itaaliasse, kus oli väidetavalt üliheades suhtes Mussoliniga. Berzins oli Punaarmee Luurekomitee juht ning oli seotud 1924. a. putśi korraldamisega Tallinnas.
1922 oli Venemaa KP-l Kominterni Täitevkomitees 5 mandaati, teistel 10-12 suurematel parteidel ainult 1 mandaat. Eestil oma alalist esindajat polnud, Lätimaal see-eest oli (Peteris Stucka). 1922-1924 toimus 4 pleenumit, viimane leidis aset 1933 ja pärast seda oli haudvaikus. 1928 oli Kominternis juba 57 liiget ja 44 liikmekandidaati. Mida rohkem see laienes, seda vastumeelsemaks muutus institutsioon Stalinile. 14. dets. 1926 vôeti Zinovjev poliitilistelt ametipostidelt maha.
Täitevkomitee 7. pleenum kujundas struktuurid ümber. Peasekretäri institutsiooni asemele loodi Täitevkomitee Poliitsekretariaat (9 liiget ja 4 kandidaati), millele allutati TK Organisatsiooniline Büroo - viimase alluvuses oli rahvusvaheliste sidemete osakond. 1929. aastast tegutses 4-liikmeline poliitsekretariaadi poliitiline komisjon (?) 1929. a. kirjutas Clara Zetkin oma erakirjas Kominternile, et elav organism on muutunud surnud organismiks, kaotanud oma jôu. Kogu internatsionaali praktilist tööd hakkas juhtima sekretariaat, 1935. a. koosseisus Palmiro Togliatti, Otto Kuusinen, Dmitri Manuilski, Klement Gottwald, Georgi Dimitrov (juht), Wilhelm Pieck, Andre Marty. Sekretariaadis oli 2 liikmeskandidaati, kellest üks oli Mer Moskvin (ehk Mihhail Trilisser, juhtis 1921-1928 Nôukogude vastuluuret). Kominterni allorganisatsioonid suhtlesid üksteisega formaalselt Moskva keskorganisatsiooni kaudu, sisulist koostööd ei tehtud. 1924-1926 tegutses Baltimaade Komparteide Sekretariaat, 1926-1935 tegutsesid poliitsekretariaadi 8 alalist komisjoni. Balti alade jaoks tegutses nn. Poola-Baltikumi sekretariaat, mis hôlmas Eestit, Lätit, Leedut, Poolat.
Tähelepanu tuleb pöörata ka mitmesugustele Kominterni abiorganisatsioonidele. Neid oli Moskval kergem finantseerida, sest igasuguste otsetoetustega kaasnes välismaal palju kära. Samuti kasvatati abiorganisatsioonide kaudu kvaliteetset kaadrit. Nende abil oli lihtsam legaliseerida ka illegaalset komparteid. (Eestis tuli EKP pôranda alt välja järk-järgult abiorganisatsioonide kaudu).
Kominterni abiorganisatsioonideks olid näiteks Rahvusvaheline Talurahva Nôukogu (Talurahva internatsionaal, 1923-1932), Kominterni noorsoo-organisatsioon, Kommunistlik naisinternatsionaal, Punase Abi organisatsioon (MOPR), Kominterni Punane Rist, Rahvusvaheline Töölisabi. Komintern kasvatas kaadrit ka vastavates "kôrgkoolides" (Ida-rahvaste Kommunistlik Ülikool, Lääne Vähemusrahvuste kommunistlik Ülikool, Kôrgem Lenini Kool). Väga olulist rolli etendas 1921. aastal Kominterni täitevkomitee poolt asutatud Rahvusvaheliste Sidemete Osakond, mida juhtis algusest peale Jossif Pjatinski. Sealt läkitati Kominterni kullereid, kes pidasid sidet eri maade kommunistlike rühmitiste vahel, toimetades kohale raha ja kirju. See osakond valis välja ka Kominterni esindajad kohalikesse organitesse. Neil esindajail oli seljataga tugev Moskva toetus, sageli olid nad ülbed ja vastutöötavad isikud, kel puudus kohalike usaldus. Eksisteeris nn. Kominterni kontrollomisjon, kes jälgis allorganisatsioonides toimuvat. 1919. a. suudeti välisesindused luua Berliinis ja Amsterdamis.
Kogu Kominterni organisatsioonistruktuuri läbis punase joonena ülim konspiratiivsus. Välismaal oli tegemist enamjaolt pôrandaaluste organisatsioonidega - kui need oleks vôimudele ilmsiks tulnud, oleks see diskrediteerinud niigi madalat profiiti hoidvat Moskvat. Seega oli kehtiv konspiratiivne elulaad - keegi ei tohtinud teada rohkem kui talle hädavajalik oli. Üks osakond ei tohtinud teisest osakonnast midagi teada, isegi ühest toast teise sisenemiseks oli vaja eriluba.
Venemaa KP osatähtsus Kominternis oli kahtlemata kaalukas, oli ju VKP delegaatide arv kôige suurem. VKP-l oli Kominterni raames ka väga suur rahaline toetus. Hakkas ilmnema tendents, et VKP pùùab ülejäänud seltskonnast distantseeruda - heaks näiteks siinkohal olid VKP kinnised istungid, millele välismaa kommuniste ei lubatud. Suletud uste taga räägiti selgeks Kominterni strateegilised ja finantsküsimused.
Tuleb mainida, et Kominternis toimus äge sisevôitlus, mis oli Stalinile absoluutselt vastukarva. 7. jaanuaril 1926 otsustas Üleliidulise KP Poliitbüroo, et edaspidi lahendatakse kôik küsimused Kominterni Täitevkomitee Vene sektsioonis. Uuendati delegatsiooni koosseisu, suurendati ka vastutust. 13. veebruaril 1926 moodustati 5-liikmeline Delegatsiooni Büroo. Sügisel 1926 juhtisid Kominterni tööd Stalin ja Buhharin.
VKP roll oli diktaatorlik: väliskommunistid pidid aru andma kôiges, kuid VKP-st ei teadnud välismaal keegi midagi. 28. augustil 1928 toimusid Kominterni Täitevkomitee, selle Presiidiumi ja Poliitsekretariaadi uue koosseisu valimised ning esindajate kinnitamine ei toimunud enne kui polnud teada saadud Stalini arvamus. Stalin siis soovitaski, et Poliitsekretariaati kaasataks V. Molotov, kel polnud Kominterniga varem mingit pistmist.
15. mail 1929 pöördus Kominterni Vene delegatsioon GPU poole palvega välja selgitada provokaatorid Poola KP-s. GPU vôttis asja käsile ja hakkas harvendama Poola KP ridasid. Füüsiliselt. See tôendas veelkord ÜKP suurt môju Kominternis. ÜKP istungid hakkasid aga toimuma Kremlis Stalini kabinetis, teistest eraldi. 1930. aastaiks oli Komintern kaotanud oma môtte ja oli muutunud sisuliselt ÜKP sektsiooniks (tegelikult pidi asi olema vastupidine). Stalini huvi Kominterni vastu peaaegu et kadunud.
KOMINTERNI FINANTSEERITI algselt Tsaari-Venemaa pôhjatutest reservidest. Arvet ei peetud - maailmarevolutsiooni hüvanguks lasid bolśevikud käiku kullavarud ja eksproprieeritud varanduse. Esimese kùmne aasta jooksul (1919-1929) avaldati Kominterni finantsandmeid, kuigi arve ei maksa niiväga uskuda. Rahaasju korraldas Välisasjade Rahvakomissariaat. Paraku oli nônda, et mainitud instantsi juht G. Tśitśerin ja Kominterni śeff Zinovjev ei saanud omavahel kuigi hästi läbi. Aga Nôukogude Venemaa seisis välispoliitilise dualismi dilemma ees: ùhest küljest vajas noor "riiklik anomaalia" hädasti maailmas toetust, teisalt ôhutati justnagu maailmarevolutsiooni. Raske probleem.
Kominterni tegutsemise algaastail jagati üsna hoolimatult summasid paremale ja vasakule, ikka selle nimel, et kohe-kohe koidaks kmaailmarevolutsiooni koidik. Sellega seoses läksid pahatihti kaduma tohutud rahasummad. Üks imelik afäär on seotud J.Reichi nimega, kes korraldas 1921. a. kommunistlikku märtsiaktsiooni. Talle anti 122 mln. Saksa marka + veel 50 mln. marka korralikus vääringus, millega pandi alus nn. "Frankfurdi fondile". Sealt kadusid summad nagu musta pôhjatusse auku. Fondi vastu ilmutas huvi Stalin isiklikult ja mis selgus - fond oli jaganud raha suvaliselt ja Reichi-nimelist isikut pole mitte kunagi mitte ühessegi KP-sse kuulunud.
NEPi ajastu künnisel, 9. septembril 1921 avaldas Lenin projekti, milles pani ette kehtestada rahade liikumise üle väga range kontroll, et poleks vôimalik suvaline pettus ja varastamine. Sügisel 1921 moodustati Kominterni Täitevkomitee Eelarvekomisjon, kontrollimaks rahavooge. Järelvalvet teostas ka Rahanduse Rahvakomissariaat.
Vene ajaloolase D. Volkogonovi sônutsi said välismaa kommunistlikud organisatsioonid 1930. aastate teisel poolel raha veel ainult NKVD kaudu. 1937. aastal oli Kominterni eelarve 21 mln. rbl. + 3,5 kuldrubla, 1938. aastaks oli eelarve vähenenud kolmandiku vôrra. Raha jagati proportsionaalsetel alustel, s.t. parteiliikmete arvu pôhjal. Loomulikult sai raha kôige rohkem just ÜKP kui kôige arvukama liikmeskonnaga partei Kominternis. 1921. a. oli Kominternis 1 516 000 liiget, neist 722 000 olid VKP liikmed; 1928 oli 1 793 000 liiget, neist 1 211 000 ÜK(b)P liiget. 1935. aastal oli väljaspool NSVL piire vaid 785 000 kommunisti. Rahajagamine proportsionaalsetel alustel tekitas soovi näidata oma parteid vôimalikult rohkearvulisemana ja sellest johtuvalt ei saa paberites näidatud liikmete arvu eriti usaldada.
Milline pidi olema kominternlane? Loogilistel pôhjustel ei saanud keskmine kominternlane olla tänavanurgal punase lipuga vehkiv ja maailmarevolutsiooni-ideest räuskav kaltsakas (nagu on kujunenud tänapäeval stereotüübiks). Ideaalne kominternlane pidi olema mittemidagiütlev, silmatorkamatu keskklassi kodanik - mitte liiga rikas, kuid samas mitte mingil juhul lumpen. Ühesônaga - normaalne inimene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar