NON HABEMUS PAPAM!

 SISSEKANNE # 283

 

Paavsti viimane käeviibe. Püha Peetruse basiilika rõdul, 20.04.2025 (Tiziana Fabi / AFP / Scanpix)

 

Paavst Franciscus, kodanikunimega Jorge Mario Bergoglio, on surnud. 1936-2025. Eile veel veeretati põdura tervisega paavst ratastooliga Püha Peetruse basiilika rõdule, kus ta rahvale viipas ja häid paasapühi soovis. Täna hommikul ta suri oma Vatikani residentsis Casa Santa Martas.

Paavsti surm on loomulikult globaalne sündmus, kuivõrd ta on kõigi katoliiklaste pea ning neid jagub igasse maailma nurka. Näiteks Filipiinidel on väga tugev katoliiklaste kogukond. Arvestades seda, et paavst oli pärit Argentiinast (sündinud Buenos Aireses itaalia immigrantide peres), siis seda laiem mõju on tal väljaspool Euroopat. Aga temagi on surelik ja nõder, antud juhul torkas see eriti silma. Meenub kohe Innocentius III traktaat „Inimolu viletsusest“, millest olen kirjutanud siin.

Postimehes on hea ülevaade neist traditsioonilistest riitustest, mis võetakse ette paavsti surma korral. Refereerin, sest võib-olla on kasulik teada.

Niisiis algab paavsti surma järel katoliku kirikus sede vacante (tühja tooli) periood, mille käigus kiriku tegevuse igapäevase juhtimise võtab kuni uue paavsti valimiseni üle mõni kõrgem kardinal ehk camerlengo – kelleks seekord on veebruaris 2019 selle ülesande peale määratud Iiri-Ameerika kardinal Kevin Farrell. Tema on ainus katoliku kiriku hierarhia tippametnik, kes jääb oma ametisse. Kõik ülejäänud peavad pärast paavsti surma tagasi astuma.

Traditsiooniliselt on camerlengo tähtsaim ülesanne kinnitada paavsti surm, milleks kunagi koputati hõbehaamriga kolm korda kirikupea laubale ja hüüti tema sünnijärgne nimi.

Camerlengo ülesanne on hävitada ka nn kaluri sõrmus, igale uuele paavstile valmistatav kuldne pitsersõrmus, mida vanasti kasutati dokumentide pitseerimiseks. Minevikus oli pitsersõrmuse hävitamise eesmärk vältida võltsinguid, praegu sümboliseerib see surnud paavsti võimu ajalõppu.

Paavsti surma järel kogunevad maailma kardinalid kongregatsioonidele, kus otsustatakse matuste aeg ja korraldatakse üheksapäevane lein ehk novemdiales. Paavst tuleb matta neli kuni kuus päeva pärast tema surma.

Franciscuse eelkäijad maeti Vatikani Püha Peetri basiilikasse, kuid tema palus matta end Rooma Santa Maria Maggiore basiilikasse. Franciscuse surnukeha asetatakse samuti traditsiooni rikkudes lihtsasse puidust ja tsingist kirstu. Varasemate paavstide matmisel kasutati kolme üksteise sisse asetatud küpressist, tinast ja jalakapuust kirstu. Ent Bergoglio valis oma paavstinime just vaeste eest seisnud, kerjusmunkluse rajaja Assisi Franciscuse järgi.

Franciscuse lahtine sark asetatakse Püha Peetri basiilikasse, kus usklikud saavad kirikupeale austust avaldada. Varasema traditsiooni kohaselt pandi paavsti surnukeha vaatamiseks välja platvormile patjade vahele.

Üle maailma toimuvatel kardinalide kongregatsioonidel tehakse esmane valik ka uue paavsti valimiseks ning määratakse kindlaks konklaavi ehk uue kirikupea valimise aeg. Konklaav tuleb kokku kutsuda kõige varem 15 ja hiljemalt 20 päeva pärast paavsti surma. 13. sajandil alanud traditsiooni kohaselt kogunevad konklaavile alla 80-aastased kardinalid, kes valivad enda seast uue paavsti.

Praegu on nn valijakardinale 135, kellest 108 nimetas ametisse Franciscus. Valijakardinalidest 53 on Euroopast, 20 Põhja-Ameerikast, 18 Aafrikast, 23 Aasiast, 4 Okeaaniast ja 17 Lõuna-Ameerikast.

Konklaavi sõnasõnaline tõlge on „võtmega“, mis tähendab, et konklaav kestab, kuni uus paavst on leitud. Alates 19. sajandi lõpust on kõik konklaavid toimunud Sixtuse kabelis. Kardinalid peavad vanduma paavsti valimise ajaks täielikku salastatust, vande rikkumisel ähvardab neid kirikust väljaheitmine.

Iga päeva hommikul toimub kaks ja õhtul samuti kaks hääletusvooru, kuni üks kandidaat kogub kaks kolmandikku häältest. Iga hääletusvooru lõpus põletatakse valimissedelid ja apostliku palee kohale kerkib edutu hääletusvooru järel must ning paavsti valimise korral valge suits.

Valitud paavst viiakse Sixtuse kabeli kõrval asuvasse käärkambrisse, mida nimetatakse sala delle lacrime​'ks ehk pisarate toaks, kus ta saab oma tuleviku üle mõtiskleda.

Kardinalide kolleegiumi juht, kelleks praegu on kardinal Giovanni Battista Re, küsib valitud paavstilt, kas ta nõustub enda valimisega ja millise nime ta endale võtab. Ühtlasi saab valitud paavst kohe ka Rooma piiskopiks.

Pärast seda ilmub uus paavst Püha Peetri basiilika rõdule ja üks kardinalidest, praegusel juhul Renato Raffaele Martino, ütleb kuulsad sõnad „Habemus Papam!“ (Meil on paavst!)

Aga sinnamaani... non habemus Papam!

*        *        *

Täna, kuus aastat tagasi, lahkus igavikku ka vaimulik ja literaat Vello Salo (1925- 21.04.2019). Ta pidi küll Jumala silmis õige mees olema, sest kutsuti ära kristliku maailma jaoks nii olulisel päeval – ülestõusmispühade esimesel pühal. Sümboolne lahkumine igatahes.  Suurmees, kelle vaimsus oli tohutu tõmbejõuga. Hea, et meil on temast suurepärane dokfilm ja ringhäälingu arhiivis mitu ööülikooli loengut.

5. novembril 2025 saame tähistada tema sajandat sünnipäeva.

 

Foto: Estonian World.Review