SISSEKANNE # 281
Oli laupäeva ennelõuna, tukkusin parajasti diivanil, kui uksekell hakkas plärisema. Kellel kuradil mind nii vara vaja on, endal niigi sitt olla pärast öist prallet! Ajasin end üles ja avasin ukse. Sass, kurat, mis sa nii vara ringi tolgendad, ei märka kodus olla või! No privet, Monah, kuidas käbarad käivad, näha, et sitasti. Kas panid eile pidu või? Loll küsimus, kas pole siis näha? Ega sa õltsi kaasa ei rebinud, pohmakas võtab silmanägemise ära. Õltsi ei ole, aga pullo konni torkasin igaks juhuks taskusse, sest tuleb pikem jutt.
Astu sisse ja võta istet, kui juba tulid, mis ma sinuga ikka teen, ega vana sõpra saa ukse taha jätta, eriti veel siis, kui tal on pudel kaasas. Seda ma arvasin, et sa öö läbi ringi hoorasid. Jansa nägi sind öösel kesklinna ööklubis mingite vene tuttidega miilustamas. Kurat, see Tallinn on nagu suur küla, ei saa rahulikult naistega majandadagi! Kellegi silm peab sul kogu aeg peal olema! Olgu, Sass, aitab plärast, too köögist klaasid, pea niigi lõhub, paneks ühe korraliku tou hinge alla ja siis hakkaks edasi rääkima. Kas peale pole sul midagi: kohvi, teed mahla? Kohv on kannus, mahl külmikus, võta ise, kui viitsid ja too mulle ka tass kohvi ning kühvelda paar lusikat suhkrut sisse. Mul endal on momendil koordinatsioonihäired. Mis sa passid, vala välja! No proosit, sõber Sass! Oh kurat, see klaas läks nagu kerisele! Kuule, värvid läksid kohe selgemaks ja sepapoisid jätsid oma kolkimise peas järele. Olgu, Sass, lao nüüd lagedale, mis teema sul on. Vaata, Monah, sul on igasugused tuttavad kulid seal Siberis ja Moskvas. Mul oli paar päeva tagasi väike jutt ühe valitsusemehega, tema ühel tuttaval jänkil pidi olema sitaks pappi ja ta tahab seda kuhugi tulusalt paigutada. Kas mõikad? Esialgu mitte muhvigi, aga lase edasi. Mis teema täpsemalt selle jänki rahaga on? Kuule, Monah, võtame vahepeal teise jala jaoks ka. Su aju paistab päris pehme olevat! Prrr! kuradi mõnus!
Olgu, aitab nüüd joomisest, olen ornungis. Lase edasi, paistab päris huvitav teema olevat. Ühesõnaga, ta on valmis ostma ja finantseerima kolme asja: osmiumi, punast elavhõbedat ja skandiumi. (Lk. 7)
*
Nii algab Vahur Talve romaan „Karmid üheksakümnendad“ (ilmunud 2011). Pealkiri ütleb juba täpselt ette ära, millest raamatus juttu on. Tegemist on pooldokumentaalse romaaniga, milles seiklevad eesti omad machomehed ja alfaisased Monah ja Sass. Tegevus on intensiivne ja karmikoeline, romantikat ei ole, see-eest on parasjagu musta huumorit. Ühesõnaga, poistekas.
Autoril on omapärane stiil – liigendamata tekstijoru, mis mõjub nagu pidevalt valanguid andev degtjarjovi kuuliprits. Tekstikorpus on raske nagu telliseplokk, ilma dialoogita (see tähendab, dialoogi küll peetakse, kuid see on edasi antud ühes jorus, kirjavahemärkideta). See asjaolu teeb lugemise mõnevõrra keeruliseks väljakutseks, kuna tekstimaastik on ilma ühegi orientiirita, nagu puudeta kõrbemaastikul. Või siis vastupidi – nagu paksus põlismetsas, mis on risti-rästi puid täis ja vaatepilt kõikjal ühesugune, nii et võid kergelt eksida.
Lugesin seda raamatut kaks kuud – ja kaotasin mitu korda järje. Ja huvi. Mis ei tähenda, et raamat oleks igav või sündmustevaene. Seal käib kogu aeg action, raju andmine nagu pornofilmis. Monah ja Sass – esimene tundub olevat autori alter ego, rohkem ajudega töötav mees, kuna teine, Sassiks kutsutu, on rohkem füüsilise jõu mees – haaravad varakapitalismi kõrgajal n-ö. härjal sarvist ja asuvad tegema suurt äri. Kus mujal, kui Venemaal – seal on see eldoraado, kus kaubeldakse väärismetallidega, aetakse labidaga raha kokku ning boonuseks on kaunid tüdrukud. Teisalt on see ohtlik mäng: Metsikus Idas ei maksa elu suurt midagi. Ainult nahaalsus ja kavalus. Meenubki Andres Anvelti omaaegne menuk ja selle põhjal valminud film „Punane elavhõbe“, mis puudutab sama teemat.
Peale nende kahe tegelase, kes moodustavad omalaadse dünaamilise duona raamatu selgroo, on kõik teised tegelased suht robotlikud taustakeppijad – nagu Peeter Ristsoo muheda eneseirooniaga kunagi aastate eest tabavalt ütles. Selles mõttes, et nad on episoodilised tegelased, kehad, kelle karakterit ei olegi tarvis välja joonistada, sest nad saavad esimeses järjekorras kuuli. Selliseid tüüpe on seal sadu. Nad tõmmatakse maha nagu „Commando“ filmis – tuleb ju tuttav ette stseen, kus Arnold Schwarzenegger läks hambuni relvastunult ühele saarele oma tütart päästma ja hävitas terve armee näotuid ja nimetuid kurikaelu. Milleks nende jaoks siis veel empaatiat raisata. Nende saatus on kuul pähe saada, kui veab, siis enne saavad ka mõne repliigi öelda.
Monah ja Sass teevad Venemaal laias laastus sedasama. Ajavad pappi kokku, samas võitlevad ka väljapressijatega – moraalne kompass on paigas. Küll aga mõjub see pidev siia-sinna hekseldamine pikapeale väsitavalt ja tüütult. Ja see kulutab ka lugeja empaatiavõime ära peategelaste suhtes.
Ka häirib, et naised on romaanis objektid, enamasti litsid, kes tahavad vaid üht. Orgastilised ja orgia-altid. Nagu üks peategelastest möönab: vahet pole, andku aga ette, peaasi et sees miski liigub. Eesti mehed on vahel püsti hädas, hädaldavad küll, kuid teevad „töö“ ära – eks see ole töö nagu iga teinegi ja seda tuleb teha korralikult, siis on ka tasu oodata. Ja enamasti ongi naised tänulikud, hellitavad ette ja taha, küpsetavad pliine ja pesevad pesu. Mängivad kodu. Nii et Monah ja Sass on tehtud mehed ka selles vallas. Aga, nagu ütlesin, pidev andmine ja killimine väsitab lugeja ära. Kaasa elada saab, ent sümpaatiat ei teki.
Raamat on justkui alguse ja lõputa. See on nagu väljavõte kahe mehe elust, ühisest teekonnast, mõne aja jooksul. Eellugu ja epiloog jääb lahti kirjutamata. Nii järsku, nagu see raamat algab – Monahile tuleb ühel uimasel laupäeva ennelõunal külla sõber Sass oma ettepanekuga -, sama järsku pannakse loole ka punkt. Mehed on sunnitud Hispaaniasse põgenema, kuna jalgealune läheb kuumaks. Lubatakse ka järge, kuid nähtavasti said mehed hukka või... jäidki incognito põranda alla, sest teine osa on siiani kirjutamata.
Kes tahab, otsib raamatukogust üles. Ega see ole halb raamat. Ainult et nõuab veidi süvenemist selle omapärase stiili tõttu. Keskendumishäirega inimesel võib selle läbilugemine osutuda siiski võimatuks missiooniks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar