INFLAMMATORY!! / KAS SAAB JUBA VÕI EI!?

 SISSEKANNE # 284

 

Uudisteportaal Axios avaldas oma allikatele viidates USA Ukrainale esitatud rahutingimused. Neid kirjeldatakse kui president Trumpi „lõplikku pakkumist“, vahendab Delfi ning lisab, et kui meediakajastus vastab tõele, toimuvad täna Londonis väga olulised läbirääkimised. Portaali andmetel kasutatakse väljendit „lõplik pakkumine“ üheleheküljelises dokumendis, mida USA eelmisel nädalal Pariisis Ukrainale esitles.

USA ootab Ukrainalt reaktsiooni, Ukraina peab ettepanekut Venemaale äärmiselt soodsaks. Väidetava pakkumise sisu kinnitab seda, sest Venemaale kasulikud punktid on selgelt tuumakamad:

1)      USA tunnustab Krimmi poolsaart Venemaa seadusliku osana (de jure tunnustamine).

2)      USA praktiliselt tunnistab, et Venemaa okupeerib peaaegu kogu Luganski oblasti, samuti okupeeritud osad Donetskist, Hersonist ja Zaporižžjast (de facto tunnustus).

3)      Lubadus, et Ukrainast ei saa NATO liiget. Tekstis märgitakse, et Ukraina võib saada Euroopa Liidu liikmeks.

4)      Alates 2014. aastast kehtestatud sanktsioonide tühistamine.

5)      Majanduskoostöö paranemine Ameerika Ühendriikidega, eriti energeetika- ja tööstussektoris.

Ukraina võib arvestada järgmisega:

1)      Tugevad julgeolekugarantiid, mis hõlmavad mitmeid Euroopa riike ja võib-olla ka sarnaselt mõtlevaid riike väljastpoolt Euroopat. Dokumendis kasutatakse rahuvalveoperatsiooni toimimise osas ebamäärast keelt. Dokumendis ei mainita USA osalust.

2)      Ukraina saab tagasi väikese osa Venemaa poolt okupeeritud Harkivi piirkonnast.

3)      Takistusteta läbipääs Dnepri jõel, mis asub Lõuna-Ukraina rindejoonel.

4)      Hüvitis ja nõustamine rekonstrueerimisel. Dokumendis ei ole kirjas, kust rahastus tuleb.

Näha on tõesti, et leping on Venemaa poole kõvasti kreenis. President Zelenskõi kritiseeris teravalt Krimmi juriidilise tunnustamise plaani, öeldes, et ta ei saa sellega nõustuda juba seetõttu, et Krimm kuulub põhiseadusega Ukrainale ja põhiseadus kaitseb riigi territooriumit ühtse ja jagamatuna.

Asepresident JD Vance, kes väisab praegu Indiat, ütles Taj Mahalis ajakirjanikele, et USA on esitanud Venemaale ja Ukrainale väga selgesõnalise ettepaneku rahuläbirääkimistel edasi liikumiseks ning nüüd on aeg selleks, et nad kas ütlevad jah või USA kõnnib selle protsessi juurest minema. JD Vance: „Praegused jooned, kuskil nende lähedal, on see, kuhu lõpuks minu arvates tõmmatakse konflikti uued jooned.“ (Delfi, 23.04)

Välisminister Rubio hoiatas juba nädal tagasi, et kui lähipäevil rahu osas suuri samme ei tehta, viskab USA kindad nurka ja lõpetab rahupüüdlused. Noh, see oleks siis nagu drastiliste meetmetega patiseisu likvideerimine, st malelaua uppi löömine. Ma tean, ma ise kasutasin sama taktikat, kui hakkasin males pähe saama – olin kehv mängija ja veel kehvem kaotaja. 

Venemaa aga jätkab Ukrainas edasitungi ja pommitamist, ehkki väidetavalt teinud Putin ettepaneku, mille kohaselt peatab Venemaa oma sissetungi Ukrainasse mööda praegust rindejoont, mis oleks siis nagu vastutulek ja heasoovlikkuse demonstratsioon, võimaldamaks Kremlil jõuda vaherahu kokkuleppeni Trumpi administratsiooniga. Eile rünnati Sumõd ning Dnipro oblastis Marhanetsi linnas töölisi vedanud bussileotsetabamuse teinud kamikaze-droon tappis vähemalt üheksa ja vigastas 30inimest.

Praegu veel võib... tappa, ütleks ilmselt Putin. See on õigustatud praegu. On ju sõda, ptüi, erioperatsioon.

 *

Wall Street Journal (WSJ, Postimehe vahendusel) analüüsib Vene-Ukraina rahukõneluste seisu ning leiab, et need on kinni kiilunud ja president Trumpi on haaranud frustratsioon, kuivõrd kaalul on tema isiklik renomee suurepärase ja tõhusa rahusobitajana (ma meelega kasutan sõna „sobitaja“, et viidata õhusolevale sobingule, mis on ebavõrdne, ühelt poolt pealesurutud sunduslik poliitiline käik, mis ei tõuku siirast rahusoovist, vaid merkantiilsest huvist) ja laiemalt terve administratsiooni usaldusväärsus. Eilne kohtumine Londonis, kus Ukrainat esindasid vällisminister Sõbiha, kantseleiülem Jermak ja kaitseminister Umerov ning Ühendriikide seisukohta kaitses presidendi erisaadik Kellogg (välisminister Rubio ja erisaadik Witkoff jäid targu kõrvale), ei andnud märkimisväärseid tulemusi. Plaanimuutuse põhjus oli Zelenskõi vastuhakk rahukavale, mis kätkenuks Krimmi ametlikku tunnustamist Venemaa osana Washingtoni poolt.

Trump kritiseeris Zelenskõid tolle kommentaaride eest ning tõi esile, et Ukrainalt endalt Krimmi tunnustamist Venemaana ei paluta. „Just sellised õli tulle valavad  (inflammatory) avaldused, nagu neid esitab Zelenskõi, teevad sellele sõjale lahenduse leidmise niivõrd raskeks,“ kirjutas USA president TruthSociali kanalil ja ütles, et Ukraina liidril on valida: ta kas valib rahu nüüd või riskib kaotada kolme aastaga kogu oma maa. 

TruthSocial, 23.04.2025

 

Irooniline on muidugi fakt, et sõna kõige otsesemas mõttes valasid õli tulle venelased ise, kes tulistasid täna hommikul Kiievikortermajade pihta ballistilise raketi, mis tappis vähemalt 12 inimest. Eesmärk sai täidetud, kinnitas Vene armee juhatus.

„Täiesti ebavajalik ja väga halb ajastus. STOPP, Vladimir! Nädalas sureb 5000 sõdurit. Teeme selle rahuleppe ära!“ reageeris Trump, kuid jätkab ikka Źelenskõi kallal õiendamist. Mis teha, mees, kel pole kaarte, suurele mängurile ei sümpatiseeri. Pole vastastikust keemiat. Trump tahaks rohkem olla nagu pea piiramatu võimuga Kremli tsaar, kes on – ilmselt targa ja kavala poliitilise vaistu ja intriigide koosmõjul - suutnud end ümbritseda paduustavate bojaaridega. See on see role model, mida Trump, kes on end projitseerinud kõikvõimsa ja autoriteetse Läänekeisrina, järgib. Kõigutamatu autoriteet on see, mis Trumpi näikse enim erutavat ja seetõttu on Źelenskõi põikpäisus kohe eriliselt vastumeelne.

Arvestades kõike eelnevat, peaks Zelenskõi ilmselt Trumpi käsitama rohkem panegüürilisemas võtmes. See eeldab rohkem mängurlust ja silmakirjalikkust, on eetilis-moraalselt küsitavgi, ent on ilmselt lihtsaim tee Trumpi lahtimuukimiseks ja enda hüvanguks tööle rakendamiseks. Trump on loose cannon, millel on tohutu tulepotentsiaal, kuid sihik on väga paigast ära. Õieti tundub, et nööre kahuri taga tõmbab Putin – ega üritagi seda varjata. Küllap ta teab, kuidas nartsissisti väe(s)tada ja kasta. Eesti vanarahvas teadis samuti: kiida lolli, loll hüppab. Ainult et ta tuleb panna kasulikult hüppama, sihitult karglevast lollist pole kah kasu. See on kunst – diplomaatia kunst.

Mulle näib, et Trumpi jaoks on Weltpolitik, sh Vene-Ukraina sõda, nagu Riski mäng sõprade juures saunas. Maid vallutatakse ja tükeldatakse, vahepeal käiakse laval leili viskamas ja juuakse õlut kah. Alati saab keegi kambaka. Mängu ilu. Wikipedia kirjutab Riski kohta:

Riskireeglid ei toeta ega keela liite ega vaherahu. Seega sõlmivad mängijad sageli erinevatel põhjustel mitteametlikke lepinguid, näiteks kaitstes end rünnakute eest ühel piiril, samal ajal kui nad koondavad oma jõud mujale, või liiga tugevaks kasvanud mängija kõrvaldamiseks. Kuna need kokkulepped ei ole reeglitega jõustatavad, rikutakse neid sageli. Alliansi loomine/murdmine võib olla mängu üks olulisemaid elemente ja see lisab selgelt tõenäosuslikule mängule inimestevahelise suhtluse. Mõned mängijad lubavad riskikaartidega kauplemist, kuid ainult oma käigu ajal. See valikuline reegel võib muuta liidud võimsamaks.

Vaatasingi nostalgiliselt Riski mängulauda ning vaat mis ma avastasin - Emakest Venemaad sealt ei leiagi! On Siber, Uuralimaa, Jakutsk ja Irkutsk ning Kamtśatka. Ja UKRAINA!  See hõlmab maatükki Põhja-Jäämerest Musta mereni ja Läänemerest Uuraliteni - palsam ukrainlastele ja mõru pill Putinile. Seda mängu Venemaal ilmselt praegu siiski ei mängita. Kohe kindlasti mitte.

Wikipedia