laupäev, 29. veebruar 2020

KIRJASTUSTEGEVUS EESTIS. MÄRKMEID.

SISSEKANNE # 94


Süsteemse ettekujutuse saamiseks, millised ettevõtted kirjastamisega tegelevad,  rühmitatakse need erinevatesse kategooriatesse ehk tüpiseeritakse.  Jaotust võib teha mitmeti: toodangu sisust ja iseloomust, toodangu mahust, töötajate arvust, käibe mahust, toimimise põhimõtetest jm lähtudes.
Võttes aluseks raamatutoodangu sisu ning otstarbe, sihtrühma, lugejamäärangu, võib raamatutoodangut ja seda välja andvaid firmasid liigitada:

    trade publisher (eesti keeles võib nende kohta kasutada Holger Kaintsi poolt käibelelastud terminit üldhuvikirjastus): Varrak
    niche publisher (nišikirjastus): Äripäeva Kirjastus
    professional publisher (erialakirjastus): Medicina
    textbook/educational publisher/academic publishers (õpikukirjastus, õppe-kirjanduse kirjastus): Avita, Koolibri
    scholarly publisher (teaduskirjastus): TLÜ Kirjastus, Tartu Ülikooli Kirjastus
    religious publisher (usukirjanduse kirjastus): Johannes Esto Ühing
    reference publisher (teatmekirjanduse kirjastus): TEA
    children’s publisher (lastekirjanduse kirjastaja): HÕP, Härra Tee ja Proua Kohvi.

Väikekirjastused näivad olevat sündinud pragmaatilisest mõtteviisist: kas just mugavam, aga kasumlikum kindlasti on raamatuid välja anda ise, kui teha seda suurkirjastuste alt. Indrek Koff (Härra Tee ja Proua Kohvi): „Algtõuge kuulub kurioosumi laadi. Kui kaks kirjastajat olid järgemööda küsinud kultuurkapitalilt toetust mu hüsteerilise traktaadi „Eestluse elujõust” väljaandmiseks ja saanud äraütleva vastuse, otsustasin, et ei jäta jonni ja üritan, kuni õnnestub. Viimaks õnnestuski ja sestsaadik on mul oma kirjastamisrakuke. Sisuline põhjus on see, et mulle meeldib teha koostööd illustraatorite ja kujundajatega, keda võin usaldada, ja ise kirjastaja olles on julgem endale sellist koostööd lubada. Samuti saan rahumeeli teha äriliselt (vahel ka kunstiliselt) riskantseid otsuseid. Vastutama ei pea kellegi ees peale iseenda ja lugeja.“ (Sirp, 22.09.2017). 

Sündida võib ka trotsist. Kerti Tergem (Verb): „Verb sündis 2004. aastal idealismist ja trotsist, loomuliku jätkuna kirjastuse Huma hääbumisele. Tahtsime väärt ilukirjanduse väljaandmist jätkata, teha ilusaid raamatuid, mis meile endale meeldivad ja mis on väga heal kirjanduslikul tasemel. Kogemus ja kompetents olid olemas ja nüüdseks on Verbist kujunenud tugev kaubamärk. Kui aga küsida praegu, mil olen üle 20 aasta ilukirjanduse tõlkimise ja kirjastamisega tegelenud, kas ma looksin oma kirjastuse, siis oleks vastus ilmselt eitav.“ (Sirp, sealsamas).

Mõistagi seisavad väikekirjastajad ka probleemide ees, milleks võib olla tiraaźide kättejäämine (kuhjuvad raamatupakkide virnad), ebapiisav ettekujutus raamatuturust ja kogemuste puudumine või nappus, samuti äriliste oskuste nõrkus – ei osata eriti kaubelda. Nagu märgib Vladislav Korźets (Sõnavald): „Kirjanikule võib kauplemine/tingimine olla vastukarva, ehkki äriilmas on see loomulik asi. Seepärast tuleb kirjastama hakates ikkagi eneselt küsida, kas ollakse valmis ka nii „ebaeetiliseks“ asjaks nagu äri.“ (Sirp, sealsamas). Maarja Kangro (Nähtamatu Ahv) sekundeerib: „Kõige ebameeldivam on omaenda toodete promomine. See käib mulle moraalselt vastukarva, aga ega trükist tulnud raamatut pole mõtet niisama vaikselt voodi alla lükata.“  (Sirp, sealsamas).

Isekirjastaja Kiwa (:paranoia) meelest oleks autoreid, käsikirju ja ideid, mida kirjastada,  palju, aga nendega tegelemiseks ei jätku ressursse: „Olen praeguseks tegelenud kirjastamisega 3,5 aastat sisuliselt 7/24 ja tunnen Eestis, et olen natuke endale võõras fanaatikust tsirkusedirektori rollis. Väljaspool Eestit on raamatud ja esitlused ilma kultuuritraumata läinud. Eestis on vist teksti, raamatu ja kirjanduse mõisted veidi kivinenud ka ;paranoia eksperimenteerib raamatu kui materiaalse artefakti, teksti kui materjali ja kirjastamise kui diskursiivse praktikaga.“ (Sirp, sealsamas).

Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK 2008) järgi jaotuvad  kirjastamise ettevõtted kuude põhikategooriasse:

    raamatute ja brošüüride kirjastajad;
    õpikute, sõnaraamatute, atlaste ja maakaartide kirjastajad;
    kataloogide ja aadressiraamatute kirjastajad;
    ajalehtede kirjastajad;
    ajakirjade ja muu perioodika kirjastajad;
    kaartide, piltide, kalendrite ja muu kirjastajad.  


Raamatukirjastamisega tegeles 2015. a. kokku 189 ettevõtet (2007. a. 147 ettevõtet). Raamatukirjastajatest tegeles 2015. a. raamatute ja brošüüride kirjastamisega 138  ja 2011. a. 127 ettevõtet. 

Õpikute, sõnaraamatute jm kirjastamisega tegelevaid ettevõtteid oli 2015. ja 2011. a. 20. Kataloogide  ja  aadressiraamatute  kirjastajaid  oli 2015  aastal kaks ning 2011. a.  kolm. Ajalehtede kirjastamisega tegeles 2015. aastal 20 ettevõtet ning ajakirju jm perioodikat kirjastas 2015. aastal kokku 62 ettevõtet. Kaartide, piltide, kalendrite, reklaammaterjalide jmt kirjastajaid oli 2015. aastal 72 ettevõtet.

Eesti kirjastuste tippkümme müügitulu järgi (http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf).


Eesti suurimad ajalehtede kirjastused (http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf)




Eesti suurimad raamatukirjastajad müügitulu järgi (http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf)


2015.  aastal olid kolm suurima müügituluga raamatukirjastajat AS Varrak  (3,7  mln  eurot),  AS  Bit  (Avita kirjastus, 3,7 mln eurot) ja AS Koolibri (3,4 mln eurot). Raamatukirjastused peavad varasemate aastate müügikäibe saavutamiseks välja andma üha enam teoseid, valikuid peab aga hoolega kaaluma, sest menu ei ole ennustatav. Enamasti katavad menukid (nn bestsellerid) väiksemate tiraažidega ja spetsiifilisema kirjanduse väljaandmisega seonduvad kulud. Väljaantavate raamatute tiraažid on jäänud väiksemaks ja väljaandmisega seonduvad kulud on kasvanud.
 
Rahvusraamatukogu koostab kirjastajate pingerida rahvusbibliograafia andmebaasi sisestatud raamatute ja brošüüride ilmumisaasta järgi eeldusel, et pingerea avaldamisel on enamik kõne all oleva aasta säilituseksemplare rahvusraamatukokku laekunud. 



2015.  aastal (seisuga  05.09.2016) olid  Rahvusraamatukogu  andmetel  kolm  suurimat  raamatute  ja brošüüride kirjastajat AS Varrak (213 nimetust), AS Koolibri (191 nimetust) ja Bestkaup OÜ (kirjastus Ersen, 176 nimetust). 2016. aastal (seisuga 31.08.2017) olid kolm suurimat kirjastajat AS Varrak (241 nimetust), Bestkaup OÜ (kirjastus Ersen, 173 nimetust) ja Tartu Ülikooli Kirjastus (165 nimetust).

Muude toodete (kaartide, piltide, kalendrite jne) kirjastamisega tegelevaid äriettevõtteid oli 2015. aastal 73. Kaks valdkonna juhtivat firmat OÜ Menu Media ja AS Paletti Eesti moodustasid ligi poole (48%) muude toodete kirjastajate kogumüügitulust. AS Paletti Eesti on lisaks kaartide kirjastajaleveel ka hulgimüüja, teenuse- ja teenindusepakkuja (näiteks toodete väljapanekud kauplustes) ning teeb tihedalt koostööd Eesti autoritega.

Kataloogide ja aadressiraamatute kirjastamisega tegeles  2015.  aastal Äriregistri   andmetel   vaid 2 ettevõtet: OÜ Elite Service Group ja  Vapimark.  Lisaks  tegeles  2015.  aastal  veel  aadressiraamatute kirjastamisega AS FCR  Media  Eesti, kuid väikeses mahus, ning põhiliselt pakub ettevõte erinevaid turundus- ja reklaamialaseid  digitaal- ja  infomeediatooteid. Käesoleval  ajal  on  suurem  osa  infost internetist kättesaadav ning seega vajadus traditsiooniliste aadressiraamatute järele on vähenenud.

Mõni rida olukorrast Eesti kirjastusturul. Eesti kirjastuste liitu kuulub 31 kirjastust. Samas tekib ja kaob Eestis igal aastal umbes 150 pisikirjastust, paljud neist luuaksegi ainult ühe raamatu väljaandmiseks (ERR, 23.01.2019). Eesti ühel suuremal raamatupoeketil Rahva Raamat on umbes 1000 koostööpartnerit, neist 15-16% moodustavad nn ühemehekirjastused. Rahva Raamatu kirjastaja Rain Siemer selgitas, et Eestis on tihti nii, et tehakse ettevõte ühe raamatu jaoks ja kirjastatakse. "Kogu turgu arvestades kirjastavad põhiliselt 40-50 kirjastust, kes moodustavad 80% turu käibest." (ERR, sealsamas).

Teadusajakirjadest


Teadusajakirja (refereed/scholarly journal) iseloomulikud tunnused:
    ajakirja sisu on kitsa teadusvaldkonna põhine; 
    ajakirjal   on   ISSN   ehk   ajakirja   identifitseerimist   võimaldav   rahvusvaheline   standardnumber;
    ajakiri on eelretsenseeritav (peer-reviewed, ka refereed);
    ajakirjal on rahvusvaheline levik ja rahvusvaheline toimetuskolleegium;
    ajakirja kirjastatakse rahvusvaheliselt tuntud kirjastuste, akadeemiliste institutsioonide, uurimisasutuste jne poolt;
    ajakirja indekseeritakse/refereeritakse/avatakse täistekstidena rahvusvahelise levikuga andmebaasides (ScienceDirect, Web of Science jt);  
    teadusajakirjas ei avaldata reeglina kommertsreklaami.
Teadusartikkel:
    annab  ülevaate,  mida  ja  kuidas  uuriti  ning  milliste  järelduste  ja  tulemusteni  töö  käigus jõuti;
    sisaldab  referaati  (abstract),  sisukokkuvõtet  ja  bibliograafiat  (kasutatud  allikate  loetelu).


Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus  (http://www.kirj.ee/) on teaduskirjastus, mille kirjastatavad ajakirjad on eelretsenseeritavad; Eesti Teadusfond ja Eesti Teaduskompetentsi Nõukogu tunnustavad neid kui rahvusvahelisele tasemele vastavaid teadusväljaandeid.


KASUTATUD ALLIKAD


           ·          Eesti Konjunktuuri Instituut (2018). Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Kirjastamine. Loetud http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf.
           ·          Larm, P-R. (22.09.2017). Isekirjastaja happy end. Sirp. Loetud http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/isekirjastaja-happy-end/.
           ·          Weidebaum, R. (23.01.2019). Eestis tekib ja kaob igal aastal 150 pisikirjastust. ERR. Loetud https://kultuur.err.ee/903115/eestis-tekib-ja-kaob-igal-aastal-150-pisikirjastust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar