Süsteemse
ettekujutuse saamiseks, millised ettevõtted kirjastamisega tegelevad, rühmitatakse need erinevatesse kategooriatesse
ehk tüpiseeritakse. Jaotust võib teha
mitmeti: toodangu sisust ja iseloomust, toodangu mahust, töötajate arvust,
käibe mahust, toimimise põhimõtetest jm lähtudes.
Võttes aluseks
raamatutoodangu sisu ning otstarbe, sihtrühma, lugejamäärangu, võib
raamatutoodangut ja seda välja andvaid firmasid liigitada:
→
trade
publisher (eesti keeles võib nende kohta kasutada
Holger Kaintsi poolt käibelelastud terminit üldhuvikirjastus): Varrak
→
niche
publisher (nišikirjastus): Äripäeva Kirjastus
→
professional
publisher (erialakirjastus): Medicina
→
textbook/educational
publisher/academic publishers (õpikukirjastus, õppe-kirjanduse kirjastus): Avita,
Koolibri
→
scholarly
publisher (teaduskirjastus): TLÜ Kirjastus, Tartu
Ülikooli Kirjastus
→
religious
publisher (usukirjanduse kirjastus): Johannes Esto Ühing
→
reference
publisher (teatmekirjanduse kirjastus): TEA
→
children’s
publisher (lastekirjanduse kirjastaja): HÕP,
Härra Tee ja Proua Kohvi.
Väikekirjastused näivad
olevat sündinud pragmaatilisest mõtteviisist: kas just mugavam, aga kasumlikum
kindlasti on raamatuid välja anda ise, kui teha seda suurkirjastuste alt.
Indrek Koff (Härra Tee ja Proua Kohvi): „Algtõuge
kuulub kurioosumi laadi. Kui kaks kirjastajat olid järgemööda küsinud
kultuurkapitalilt toetust mu hüsteerilise traktaadi „Eestluse elujõust”
väljaandmiseks ja saanud äraütleva vastuse, otsustasin, et ei jäta jonni ja
üritan, kuni õnnestub. Viimaks õnnestuski ja sestsaadik on mul oma
kirjastamisrakuke. Sisuline põhjus on see, et mulle meeldib teha koostööd
illustraatorite ja kujundajatega, keda võin usaldada, ja ise kirjastaja olles
on julgem endale sellist koostööd lubada. Samuti saan rahumeeli teha äriliselt
(vahel ka kunstiliselt) riskantseid otsuseid. Vastutama ei pea kellegi ees
peale iseenda ja lugeja.“ (Sirp, 22.09.2017).
Sündida võib ka
trotsist. Kerti Tergem (Verb): „Verb
sündis 2004. aastal idealismist ja trotsist, loomuliku jätkuna kirjastuse Huma
hääbumisele. Tahtsime väärt ilukirjanduse väljaandmist jätkata, teha ilusaid
raamatuid, mis meile endale meeldivad ja mis on väga heal kirjanduslikul
tasemel. Kogemus ja kompetents olid olemas ja nüüdseks on Verbist kujunenud
tugev kaubamärk. Kui aga küsida praegu, mil olen üle 20 aasta ilukirjanduse
tõlkimise ja kirjastamisega tegelenud, kas ma looksin oma kirjastuse, siis
oleks vastus ilmselt eitav.“ (Sirp, sealsamas).
Mõistagi
seisavad väikekirjastajad ka probleemide ees, milleks võib olla tiraaźide
kättejäämine (kuhjuvad raamatupakkide virnad), ebapiisav ettekujutus
raamatuturust ja kogemuste puudumine või nappus, samuti äriliste oskuste nõrkus
– ei osata eriti kaubelda. Nagu märgib Vladislav Korźets (Sõnavald): „Kirjanikule võib kauplemine/tingimine olla
vastukarva, ehkki äriilmas on see loomulik asi. Seepärast tuleb kirjastama
hakates ikkagi eneselt küsida, kas ollakse valmis ka nii „ebaeetiliseks“ asjaks
nagu äri.“ (Sirp, sealsamas). Maarja Kangro (Nähtamatu Ahv) sekundeerib: „Kõige ebameeldivam on omaenda toodete
promomine. See käib mulle moraalselt vastukarva, aga ega trükist tulnud
raamatut pole mõtet niisama vaikselt voodi alla lükata.“ (Sirp, sealsamas).
Isekirjastaja
Kiwa (:paranoia) meelest oleks autoreid, käsikirju ja ideid, mida
kirjastada, palju, aga nendega
tegelemiseks ei jätku ressursse: „Olen
praeguseks tegelenud kirjastamisega 3,5 aastat sisuliselt 7/24 ja tunnen
Eestis, et olen natuke endale võõras fanaatikust tsirkusedirektori rollis.
Väljaspool Eestit on raamatud ja esitlused ilma kultuuritraumata läinud. Eestis
on vist teksti, raamatu ja kirjanduse mõisted veidi kivinenud ka ;paranoia
eksperimenteerib raamatu kui materiaalse artefakti, teksti kui materjali ja
kirjastamise kui diskursiivse praktikaga.“ (Sirp, sealsamas).
Eesti majanduse
tegevusalade klassifikaatori (EMTAK 2008) järgi jaotuvad kirjastamise ettevõtted kuude
põhikategooriasse:
→
raamatute ja brošüüride
kirjastajad;
→
õpikute, sõnaraamatute,
atlaste ja maakaartide kirjastajad;
→
kataloogide ja
aadressiraamatute kirjastajad;
→
ajalehtede kirjastajad;
→
ajakirjade ja muu
perioodika kirjastajad;
→
kaartide, piltide,
kalendrite ja muu kirjastajad.
Raamatukirjastamisega
tegeles 2015. a. kokku 189 ettevõtet
(2007. a. 147 ettevõtet). Raamatukirjastajatest
tegeles 2015. a. raamatute ja brošüüride
kirjastamisega 138 ja 2011. a. 127 ettevõtet.
Õpikute, sõnaraamatute jm kirjastamisega
tegelevaid ettevõtteid oli 2015. ja 2011. a. 20. Kataloogide ja aadressiraamatute kirjastajaid
oli 2015 aastal kaks ning 2011. a. kolm. Ajalehtede
kirjastamisega tegeles 2015. aastal 20 ettevõtet
ning ajakirju jm perioodikat kirjastas 2015. aastal kokku 62 ettevõtet. Kaartide, piltide, kalendrite,
reklaammaterjalide jmt kirjastajaid oli 2015. aastal 72 ettevõtet.
Eesti kirjastuste tippkümme müügitulu järgi (http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf). |
Eesti suurimad ajalehtede kirjastused (http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf) |
Eesti suurimad raamatukirjastajad müügitulu järgi (http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf) |
2015. aastal olid kolm suurima müügituluga
raamatukirjastajat AS Varrak (3,7 mln
eurot), AS Bit
(Avita kirjastus, 3,7 mln eurot) ja AS Koolibri (3,4 mln eurot). Raamatukirjastused
peavad varasemate aastate müügikäibe saavutamiseks välja andma üha enam
teoseid, valikuid peab aga hoolega kaaluma, sest menu ei ole ennustatav.
Enamasti katavad menukid (nn bestsellerid) väiksemate tiraažidega ja spetsiifilisema
kirjanduse väljaandmisega seonduvad kulud. Väljaantavate
raamatute tiraažid on jäänud väiksemaks ja väljaandmisega seonduvad kulud on
kasvanud.
Rahvusraamatukogu
koostab kirjastajate pingerida rahvusbibliograafia andmebaasi sisestatud
raamatute ja brošüüride ilmumisaasta järgi eeldusel, et pingerea avaldamisel on
enamik kõne all oleva aasta säilituseksemplare rahvusraamatukokku laekunud.
2015. aastal (seisuga 05.09.2016) olid Rahvusraamatukogu andmetel
kolm suurimat raamatute
ja brošüüride kirjastajat AS Varrak (213 nimetust), AS Koolibri (191
nimetust) ja Bestkaup OÜ (kirjastus Ersen, 176 nimetust). 2016. aastal (seisuga
31.08.2017) olid kolm suurimat kirjastajat AS Varrak (241 nimetust), Bestkaup
OÜ (kirjastus Ersen, 173 nimetust) ja Tartu Ülikooli Kirjastus (165 nimetust).
Muude toodete (kaartide, piltide, kalendrite jne)
kirjastamisega tegelevaid äriettevõtteid oli 2015. aastal 73. Kaks valdkonna
juhtivat firmat OÜ Menu Media ja AS Paletti Eesti moodustasid ligi poole (48%)
muude toodete kirjastajate kogumüügitulust. AS Paletti Eesti on lisaks kaartide
kirjastajaleveel ka hulgimüüja, teenuse- ja teenindusepakkuja (näiteks toodete
väljapanekud kauplustes) ning teeb tihedalt koostööd Eesti autoritega.
Kataloogide ja aadressiraamatute kirjastamisega
tegeles 2015. aastal Äriregistri andmetel
vaid 2 ettevõtet: OÜ Elite Service Group ja Vapimark.
Lisaks tegeles 2015.
aastal veel aadressiraamatute kirjastamisega AS FCR Media
Eesti, kuid väikeses mahus, ning põhiliselt pakub ettevõte erinevaid
turundus- ja reklaamialaseid digitaal- ja infomeediatooteid. Käesoleval ajal
on suurem osa
infost internetist kättesaadav ning seega vajadus traditsiooniliste
aadressiraamatute järele on vähenenud.
Mõni rida
olukorrast Eesti kirjastusturul. Eesti kirjastuste liitu kuulub 31 kirjastust.
Samas tekib ja kaob Eestis igal aastal umbes 150 pisikirjastust, paljud neist
luuaksegi ainult ühe raamatu väljaandmiseks (ERR, 23.01.2019). Eesti ühel
suuremal raamatupoeketil Rahva Raamat on umbes 1000 koostööpartnerit, neist
15-16% moodustavad nn ühemehekirjastused. Rahva Raamatu kirjastaja Rain Siemer
selgitas, et Eestis on tihti nii, et tehakse ettevõte ühe raamatu jaoks ja
kirjastatakse. "Kogu turgu
arvestades kirjastavad põhiliselt 40-50 kirjastust, kes moodustavad 80% turu
käibest." (ERR, sealsamas).
Teadusajakirjadest
Teadusajakirja (refereed/scholarly journal)
iseloomulikud tunnused:
→
ajakirja sisu on kitsa
teadusvaldkonna põhine;
→
ajakirjal on
ISSN ehk ajakirja
identifitseerimist
võimaldav rahvusvaheline standardnumber;
→
ajakiri on
eelretsenseeritav (peer-reviewed, ka refereed);
→
ajakirjal on
rahvusvaheline levik ja rahvusvaheline toimetuskolleegium;
→
ajakirja kirjastatakse
rahvusvaheliselt tuntud kirjastuste, akadeemiliste institutsioonide,
uurimisasutuste jne poolt;
→
ajakirja
indekseeritakse/refereeritakse/avatakse täistekstidena rahvusvahelise levikuga
andmebaasides (ScienceDirect, Web of Science jt);
→
teadusajakirjas ei
avaldata reeglina kommertsreklaami.
Teadusartikkel:
→
annab ülevaate,
mida ja kuidas
uuriti ning milliste
järelduste ja tulemusteni
töö käigus jõuti;
→
sisaldab referaati
(abstract), sisukokkuvõtet ja
bibliograafiat (kasutatud allikate
loetelu).
Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus (http://www.kirj.ee/)
on teaduskirjastus, mille kirjastatavad ajakirjad on eelretsenseeritavad; Eesti
Teadusfond ja Eesti Teaduskompetentsi Nõukogu tunnustavad neid kui
rahvusvahelisele tasemele vastavaid teadusväljaandeid.
KASUTATUD
ALLIKAD
·
Eesti
Konjunktuuri Instituut (2018). Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja
kaardistus. Kirjastamine. Loetud http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf.
·
Larm,
P-R. (22.09.2017). Isekirjastaja happy
end. Sirp. Loetud http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/isekirjastaja-happy-end/.
·
Weidebaum, R. (23.01.2019). Eestis tekib ja kaob igal aastal 150 pisikirjastust. ERR. Loetud https://kultuur.err.ee/903115/eestis-tekib-ja-kaob-igal-aastal-150-pisikirjastust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar