Käisin
kinos Eesti dokki vaatamas. Harva juhtub, aga asi oli seda väärt. „Südamering“,
autor Margit Lillak. Film sellest, kuidas ökoidealismist pimestatud inimesed
ostavad vana mõisakompleksi ja kolivad kokku, et eemalduda üheskoos
neurootilisest linnasebimisest. Algul on suur vaimustus, pärast ilge pettumus.
Kaamera jälgib kogukonda viie aasta jooksul, mis on piisavalt pikk aeg, et
kaevuda pindmistest virvendustest intiimsetesse hämaravõitu süvakihtidesse.
Mõte on ju hea: arendame permakultuuri, kõik tööd teeme talgukorras ning lapsed
on vabapidamisel. Sundust ei ole, suhted on vabad, omand on ühine. Mõneti nagu
malevasuvi, kus käib trill ja trall ning juhtumisi tehakse ka tööd. Aga pinged
on kiired tekkima. Kaks tugeva egoga naist, selle filmi peakangelannad,
hakkavad üksteise piire kompama ning võimalusel ületama. Ei lähegi kaua, kui
mängu tuleb klassikaline kolmainsus – seks, võim ja raha. Näha on, et naiste
omavaheline mõõduvõtmine käib märksa kapitaalsemalt, halastamatumalt,
järjekindlamalt kui meestel. Eks sellepärast vist peetaksegi naiselikku energiat
tumedaks, hävitavaks pooleks: seal, kus mehed sõidavad üksteisele rämedalt
lõuga ja korras, närivad naised üksteise hinge kallal. Efekt on nagu
kooreüraskil metsale – silmaga kahju kohe ei märkagi, kui ükskord kui asjast
sotti saad, on laastamistöö olnud nii mastaapne, et päästa ei ole enam midagi.
Aga
film meeldis mulle. Võib-olla oligi filmi tugevus tingitud sellest, et autor
oli naine. Mehed ei pane teatud asju tähelegi, keskenduksid mingile suurele
üldpildile, ma arvan. Filmis olid mehed suhteliselt tagaplaanil, justkui
kõrvaltegelased – ometi olid nad kogu aeg sündmuste epitsentris. Naised
algatasid, otsustasid, lõpetasid. Meeste peamine mure näis olevat see, et äkki
nad peavad hakkama midagi otsustama. Poole filmi peal, kui suhted olid juba
nihu, tuli üks võõramaa meesguru
kogukonda lappima. Ajas sügavamõttelist juttu ja patroneeris, aga hiljaks jäi -
võim oli juba lootusetult naiste käes. Mul tekib siin alati küsimus, kumb siis
on see tugevam sugupool. Noh, mehed on – aga üksnes siis, kui naised lubavad
olla.
Omaette
taustsüsteemi moodustasid lapsed. Kohati tundus, et nad on oma
issidest-emmedest tasakaalukamad ja ratsionaalsemad. Klassikaline common sense. Võtame kasvõi
koolihariduse. Mille järgi laps puudust tundis? Disitsipliinist ja rutiinist. (Eks
ta ole! Selle olulisust selgitas lemleitnant Makovec oma sõduritele „Svejkis“
ju eriti armastusväärsel moel: „Distsipliin,
te igavesed lollid, peab olema, muidu roniksite nagu ahvid puu otsa!“) Või trotslik tõdemus: aru ma ei saa, miks meil nii palju külalisi käib! – kui siin nii tore
on, siis tehku endale ise oma kogukond. Nii et kui suured inimesed vaevlesid kirgede
tormi küüsis, pidid väikesed inimesed sageli ise hakkama saama.
Soovitan seda filmi vaadata kui väga heade näitlejatöödega psühholoogilist actiondraamat. Kaamera-töö on vahel nii intiimne, et silmal hakkab valus ja tekib tunne, nagu sa upuks täistuubitud ühistranspordis kellegi kaenlaauku – tahaks sammukese tagasi tõmbuda, kuid pole kuhugi astuda. Tuleb lihtsalt kannatada. Aga emotsioon on garanteeritud. Tsiteerides vana Vooremäed Kiviräha romaanist: saab nutta ja naerda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar