KULTUURIPÄRANDI DIGITEERIMINE 2018-2023. MÄLUASUTUSTE DIGIPÖÖRE.

SISSEKANNE # 92

Kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava peamine eesmärk on kriitilise massi kultuuripärandi ressursisäästlik digiteerimine, ühtselt säilitamine ja avalikult kättesaadavaks tegemine. Selleks tuleb

1)      teha digitaalselt kättesaadavaks kuni kolmandik Eesti mäluasutuste kultuuripärandist.

2)      arendada välja digitaalse kultuuripärandi arhiveerimise, pikaajalise säilitamise ja varundamise konsolideeritud arhitektuur ning teenus.

3)      teha vähemalt kolmanda astme avaandmetena kättesaadavaks info 1,2 miljoni kultuuripärandi objekti kohta.

Eesmärgi saavutamiseks kujundatakse ümber juhtimisstruktuur, mis toetab kultuuripärandi digiteerimise protsessi, ühtlasi luuakse eeldused elanike digipädevuse tõstmiseks, digiteeritud kultuuripärandi kasutamiseks äriteenustes, mäluasutuste teenuste tõhustamiseks ja avalike teenuste kvaliteediga rahulolu tõstmiseks. Seega tuleb

4)      tõsta digiteerimise ja digitaalse kultuuripärandi alast teadmist mäluasutustes, partner-organisatsioonides ja noorte seas.

5)      luua koostöös partneritega juurde kultuuripärandi aktiivse taaskasutuse ja töötlemise võimalusi eri sektorites.

6)      suurendada elanike teadlikkust ja rahulolu kultuurivaldkonna e-teenustega.

HETKESEIS: PROBLEEMID JA PROJEKTI VAJALIKKUS

Hetkel on riigi hallatavates mäluasutustes kokku üle 900 miljoni Eesti kultuuri jaoks olulise pärandi objekti, mis väärivad digiteerimist, ent praeguseks on nendest digiteeritud vaid ca 10%.

Samas on digiteeritud pärandi osakaal liikide kaupa erinev, näiteks on helikollektsioonid ligi kolmandiku ulatuses juba digitaalsed, kuid dokumendipärandist on digiteeritud vaid alla 1,5%. Kultuuripärandi liikide erineva digiteerituse osakaalu on tinginud olukord, kus digiteerimisel lähtutakse iga asutuse eraldiseisvast ressursist ja konkreetse asutuse kollektsioonide vastu üles näidatud huvist ega lähtuta riigi üldistest prioriteetidest ega kasutusstatistikast tervikuna. Probleem: killustatus eri haldusalade kompetentsis, ressursside nappus ühisprojektideks. Seetõttu puudub Eestis kriitiline mass kultuuripärandi digisisu, mis haaraks kasutajasõbralikku ja terviklikku digiteeritud materjali üle kõikide kultuuripärandi liikide ning oleks seeläbi eelduseks, et tekiks rohkem äriteenuseid, milles digiteeritud kultuuripärandit saaks kasutada.

Kriitilise massi saavutamiseks adresseerib kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava mäluasutuste juures säilitatud kultuuripärandit võimalikult sarnasest ajaperioodist, nii et digiteeritav pärand katab kõikide pärandiliikidena perioodi 1900–1940 ning olenevalt pärandiliigist ka varasemat (dokumendi- ja kunstipärandi puhul) ning hilisemat (filmi- ja trükipärandi puhul) perioodi, et oleks võimalik korraldada kultuuripärandi eri liikide vahelist digiteeritud materjali ühist kasutamist. Arvutuste järgi oleks massdigiteerimise kokkuhoid võrreldes tellimuspõhise digiteerimisega vähemalt 37%. Kõikide pärandiliikide arvestuses tekib massdigiteerimise ressursisääst (nn tasuvuspunkt) juba ühe ühiku digiteerimisel.

Lisaks digisisule puudub võimalus mäluasutuste väliselt juba digiteeritud sisu koondamiseks ning digiteeritud sisu kohta sihtgruppide tagasiside kogumiseks, et seeläbi kaasata suuremat hulka infovajajaid, suurendada rahulolevate kasutajate arvu, vähendada asutuse füüsilisel kandjal pärandi rutiinse teenindusega seotud tegevusi ja parandada mäluasutuste ning eri sektoritega koostööd pärandi taaskasutusel. Vajaka jääb ka koordineerimisest ja ühisest taristust. Nii näiteks pakub ERR varundusteenust lindirobotite abil, MuIS aga tegutseb avatud andmete platvormil.

Eelneva tõttu on Eesti kultuuripärandi digiteerimise areng jäänud toppama, praegu ei suudeta täita Eesti Infoühiskonna arengukava ambitsioonikat plaani, mille kohaselt Eesti kultuuripärand  peaks olema tarbimiseks kogu maailmas hõlpsalt kättesaadav ja aktiivselt leviv, sealhulgas taaskasutuses (nt mash-up), ning väärtuslikum osa kultuuripärandist on digiteeritud ja pikaajaline säilimine tagatud.

PROJEKTI ULATUS

Kokkuvõtvalt jaguneb tegevuskava realiseerimine järgmisteks tegevusteks:

           ·          juriidika – analüüs autoriõiguste ja litsentside olukorrast digikogudes, parimate praktikate juhendi koostamine;

           ·          standardimine – koosvõime tagavate kokkulepete sõlmimine, dokumenteerimine ja avaldamine;

           ·          kaasamine – vahendid ja keskkonnad (juhtimisstruktuur) projekti teostamiseks;

           ·          digiteerimine – kõik digiteerimise eel- ja järeltegevused, projekti peamine fookus;

           ·          arendus – digipärandi kättesaadavaks tegemine avaandmetena ja lõpptarbijale mugaval viisil;

           ·          taristu – digipärandi säilitamiseks loodud keskkond;

           ·          teavitamine – huvigruppide informeerimine olemasolevast digipärandist, avaandmetest.

Projekti otsesed kasusaajad on kõik mäluasutused (arhiivid, muuseumid, raamatukogud – kokku ca 1000 asutust) ja nende kogude tundjad, hariduslike ja kultuuri e-teenuste arendajad, Eesti avaandmete kogukond, Eesti kultuurihuviline arvutivõimeline täiskasvanud elanikkond ja Eesti meediaettevõtted ning laiemalt ka kultuuripärandit kasutavad huvirühmad välismaal ning välismaal elavad eestlased või Eestiga seotud inimesed.

PROJEKTI TULEMUS

Üksikute asutuste digihoidlates pikaajalise säilitamise väljaarendamise asemel on mindud üle kesksete säilitamisteenuste kasutamise ja varundamise mudelile (RR DIGAR, RA arhiiv, ERR arhiiv, MuIS).

Digiteeritud sisu haldamist toetavad tegevuskava skoobis arendatud Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi tarkvara, Rahvusarhiivi ja ERR lindirobotil paikneva arhiivi lahendus (peegel teises geograafilises asukohas või pilveteenus) ja MuIS digitaalarhiivi tarkvara.

Informatsioon loodud digitaalsete pärandiobjektide kohta on tehtud kättesaadavaks avaandmetena, eeldatavalt linkandmete formaadis ja publitseeritud ka riigi avaandmete portaalis. Digiteeritud sisu kasutavaid e-teenuseid on tõhustatud nii valdkonna asutuste poolt kui ka koostöös konkreetseid sihtrühmi teenindavate partneritega, näiteks:

1)      kooli õppekava toetavad lahendused (nt e-Koolikott, TaskuTark, eKool, Filmiandmebaasi keskkond „Film koolis“, digiõpikud jt);

2)      kõrgharidust ja teadustegevust toetavad lahendused (nt E-varamu portaal, DIGAR, MuIS, AIS, FOTIS jt);

3)      teaduskoostöö (nt TLÜ Meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskus MEDIT ristmeedia-alase õppe- ja teadustegevuse toetamiseks; TÜ kultuuriajaloo uurimine uute digitaalsete meetoditega ning keeletehnoloogia teksti- ja andmekaeve projektid jt);

4)      loomemajanduse valdkonna teenused (nt mängusektoris veebimäng „Ennemuistne“, E- Aabits, Disainimaja pood, Kingitrükk jt);

5)      perioodiliste väljaannete kasutusvõimalus artiklite tasandil (nt DIGAR Eesti Ajalehed);

6)      turismi toetavad teenused (nt turismi- ja objektiinfo kogumist ning vahendamist toetavate teenuste arendajad – nt liitreaalsuse rakendused, e-Estonia, Ajapaik, visitestonia.com/ puhkaeestis.ee, kohalike omavalitsuste portaalid jt);

7)      meediaprojektid (nt Eesti Filmi Andmebaas, ERR arhiiv, FIS jt);

8)      riigi registrite e-teenused (nt Ehitisregister, Kultuurimälestiste riiklik register, Geoportaal (nt ajaloolised kaardid) jt).

Projekti tulemusel peab kasvama digipärandi taas- ja ristkasutus nii ärilistel kui mitteärilistel eesmärkidel, valdkonna küpsustase ja asutuste koostöö on tõusnud. Digitaalse pärandi arhiveerimine, pikaajaline säilitamine ja varundamine toimub konsolideeritult valdkonnakeskse teenusena.

PROJEKTI MÕJU

Projekti tulemusel,  n-ö. otsese mõjuna, kombineerituna  varem  mäluasutuste  digiteeritud  materjaliga,  on  2023. aastaks digiteeritud mäluasutuste dokumendipärandist 3%, esemepärandist 32%, filmipärandist 60%, fotopärandist 60%, kunstipärandist 55% ja trükipärandist 28%, mis tagab pärandi kasutamiseks ja mäluasutuste e-teenuste tõhusaks toimimiseks vajaliku digiteeritud sisu.

Kaudne  mõju, peale kulude kokkuhoidmise, seisneb järgmistes aspektides:

1)      Välditud on üksikute asutuste digihoidlates pikaajalise säilitamise väljaarendamist ja sellega kaasnevaid kulusid.

2)      Suurema hulga digitaalse sisu e-teenustesse kaasamise abil on võimalik pärandi majanduslikku mõju mitmesuguste olemasolevate teenuste väärtusahelates märkimisväärselt suurendada. Projekti elluviimisel on positiivne sotsiaalne mõju nii ettevõtetele kui ka kodanikele, nt 24/7 teenus samaaegselt paljudele kasutajatele.

3)      Mäluasutuste teenindusprotsessi tõhustumise eeldus: nt asendub raamatukogu hoidlast ettetellimise aeg 10–30 minutit e-kataloogis ja digitaalarhiivis otsinguks kuluva ajaga 10–30 sekundit. Samuti väheneb töötajate koormus füüsilisel kandjal pärandi vahendamisel uurijatele, kes saavad esmase või ka kogu teabe digiteeritud pärandi kasutamise kaudu. Kasutajal väheneb koopiate ja väljatrüki kulu, näiteks RR hinnangul RR lugejatel aastas ca 1400 eurot ja kokku viies teadusraamatukogus ca 7000 eurot aastas. Lisaks annab digiteerimine võimaluse vähendada õrnade ja füüsilist käitlemist halvasti taluvate analoog-originaalide kasutamist ning seeläbi kokku hoida säilitus- ja ennistuskulusid, näiteks on RR-l võimalik vähendada ennistamist 1/4 võrra ehk ca 5000 lehekülge aastas.

4)      Mäluasutuste kogud muutuvad populaarseks ja kasvab mäluasutuste e-teenuste regulaarne kasutamine. Tõhusad e-teenused kasvatavad rahulolu kultuurivaldkonna e-teenustega. Kogude populaarsuse näitajaid ja rahulolu e-teenustega monitooritakse.

5)      Tegevuskava realiseerimisega suurendatakse mäluasutuste omavahelist koostööd digiteerimistegevuse plaanimisel, misläbi väheneb dubleeriva töö tegemise risk.

PROJEKTI JUHTIMINE, OSALEJAD JA MAKSUMUS

Tegevuskava viiakse ellu Kultuuriministeeriumi egiidi all (vastutav tellija), alamprojektidesse on kaasatud Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kunstimuuseum SA, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvusringhääling, Rahvusarhiiv, Tartu Ülikool ning Kultuuri-ministeerium. Selle tegevuskava raames elluviidav projekt koostati valdkonna spetsialistide töörühma poolt – kokku 6 -, millest igaüks keskendus konkreetsele pärandiliigile. Töörühmad arutasid läbi pärandi digiteerimise tegevused ja esitasid valdkondlikud prioriteedid, eesmärgid ja elluviijad.

Projekti tegevuste ja raha kasutamise kontrollimiseks moodustab Kultuuriministeerium kolmeliikmelise projekti järelevalve nõukogu, mida juhib projekti vastutava tellija esindaja (kantsleri tasand), struktuuritoetuse rakendusasutuse (MKM) või Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) esindaja ning valdkonna esindaja.

Tegevuskava realiseerimise kogumaksumus on 9,13 miljonit eurot 5,5 aasta jooksul. Projektil on 25 alamtegevust ehk alamprojekti.

DIGITAALSEST PÖÖRDEST

Marin Laaki (Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kultuuriloo allikate ja kirjandusuurimise töörühma vanemteaduri ja kirjandusteadlane) mõtteid 2015. aastast (kiriintervjuu ilmus võrguväljaandes jaanuaris 2016) :

·         Mõte kogu kultuuripärandi digiteerimisest meenutab mulle natuke Lenini plaani kogu Venemaa elektrifitseerimisest proletariaadi diktatuuri algaastatel. Idee on lennukas, aga mastaap on hoomamatu.

·         Kultuuripärandi digiteerimine pole mäluasutuste ringkonnas sugugi uus teema, see on aktiivselt päevakorras olnud juba viimased kümme aastat või isegi rohkem. Eesti mäluasutused on teinud ja teevad päris head koostööd, on üksteise tegevustega enam-vähem kursis. Samas olen üllatunud, et näiteks Eesti Inimarengu Aruannetes pole digi- ega teistest e-valdkonna arengutest siiani juttu olnud, ka Eesti ajakirjanduse jaoks ei ületa digitaalse kultuuri- pärandi teemad eriti sageli uudiskünnist, kuigi mitmekülgne „digitegevus“ mäluasutustes on toimunud järjepidevalt.

·         Arengukavasid „Digitaalne kultuuripärand” on koostatud tegelikult juba aastast 2007, praegune on kolmas [2015. a. seisuga – R.R.].  /.../  Valdkonnas on aktiivsesse käibesse tulnud uus ilus eestikeelne mõiste „avaandmed“ (open data), mis tähendab elektroonilist kättesaadavust mitmel eri tasandil, alates metaandmest kuni täistekstideni.

·         [Digiteerimise] valikute üheks aluseks on kindlasti säiliku rariteetsus ja kasutatavus, mis seab ohtu selle füüsilise säilimise ja mis toob sageli kaasa ka restaureerimise vajaduse enne skaneerimist. Kui see rariteetne „objekt” on parandatud ja skaneeritud, järgneb metaandmete kirjutamise ja andmebaasidesse sisestamise etapp. Just see on kõige töömahukam ja võib võtta sama palju aega kui kõik eelnevad tegevused kokku, kuid samas on see ka kõige olulisem töölõik, millest sõltub digiteeritud säiliku edasine elu. Kui me ei tea, et see on olemas, ei saa me seda ka kasutada, ei saa kätte informatsiooni, kuigi fail võib ju kuskil „kettal” või „pulgal” olemas olla.

·         Igasugune digiteerimine on väga kallis ja pikaajaline tegevus. Kallidus sõltub kindlasti sellest, kas tegu on filmi, heli, trükise, eseme või käsikirjalise dokumendiga. Skaneerimise protsessis tehakse suuremahulised säilitusfailid ja väiksemad kasutuskoopiad, suured failid aga nõuavad ülivõimekat serverit ja/või failirepositooriumi, milles toimub digiteeritud kogumite pidev ülelindistamine turvakaalutlustel.

·         Digitaalse kultuuripärandi tulevik sõltub sellest, kui kiiresti suudetakse ühiku tasandil komplekteeritud andmelaod muuta semantiliselt seostatud teabevõrgustikeks – selle poole maailma praegu ka liigub.

·         Digiteerimisel tehakse originaalile vastav säilituskoopia, mida hoitakse turvaliselt digihoidlates ja mida uute formaatide ilmumisel vajadusel konverteeritakse. Me praegu ei tea veel, kuidas, sest see on globaalne probleem. Võimaluste ja lahenduste otsimisega tegeletakse intensiivselt üle maailma.
 

·         Iga uue meedia reegel on lähtumine varasemast ja selle väljaarendamine, näiteks uute vinüülimängijatega saab tõenäoliselt peagi arvuti kaudu suhelda [<= probleem: tehnika aegumine, s.o. 10-aasta tagused fotod pole arvutis enam kättesaadavad, kuna tehnoloogia areneb].
 

·         On oluline kogu aeg teadvustada, et praegune digipööre pole mitte ainult nii-öelda praktiline, vaid kultuuriline. Muutunud on meie kultuuripraktikad, igapäevaharjumused, õppimismeetodid, üksteisega suhtlemine. Oluline on selliseid muutusi arvestada igasuguses haridus- ja pedagoogilises tegevuses. Siin on suur hulk probleeme ja siin toimivad asjad palju aeglasemalt, protsessid on pikad. Oluline on luua sellised õppevahendid, mis vastaks nüüdisaegsetele, ent paraku ülikiiresti arenevatele tehnilistele võimalustele, aga teha seda nii, et ka noortel säiliks oskus lugeda-kasutada-vaadata vanemat kultuuri.

·         Üks digimaailma lahendamata probleeme on aga autoriõigused ja delikaatsed isikuandmed. Uuele meediakultuurile sügavalt omane „jagamine” põrkub 19. sajandist pärit seadustele, mille muutmine on riigiti erinev, aga igal pool vaevaline. Ajalookirjutamise vaatepunktist on praegu narratiivide paljususe aluseks uue kultuuriloo (new cultural history) teooria, mille aluseks on üksikisiku elu puudutavad isiklikud ja elamuslikud lood. Näiteks need eestlaste elulood, mida kogutakse nüüd juba paljudes kohtades. Kuid kui paljusid neist tohiks teha avalikult kättesaadavaks? Iga kirjutatud lugu, ka siis, kui see on „lugu ajaloost“ või „ajaloolugu” on ikkagi interpretatsioon. Oluline on kätte saadavaks teha allikad, millele need toetuvad.

·         Meil on uus meediakultuur, meil on uus meediakunst, meil on küberkirjandus. Uue meedia keskkonnas on meil võimalik näidata semantilisi seoseid, mis tekivad eri ühikute ja sõlmekeste vahel, kuid need sõlmekesed ei pruugi olla kõik ühes arvutis, vaid laiali maailmas, näiteks saame uute tähenduste loomi seks linkida omavahel erinevate mäluasutuste arhiivide materjale. Semiootik Ziva Ben-Porat on nimetanud selliseid tähendustega seotud „tekstide” kobaraid uuteks kultuurilisteks ühikuteks, mis risti-rästi, võrgustikuna meid kõikjal ümbritsevad.

·         Kui varasemad ajad on analoogkandjate vahendusel kogutud, hoitud ja säilitatud, nii mäluasutustes kui perearhiivides, siis need digitaalsed kultuurikanalid, sms-id, e-posti kirjad, häälsõnumid, seosed, lingid, postitused, kommentaarid, foorumid, Facebook, Twitteri säitsud jne – haihtuvad, jäävad hetkesse, mil vajutati nupule „Saada/Send”. Kultuuriloolisest vaatepunktist kultuur justnagu katkeks ja lõppeks… Tahan kõiki kutsuda üles olevikku, mis ju niikuinii toimub, koguma, talletama, salvestama, välja printima!

*          *          *

KASUTATUD ALLIKAD

Kultuuriministeerium (2018). „Kultuuripärandi digiteerimine 2018-2023“ tegevuskava. Loetud 12.02.2020 aadressilt https://www.kul.ee/et/eesmargid-tegevused/kultuuriparandi-digiteerimise-tegevuskava.

Eesti urbanistide väljaanne (09.01.2016). Mäluasutused ja digitaalne pööre. Nr. 18, lk 18-24. Loetud 12.02.2020 aadressilt https://www.urban.ee/pdf/18/UU18-5-ee.pdf.