REPLIIK # 2

SISSEKANNE # 32

Vikerraadio rahva teener Taavi Eilat andis saate alguses ilusa stiilinäite, kuidas sisse juhatada üht rahvuslik-konservatiivset arvamussaadet: 

“Tere! Kevadpüha, esimene mai, pole enam kaugel – kartulimugul otsib mulda, lilleistikud peenart või lilleamplit ja inimesed tahavad nautida päikeselist kevadilma, mida tõele au andes on viimase nädala jooksul olnud rohkelt ja see teeb inimeste mõtted ja meeled üha rõõmsamaks. Eile andis vähemalt Tallinnas ja Tartus ka väheke vihma, ehk siis vihmasadu annab lootust, et maha pandu ka kenasti idanema läheb.”

Oo mis kaunis kammertoon. EKRE võib kopsud värskest kevadeõhust täis tõmmata ja õhata: Lobjakasest ja Kiislerist on lahti saadud - ilus aeg on ees ootamas, sest kuri on möödas. Näe, mulle tuleb jälle vana sepp Ivan Orav meelde, kes härdunult meenutas: 

„Enne seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa ära jagasid ning meile ora ihusse pistsid, õitses Maarjamaal õnn. Oli Eesti Vabariik. Paljuke aga on alles neid, kes tol ajal elasid ja kellel meeles need hõbedased ning kuldsed päevad, mil igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad. (...) See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid.(...) Eesti Vabariigi ajal võis igaüks ütelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lõbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona. Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. (...) Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees, ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas.“ (A. Kivirähk. Ivan Orava mälestused.)

Helesinised mäed ei ole enam minevik, vaid käegakatsutav tulevik.

„MEIE“ INFORMATSIOON VEEBILEHTEDEL: uuringud asutuste ja organisatsioonide enesetutvustuse kasutatavuse kohta

SISSEKANNE # 31

Asutuste ja organisatsioonide veebilehtede üks osa on  enesetutvustav  sektsioon – „meist / meie kohta“ (About us)  käiv informatsioon, millel on suhtlusel klientidega märgiline roll. Selle kvaliteedist oleneb otseselt kliendibaasi kasvamine või hoopis kahanemine. Alljärgnev on refereering Jakob Nielseni artiklist, mis ilmus 2008. aastal, tugineb kahele kasutajauuringule ning toob nende põhjal meieni üldised struktuursed tähelepanekud, mis on põhijoontes aktuaalsed ka täna kümme aastat hiljem. 

Artiklis tõdetakse,  et viie aasta jooksul, mis kahte uuringut lahutas – vastavalt 2003 ja 2008 , suurenes asutuste ja organisatsiooni veebilehtedel enesetutvustava osa kasutamine 9 %, kuid samas puudub paljudel siiski täpne ja konkreetne arusaam,  kuidas edastada kliendile efektiivselt enda kohta käivat teavet, kuna kommunikatsioon etendab iga organisatsiooni tegevuses olulist rolli.

KAKS KASUTAJAUURINGUT

 

 Et teada saada, kuidas veebikasutajad leiavad ja tõlgendavad  asutuste ja organisatsioonide poolt enda kohta jagatavat infot, viidi läbi kasutajauuringud kokku 63 asutuse veebilehega, mis jaotati suuruse järgi viide kategooriasse: 

           ·          suurkorporatsioonid (nt Bristol-Myers Squibb, China Mobile, Citigroup, Eli Lilly, Vivendi, Yamaha);

           ·          keskmise suurusega ettevõtted (nt Body Trends, Cintas, Pier 1 Import ja Titan Corporation);

           ·          väikeettevõtted (nt GiftTree.com, ImmunoGen,  Nabi Biopharmaceuticals,  OneCall ja Paper Style);

           ·          valitsusasutused (USA elamumajanduse ja linnaarenduse osakond (HUD), USA sise-ministeerium, Föderaalne Kaubanduskomisjon, Väikeettevõtete Administratsioon);

           ·          mittetulunduslikud organisatsioonid: Ameerika Pagulaste Komitee, Rahvuslik Polüskleroosi Ühing, St. Jude lasteuuringute haigla ja ÜRO lastefond.   

Esimeses kasutajauuringus 2003. a. oli testimisel 15 veebisaiti; teises kasutajauuringus 2008. a. 48 saiti. Uuringus osalejad said ülesandeks anda n-ö. avatud vastuste vormis tagasisidet vaadeldavate veebisaitide pakutavale informatsioonile (hinnang organisatsioonie veebilehe põhjal), samuti anti neile konkreetsete suunistega ülesandeid: selgitada välja, kes organisatsiooni juhivad, millistes kogukondlikest protsessides  või sotsiaalprogrammides osaletakse ja millal organisatsioon asutati.  Enamik testis osalejaid olid interneti tavakasutajad, investeerimisanalüütikud või vähemalt paariaastase internetikogemusega ajakirjanikud. Esimesse uuringusse kaasati ka mõned teismelised, kuna veebisaitidel kajastatud eesmärkide hulka kuuluvad sageli näiteks õpilasprojektide toetamine või pikaajalise lojaalse kliendibaasi loomine ja praktikantidele töökogemuse pakkumine. Uuringud viidi enamjaolt läbi Ameerika Ühendriikides, kuid mõned teostati ka Hongkongis, andmaks neile rahvusvahelisemat kõlapinda.

„MEIE“ INFORMATSIOONI KASUTATAVUSE TRENDID

 

Ehkki kahte uuringut lahutab viis aastat, ei ole see ajanihe antud teema kontekstis määrava kaaluga, kuna inimeste (veebikasutajate) käitumismustrid kipuvad olema stabiilsed ja muutuvad aeglaselt – kui üldse. Sellegipoolest on see ajaperiood piisav võimaldamaks meil analüüsida suundumisi selles valdkonnas.

Esiteks positiivne tõdemus: üldine enesetunnustava veebiosa kasutatavus kasvas esimese uuringuga võrreldes 9%: õnnestumise määr (success rate) oli esimeses uuringus 70 ja teises 79%.  Märkimisväärselt oli paranenud kontaktandmete leidmine (näiteks asutuse tegeliku ja/või juriidilise aadressi ülesleidmine) – 62%-lt  91%-le. Siinkohal juhitakse tähelepanu mõnede asutuste tavale teha oma kontaktandmete leidmine veebis praktiliselt võimatuks, peites näiteks tahtlikult aadresside ja telefoninumbrite loetelu. Mis iganes põhjused selleks ka pole, kajastub selline käitumine kasutajanumbrite vähenemises: kasutajate meelest mõjutab info varjamine kogu veebilehe usaldusväärsust.

Mis puudutab info hankimist tegevussuundade kohta, siis siin on põhjust rõõmustamiseks vähem. Tagasilangus on ilmne: 90%-lt (2003) 81%-le (2008). Selmet anda tegevusest aus ja konkreetne ülevaade, varjutas paljudel veebisaitidel  selle turundus, rääkimata fokuseerimata tekstist, mittemidagiütlevast infost.

Vähenes ka kasutajate subjektiivne rahulolu „meist/meie kohta“ rubriigis pakutava infoga: 7-pallilisel skaalal olid näitajad vastavalt 5,2 ja  4,6. Vastuolu, mida ühelt poolt ilmestab rahuolu vähenemine ja teisalt kasutatavuse õnnestumise määra kasvamine, on seletatav kasutajate ootuste suurenemisega. Need saidid, mis muudavad organisatsiooni kohta kõige elementaarsema teabe leidmise raskeks, riskivad üha enam vähese kasutajahuviga. Kasutajad on muutunud nõudlikumaks.

Uus trend on kasutajate huvi videomaterjali vastu, eriti siis, kui tutvustatakse keerulisi / innovaatilisi tooteid, antakse ülevaateid huvitavate korporatiivsete sündmuste kohta või tutvustatakse personaaliat.  Samas andis üks kasutaja tagasisidet video kohta, „mis oli tutvustuse kohta liiga pikk ning oleks pidanud sisaldama rohkem tooteinfot ja vähem muud juttu, pole viitsimist lõpuni vaadata“.

 

PÕHILISED SOOVITUSED 

 

Kasutajate juhatamine organisatsiooni või asutuse enesetutvustuseni veebis käib vastava linkimise kaudu, mis oleks pealkirjastatud kui informatsioon „meist / meie kohta“; link  ei pruugi olla kõige silmatorkavam, kuid peaks siiski asuma nähtaval kohal. Standartse nimega link hõlbustab navigeerimist, ent teistmoodi nimetatud link (nt Infokeskus) pigem tekitab segadust. Samuti võib ebaselgust tekitada ka lingi asetamine liiga lähedale ettevõtte logole või mõnele muule graafilisele elemendile, kuna linki võidakse pidada sel juhul viimaste juurde kuuluvaks ehk suisa reklaamiks ning seetõttu ignoreeritakse.

Soovitatav on teavet kasutajani tuua neljal tasandil:

1)      juhtlause/reklaamlause kodulehel (tagline): mõned sõnad või lühike lause, mis iseloomustavad ettevõtte tegevust;

2)      kokkuvõte: paar-kolm lõiku sektsiooni alguses, mis annavad pisut üksikasjalikumat teavet ettevõtte tegevuse ja peamiste saavutuste kohta;

3)      teabeleht (fact sheet): kokkuvõtet järgiv osa, mis kirjeldab selle põhipunkte ja muid organisatsiooni puudutavaid olulisi fakte.

4)       üksikasjalik teave: täiendavad lehed sügavamalt inimestele, kes soovivad organi-satsiooni kohta rohkem teada saada.

Selline kihiline sisu ümberpööratud püramiidi kujul võimaldab hüperteksti kasutades kaitsta tavakasutajaid detailse info ülekülluse eest, samas võimaldades seda neile, kes tahavad infoga süvitsi minna.  Keskmine kasutaja klõpsab harva näiteks korporatiivset  juhtimist tutvustavale lingile, ent investorite ja majandusajakirjanike jaoks võivad need juhatada võtmetähtsusega informatsiooni juurde. See on ka üks vähestest sellistest näidetest, kus varjatud link võib suurendada kasutatavust: üldjuhul kasutajad, kes terminit ei mõista, lingile ei klõpsa – ja selles mõttes on kõik ootuspärane, et siis ei lähe neil lingitud informatsiooni ilmselt  ka vaja.

Nutikas juhtlause aitab kasutajatel paremini mõista pakutavat sisu, samamoodi toimib kokkuvõte teabelehe kontekstuaalseks mõistmiseks. Toote või brändi omaduste tabavaks kirjeldamiseks on juhtlause hea idee, aga tihti näeme igavaid pongestusi, sest “ konkurendil ju on”. Positiivse näitena on ühe kasutaja poolt esile tõstetud pangandusgigandi HSBC reklaamlause: The world’s local bank.  Selles lihtsas loosungis peegeldub ühtviisi organisatsiooni globaalne haare kui orienteeritus kohalikule turule: klientidele luuakse mulje, et nende käsutuses on kogu maailma ressursid, mis tuuakse neile koju kätte.

Vastupidise näitena võiks tuua järgmise enesekindla reklaamlause: „Korporatsioon X pakub kõrgspetsiifilisi teenuseid kõikvõimalikele äriettevõtetele  terves Põhja-Ameerikas.“ Lisaks sellele, et geograafiline fookus on väga laialivalguv,  on see ka väga sisutühi tutvustus: aru-saamatuks jääb, mis teenuseid korporatsioon pakub ja kes on adressaat.

Oluline roll kasutatavuse hõlbustamisel on teksti skaneeritavusel, lühidusel ja selgusel. Võrdleme kahe kasutaja kommentaari, negatiivset ja positiivset, kahe ettevõtte ajalugu tutvustava lehe kohta: esimest kasutajat häiris Bayeri kontserni Flashil põhinev esitlusstiil, mis teeb navigeerimise kohmakaks, aastaarvud on esile tõstetud, kuid struktuur on kaootiline, segane; teisele kautajale meeldis skännitava struktuuriga 1 Pier Imports’i ajaloorubriik, kus kogu info paiknes kenasti ühel lehel – aastaarvud, verstapostid, saavutused – , ilma lisaklõpsamise vajaduseta. 

 

HEA/HALB NÄIDE

 

USA alumiiniumikontserni ALCOA koduleht järgib enesetutvustavas sektsioonis eelpool soovitatud nelja tasandi põhimõtet: on olemas meeldejääv juhtlause, selge kokkuvõte, punktikaupa välja toodud teabeleht koos äritegevust illustreeriva graafikaga ning viide 14-leheküljelisele detailsele lisainfole, milleni jõutakse rippmenüü kaudu. Ainsaks kriitikaks on see, et ajaloo rubriiki viib huvilise link, mis pealkirjastatud mõistatusliku konstateeringuna („Kõik algas mustusest“), selmet piirduda lihtsalt „Ajalooga“. 

Vastukaaluks tuuakse esile USA Üldiste Teenuste Assotsiatsiooni (GSA) kodulehe enesetutvustus, kus on struktuurselt eiratud kolme esimest põhimõtet ja otse mindud neljanda tasandi juurde: kasutajale paisatakse näkku 49 detailset teabelinki, ilma sissejuhatava juhtlauseta, kokkuvõtte või teabeleheta. Tulemuseks on informatsiooniline virvarr.

Joonis 1. Pilt aadressilt http://media.nngroup.com/media/editor/2013/03/14/about-us-alcoa-overview.png; http://media.nngroup.com/media/editor/2013/03/14/about-us-gsa-overview.png.

 

MILLEKS ENNAST TUTVUSTADA?

 

Suurkompaniid ja föderaalasutused võivad ennast tutvustava informatsiooni otstarbekuses kahelda, sest nad on juba niigi suured, tähtsad ja eeldatavasti ka kuulsad. Olenemata suurusest ja tähtsusest pole arrogants ja patroneeriv suhtumine kusagil edasiviiv, majanduslikus mõttes produktiivne omadus. Kasutajad, kellel on väheldased teadmised ühe või teise organisatsiooni / ettevõtte suhtes, võivad siiski väga erinevatel põhjustel huvi üles näidata. Nad võivad olla:

·         uued, äsja tööturule sisenenud spetsialistid, kes uurivad koostöövõimalusi, otsivad uusi äripartnereid;

·         inimesed, kes on avastanud enda jaoks mõne uue hobi, spordiala, kirjandusliku źanri, alustanud uut dieeti või huvituvad muul viisil ettevõtteist ja organisatsioonidest, millest nad varem teadlikud ei olnud;

·         ajakirjanikud, kes on kirjutamas oma esimest lugu – võib-olla just teie ettevõttest või ettevõtte jagatud info põhjal;

·         erainvestorid, kes on juhuslikult lugenud positiivset arvustust teie ettevõtte kohta või märganud aktsiate head reitingut ning soovivad ettevõttesse omalt poolt panustada;

·         tööotsijad, kelle huvi on köitnud ettevõtte töökuulutus, kuid enne taotluse esitamist soovivad lähemalt uurida ettevõtte tausta;

·         õpilased ja üliõpilased, kes otsivad informatsiooni mõne uurimistöö jaoks.

Elektroonilise kaubandusega tegelevate ettevõtete jaoks on informatsioon „meist / meie kohta“ eriti tähtis, sest nende ärimudel rajaneb suuresti usaldusel: kliendid tahavad ja peavad teadma, kes on teenuse pakkujad, kas nende tegevus on läbinähtav ja usaldusväärne. Klient otsib kindlust, et tema isikuandmeid ei leki või ei müüda kolmandatele osapooltele, et ta saab probleemide korral adekvaatset abi jne. Seda turvatunnet saab luua hästi läbimõeldud ja esitatud veebileht – seesama informatsioon „meie kohta“. 

Valitsusasutuste jaoks on samuti oluline läbipaistvus ja usaldusväärsus, mida saab vahendada avatud enesetutvustuse kaudu – tuleks silmas pidada üht demokraatia põhiseisukohta, mille järgi maksumaksjal ja elektoraadil üldse on õigus teada, kuidas nende maksuraha kasutatakse, sõltumata sellest, kas ollakse teemavaldkonna asjatundjad või mitte.

Mittetulundusühingute  ja heategevusorganisatsioonide jaoks võimaldab hästi struktureeritud informatsioon enda kohta kasvatada avalikkuse teadlikkust, kaasata heategevusse rohkem inimesi, suurendada annetuste teel tulubaasi – kõige selle eelduseks on taas läbipaistvus ja avatus, mis suurendab usaldusväärsust kui eduka tegutsemise garanti.

Usaldusväärsus ongi veebis punase niidina läbiv teema. Isegi kõige suuremad ja pika ajalooga ettevõtted võivad veebibrauseris kasutajale paista mõne sõna ja pildiga võrdväärsena neile, kes kasutavad ebaeetilisi võtteid või petavad kliente. Seega on väga oluline kasutajale lahti seletada oma tegutsemise eesmärgid, missioon, taust, jagada kontakte, koheldes seejuures kasutajat (potentsiaalset klienti) võrdselt ja lugupidavalt. Veebileht peab loomuldasa sisaldama tootepakkumisi, statistikat, reklaami, kuid unustada ei tohi viidet lingile, mis ettevõtet tutvustab – see on viisakas käitumine  ja toimib kui visiitkaart.

Kokkuvõtteks. Veeb on olemuselt impersonaalne. Seda olulisem on tekitada kasutajates tunnet, et iga ettevõtte / organisatsiooni taga on reaalsed inimesed. Suhestumine on kasutajatele, tuginedes uuringutes antud tagasisidele, äärmiselt oluline. Hea ennasttutvustav informatsioon annab parema ettekujutuse ettevõttest tervikuna, loob soodsa pinna äripartnerluseks vms.  

KASUTATUD MATERJAL:

·         Nielsen, J. (28.09.2008).  "About Us" Information on Websites. -https://www.nngroup.com/articles/about-us-information-on-websites/. Vaadatud: 24.04.2019.

·         Sikk, S. (10.05.2018).  Logo, bränding ja visuaalne identiteet – mis neil vahet on? - https://www.redwall.ee/blogi/261-logo-branding-ja-visuaalne-identiteet-mis-neil-vahet-on, Vaadatud: 24.04.2019.

·         What is an about us page? - https://www.bigcommerce.com/ecommerce-answers/what-about-us-page/ Vaadatud: 24.04.2019.

TEADUSKOMMUNIKATSIOON - KELLELE JA MILLEKS?

SISSEKANNE # 30

Klassikalise määratluse järgi koosneb teadus kahest komponendist: uute ja oluliste faktide teadasaamisest ning nende kommunikatsioonist teistele. Klassikalises võtmes jõuab teadus meieni, s.t. suhestub avalikkusega näiteks teadusartiklite, monograafiate ja konverentsi-ettekannete  kaudu.  Neid uurivad valdavalt teadlased, üliõpilased, õppejõud – ja enamasti puhtpraktilisel õppe- või enesetäiendamise eesmärgil. Teatud mõttes võiks seda nimetada tsunftipõhiseks kommunikatsiooniks. Kuid tekkinud on uus dimensioon – teaduse vahendamine ettevõtjatele, spetsialistidele, poliitikutele, kogu avalikkusele laiemalt. Selleks on vaja rakendada uusi kommunikatsioonivorme (Soomere, Teaduskommunikatsioon küllastunud auditooriumile, 2017).  

Esmane kommunikatsiooni sihtmärk on rahastaja, seda eeskätt Eesti-suguses mikromaailmas, kus rohkem kui 5/6 teadusrahast on projektipõhine. See tähendab, et kui  teadlane või teadlaste rühm järgmist projekti ei võida, ei ole teaduse tegemine piiratud ressurssidega ka jätkusuutlik protsess. Seega tuleb teadus n-ö. söödavaks teha neile, kes jagavad reaalselt raha. Siis tuleb tükk tühja maad, pärast mida tulevad kommunikatsiooni mõttes need, kelle tunnustus on oluline - kolleegid. Pingerea lõpus asuvad poliitikud ja ärimehed – põhjusel, et projektide rahastamisel küsitakse üha sagedamini, kas teadlase tööl on mingi side ühiskonna vajadustega. Nii-öelda horisondi taga on kõik ülejäänud, kellelt tagasiside saamine praegu pea võimatu (Soomere, Inimliku teaduskommunikatsiooni võimalikkusest, 2017).

Teaduskommunikatsioon kõige üldisemas mõistes tähendab teadusega seotud teemade ja teadmiste vahendamist  mitte-ekspertidele ning kirjeldab protsesse, mille abil teadus lõimub ühiskonnaga: selle käigus tuuakse teadlaste loodud teadmised ja uurimistulemused nendeni, kes seda ühiskonnas vajavad (Vikipeedia). Suur vastutuskoorem on pandud teadlaste endi õlgadele, sest juba 1985. aastal sedastas Briti Kuninglik Ühingu (The Royal Society) aruanne, et  iga teadlase erialane vastutus on edendada avalikkuse arusaamist teadusest. Seda dokumenti on nimetatud teaduskommunikatsiooni Magna Charta’ks: aruande vaimu, teadlase vastutust ja kohustust avalikkusele avanemisel võib kohata pea kõikjal alates riiklikest dokumentidest kuni teadlaste intervjuude ja blogipostitusteni. Seda enam, et ülikoolide kolmas põhiülesanne teaduse tegemise ja õpetamise töö kõrval ongi ühiskonda panustamine, sealhulgas teaduse vahendamine avalikkusele (Olesk & Tuisk, 2016).

Teadust on seega vaja kommunikeerida nii teaduse enda, ühiskonna kui üksikisiku tarbeks. Teadusele tekitab see eelduse järelkasvu tekkimiseks, toob motiveeritud üliõpilasi erinevate erialade juurde. See omakorda suurendab rahastajate motivatsiooni teadusesse rohkem panustada. Kommunikatsioon suurendab läbipaistvust, mis toodab usaldust. Samuti aitab see kaasa teadlase kui eksperdi kuvandile ühiskonnas; tema sõna muutub kuuldavamaks ja kaalukamaks, mis võimaldab tal paremini oma eesmärkideni jõuda.

Ühiskonnas peegeldub kommunikatsioon vastu eeskätt teadmistepõhises majanduses, mille tulemiks on rahvusliku rikkuse ja riigi konkurentsivõime tõus. Puudulikud teadmised võivad viia tehnoloogia väärkasutamiseni. Puudulik, halb kommunikatsioon võib tekitada avalikkuse vastureaktsiooni, mis pärsib majanduse arengut. Positiivne on teaduskommunikatsiooni roll ühiskonnaüleste diskussioonide tekkimises, kus arutluse all on suured küsimused (näiteks Rail Baltic, metsatööstuse rajamine vm) – need saavad aluseks demokraatlikule otsustus-protsessile. Ja lõpuks tõuseb ühiskonnale kasu juba pelgalt aruandlusest, mida teadlaskond vastutasuks riiklikule rahastusele on kohustatud tegema.

Indiviidi seisukohalt võiks teadussfäär läbimõeldud kommunikatsiooni kaudu serveerituna olla intellektuaalselt sama põnev kui kunst või kirjandus. Teaduspädev inimene langetab paremaid otsuseid, tema maailmapilt avardub, ta suudab hallata paremini argiprobleeme. (Lepik, 2019)

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere arutleb, et kuigi teaduskommuni-katsioon on sihitud „teistele“,  jääb sageli küsimata, kas räägitakse üleüldse sama keelt. Pole vahet, kas see on eesti, vene, inglise või sootuks hiina keel. Küsimus seisab muus: kuna sõnad on mitmetähenduslikud, aga kõneleja ja kuulaja kasutavad neid eri tähendustes, kukub kommunikatsioon läbi. Informatsioon abstraktsel kujul on üsna mõttetu nähtus. Heinz von Foestnerit parafraseerides leiab Soomere, et puusalt pimedusse tulistatud bittide, arvude, sõnade, piltide, visioonide või strateegiate jada ei ole ei informatsioon ega kommunikatsioon. Viimane eeldab mõtestatud vastuvõttu (Soomere, Inimliku teaduskommunikatsiooni võimalikkusest, 2017).

Kuna me väidetavalt oleme sisenenud nn tõejärgsesse ajastusse, kus tühipaljad faktid iseenesest on negatiivsed, pessimistlikud ja ebapatriootilised (Deacon, 2016), siis lahti-seletatult tähendab see seda, et faktid ei kõnele enam iseenda eest, vaid jäävad tummaks, kui neil puuduvad eestkõnelejad (Soomere, Teaduskommunikatsioon küllastunud auditooriumile, 2017). Tõendusmaterjal muutub järjest mahukamaks, uute faktide saamise ja järelduste tegemise protsess keerukamaks (ja selle kaudu läbipaistmatumaks) ning see, mida teadlane räägib, ei olegi enam nii kristallselge ja/või kuulikindel. Pigem on teadlane järsku sattunud harjumatusse rolli: olla arvamuste turul üks paljudest. Sel hetkel muutub kommunikatsioon  elutähtsaks.  Tarmo Soomere: „Lihtsalt tulemuste deklareerimine või lühikeste vastuste andmine on minevikuäri. Teadlased teavad ise kõige paremini, et teadus ei suuda anda kõiki vastuseid või et meditsiin ei suuda ravida kõiki haigusi (ja kui suudaks, siis selleks lihtsalt ei jätku raha). Nõnda peab muutuma kommunikatsiooni paradigma: faktide esitamiselt seostamisele, inimestele teatavaks tegemiselt nende kõnetamisele, järelduste formuleerimiselt nende tausta ja konteksti selgitamisele. Seda ei saa teha elevandiluust torni aknalt. Peategureiks kujunevad hoopis pehmemad väärtused, nagu emotsioonid, inimlikkus, empaatia.“ (Soomere, Inimliku teaduskommunikatsiooni võimalikkusest, 2017).

Siit edasi tundub igati loogiline, et uued pilkupüüdvasse vormi rüütatud teadusajakirjad Imeline Teadus ja Imeline Ajalugu löövad turul paremini läbi kui pisut vanamoeline teaduse populariseerija Horisont. Informatsiooni jõudmine vastuvõtjani, nii et viimane suudaks selle lahti mõtestada, on kommunikatsiooni prioriteet nr 1 – lihtsalt heast teadusest küllastunud auditooriumile enam ei piisa,  vaja läheb ka põnevust, maailma muutvat sõnumit, kuulajat kõnetavaid detaile ja õigeid sõnu (Soomere, Teaduskommunikatsioon küllastunud auditooriumile, 2017). 

Arko Olesk ja Terje Tuisk sekundeerivad: „Kõige olulisemad (...) on oskused. Kui ette valmistamata teadlased asuvad oma projektist teavitama, sest nii peab, võivad entusiastlikud teadlased tõepoolest kogemustest õppida ja saada headeks tutvustajateks. Palju tõenäolisem on aga kiire pettumine. Tajutud ükskõiksus (teema ei ületa uudiskünnist) või halb kogemus (ajakirjanik esitab omaenda tõlgenduse) mõjuvad motivatsioonile halvasti ja peletavad edasistest katsetest eemale. Kuna kohustus nõuab täitmist, siis järgitakse seda formaalselt või delegeeritakse ülesanne edasi, näiteks ülikooli avalike suhete spetsialistile. Nii saab info küll avalikkusele saadetud, kuid eesmärk, et iga teadlane suudaks ise oma tööd vahendada, või vähemasti tajuks sellise oskuse vajalikkust, jääb saavutamata.“ (Olesk & Tuisk, 2016).

Eelnevast järeldub, et teaduskommunikatsioon ei ole kantilik Ding an sich ehk asi iseeneses, vaid eesmärgistatud tegevus, misjon, mis peaks kõnetama kõiki ühiskonnakihte – alates inimesega tänavalt. Kui teadlastele jäävad loomeväljundiks endiselt süvateadusajakirjad, siis rohujuure tasandil peavad inimesi teaduseusku pöörama juba mainitud ajakirjad Imeline Teadus, Imeline Ajalugu ja Horisont, telesaated Rakett69 ja Ajujaht rahvusringhäälingus, raadiosaated Kukkuv Õun (Kuku Raadio) ja Labor (ERR). Teadlaste kui erialaekspertide arvamust ühel või teisel ühiskonda kõnetaval teemal võib üha sagedamini kuulda nn prime time’i vööndi saadetes (Ringvaade, Terevisioon).

Viimasel ajal on kasvanud teadusuudiste vahendamine erinevate teadusportaalide kaudu (nt Geenius.ee ja rahvusringhäälingu egiidi all tegutsev novaator.err.ee). Mõlemad üleriigilised päevalehed koondavad teadusuudiseid vastavatesse teadusportaalidesse: nii tegutseb Postimehe juures „Heureka“ ja Päevalehe juures „Forte“. Ka ülikoolide portaalid panustavad teaduse populariseerimisele. Tallinna ülikool peab videoformaadis „ühe minuti loenguid“, mille nimi juba kätkeb endas kvaliteetset kontsenteeritust, olles ambitsioonikalt lühike ja sisutihe. Kui teadlasele tulevad appi professionaalsed taustajõud (turundus, montaaź vm), siis võib tulemus olla vägagi võluv. Me võime kritiseerida trendi, justkui teadusest tahetakse teha kiirtoitu, aga kui me lähtume populariseerimise ideest kui prioriteedist, siis võib nentida, et kõik, mis teaduse levikule kaasa aitab, on tervitatav (eesmärk pühendab abinõu).

Kasutatud allikad:

Deacon, M. (9. July 2016. a.). In a world of post-truth politics, Andrea Leadsom will make the perfect PM. Kasutamise kuupäev: 2. aprill 2019. a., allikas The Daily Telegraph: https://www.telegraph.co.uk/news/2016/07/09/in-a-world-of-post-truth-politics-andrea-leadsom-will-make-the-p/

Lepik, A. (2019). Teaduskommunikatsiooni olemus, kanalid, formaadid. Kasutamise kuupäev: 2. aprill 2019. a., allikas Kursuse IFI6201.DT loengumaterjalid: https://jaanikameigas.wordpress.com/ifi6201dt/

Olesk, A., & Tuisk, T. (18. märts 2016. a.). Kes saab teadlast sundida... Kasutamise kuupäev: 2. aprill 2019. a., allikas www.sirp.ee: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kes-saab-teadlast-sundida/

Soomere, T. (6. jaanuar 2017. a.). Inimliku teaduskommunikatsiooni võimalikkusest. Kasutamise kuupäev: 2. aprill 2019. a., allikas www.sirp.ee: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/inimliku-teaduskommunikatsiooni-voimalikkusest/

Soomere, T. (14. 12 2017. a.). Teaduskommunikatsioon küllastunud auditooriumile. Kasutamise kuupäev: 1. aprill 2019. a., allikas Eesti Teaduste Akadeemia: www.etag.ee/wp-content/uploads/2017/08/3_Tarmo-Soomere.ppt

The Royal Society (1985). The Public Understanding of Science. Kättesaadav https://royalsociety.org/~/media/Royal_Society_Content/policy/publications/1985/10700.pdf.

 

Vikipeedia. (kuupäev puudub). Teaduskommunikatsioon. Kasutamise kuupäev: 2. aprill 2019. a., allikas et.wikipedia.org: https://et.wikipedia.org/wiki/Teaduskommunikatsioon