Tõenäoliselt on seksuaalsus ja
agressiivsus need kaks valdkonda, mis ühiskonna tsiviliseerumisprotsessis kannavad kõige kandvamat rolli. Need on
ürgsed, animaalsed ja samas loomulikud tungid, mida tsiviliseeritud inimene
peab mõistlikuks looritada häbitunde varju. Sest ega me siis loomad või
primaadid pole, kellel puudub sotsiaalne pidurdussüsteem – me oleme läbi käinud
pika tsivili-seerumise tee. Ja kuigi me teame suurepäraselt, et need tungid on
meie pärisosa, on meil kohustus need suruda normatiivsesse voolusängi, et meid
ei tabaks hukkamõist ja ekskommunikatsioon – seda isegi XXI sajandi teisel
kümnendil.
Norbert Elias tõdeb oma raamatus
„Tsiviliseerumisprotsess“ (I köide), et häbitunne, mis ümbritseb inimeste
seksuaalsuhteid, on tsiviliseerimisprotsessis märkimisväärselt tugevnenud ja
muutunud. See nähtub eriti selgelt neist raskustest, millised lapsevanematel
tuleb ületada, kui nad peavad neid suhteid selgitama oma lastele. Oleme
kollektiivselt leppinud, et see on justkui tabuteema, mis võetakse kõne alla
äärmise sunduse ajal ehk siis, kui teema pole enam edasilükkamatu ja välditav.
Ka siis teeme seda hoolikalt sõnu valides, alateadlik piinlikkusenoot hääles,
tahtmata näida labane või ropp. Ometi on see kõigest bioloogiline küsimus.
Elias toob iseloomustava näitena
Rotterdami Erasmuse „Vestlused“, mis ilmus 1522. aastal tegelikult varasema töö
täiendava ümbertöötlusena. Täispealkiri (Sõbralikud vestlused mõeldud mitte
üksnes noorte keelepruugi parandamiseks, vaid ka nende elu harimiseks) annab
meile võtme teose mõistmiseks: stiilse ladina keele kõrval andis see ühtlasi
poistele – aga nemad oli teose sihtgrupp – sissejuhatuse ellu. Teost hoidsid elavana arvukad kordustrükid ja
tõlked, sellest sai kooliõpik, standardlektüür poiste kasvatamisel. Eliase
hinnangul peegeldub Õhtumaa ühiskonna muutumine tsiviliseerimisprotsessi käigus
kõige ehedamal kujul just kriitikalaviinis, mille vallandas teose aadressil XIX
sajandi keskpaiga pedagoogiline mõtlemine. Saksa pedagoog Karl Georg von Raumer
ahhetab oma „Pedagoogika ajaloos“ (1857) Erasmusele viidates, kuidas küll võidi
sellist raamatut kasvatustöös kasutada, kuivõrd poisid ei taipa ju midagi
teemadest, mis on loomuldasa mõistetavad küpsetele meestele. Appi tuleb
Schilleri distihhon „Vigurvõte“: Kui
tahate meeldida ühtaegu nii selle maailma lastele kui vagadele, maalige ülimat
naudingut, kuid maalige lisaks ka kurat. Taktitundelise von Raumeri meelepahaks on
Erasmus maalinud kõige labasemal moel naudingut ja lisanud siis juurde midagi
hingekosutavat, ning see olevat soovituslik lugemismaterjal kaheksa-aastastele
poistele, et nad seeläbi paremaks saaksid.
Kas see on mingi nali? - lubaks (õigupoolest lausa kohustaks) von Raumer
meil retooriliselt Erasmuselt küsida. Ent põlguse nooled ei tabaks ilmselt oodatud
moel sihtmärki, kuna Erasmus tõenäoliselt ei mõistaks sajandeid hiljem
tehtud etteheiteid. Vastupidi, kõik need vestlused on kantud siirast murest,
edasi antud õpetatud haritlase poolt ja Jumalale meelepäraselt positsioonilt. Enamgi
veel: need on mõeldud näidisvestlusena, mis sobib kasvavale lapsele parimaks
eeskujuks, ja suures osas soovkujutelmaks, võrreldes sellega, mis tegelikult
toimus (Elias, 2005 [1939], 314). Meil pole alust selles kahelda – kuivõrd
Erasmuse reputatsioon omas ajas on meile teada. Niisamuti ei või me XXI sajandi
lugejatena naeruvääristada von Raumeri tõekspidamisi, sest oma ajastu
kontekstis seisaksid need kuldselt raamituna iga lugupidava kasvatusasutuse
ukse kohal ning keegi ei seaks nende (aja)kohasust kahtluse alla.
Olgu. Erasmuse ajal leidus ka ortodokssemaid õpetlasi, kes püüdsid
teemat nii-öelda üle kirjutada, sest „Vestluste“ puhul polevat sageli teada,
kas need on kirja pannud kristlane või pagan. Mõistagi süüdistati Erasmust
ketserluses ja kahtlused on sündinud
range katoliiklase Johannes Morisotuse peas – nagu vahendab meile Elias. Aus
vastukirjutus, mida tabab aga samalaadne karvustus XX sajandi
moraalijüngritelt. Tsiteerigem Eliase kaudu: „Morisotusel mängivad neiud, neitsid ja naised veelgi suuremat rolli
kui Erasmusel. Terve hulga dialoogide puhul on sõnajärg üksnes nende käes, ja
nende vestlused, mis (...) ei ole kaugeltki täiesti süütud, keerlevad (...)
sageli nii kahemõtteliste asjade ümber, et me pead raputades küsime: kas range
Morisotus kirjutas need tõesti oma pojale?“ Hämmeldunud arvustaja aastast
1911 jõuab järelduseni, et polnud Morisotuski põlatud Erasmusest parem, olles
didaktilisel eksiteel: sest kuis saanuks meessugu in corpore ladina keeles rääkides näidisena kasutada vestlust, mida peavad naised?!
(Elias, 2005 [1939], 316).
Kuid Erasmus ja kahtlemata ka
Morisotus ei oleks eelpool mainituga kindlasti nõus. Erasmus ütleb otsesõnu oma
kommentaaris „Vestluse kasulikkusest“, millele ta soovis noorte tähelepanu
juhtida. Tuleb näidata peeglit, lasta kõneleda professionaalil. Vestlus
lõbutüdruku ja poisi vahel kandis Erasmuse sõnul siivsat eesmärki hoida poisse
kahtlastest majadest eemal ja ärgitada tüdrukuid neist ära pöörduma. Morisotus
teeb läbi katoliiklase prisma sedasama. Von Räumeri kaasaegsed leiaksid end
viimaste tekstidesse kaevudes nii ühel kui teisel juhul häbipuna palgel – mis
on tsiviliseerumisprotsessi vääramatu kaasanne.
Elias nendib, et seksuaalsus ja
lõbumajad eksisteerisid ka kõige puritaanlikematel aegadel, kuid hillitsetud
ühiskond rajas nende ümber vaikimisvandega betoneeritud müüri. Elias kasutab
terminit Schamangst – häbiga segatud
hirm, mis hoiab meie tungielu sündsuse piirides. Mida kõrgem on sotsiaalne
staatus, seda suurem on enesekontroll ja seesama Schamangst. Eriti paistab
see silma vanemate ja laste suhtest, mis Erasmuse-Morisotuse aegade
rustikaalsusest on muutunud peenetundeliseks, kuid distantseeritud Erziehung’iks. Von Raumer
kirjutab väikeses tüdrukute kasvatamise käsiraamatus (kas pole
kummaline, eelpool mainitud märkusi silmas pidades, et sellel pikantsel teemal
võtab sõna mees?), et „mõnel emal on minu
arusaamale täielikult vastupidine seisukoht, et tüdrukutele tuleks kõikidest
suhetest perekonnas, isegi seksuaalsuhetest aimu anda ja pühendada neid teatud
määral asjadesse, mis neil kunagi ees seisavad, kui nad kunagi abielluma
peaksid. (...) Neid asju ei peaks laste juuresolekul üldse puudutama, kõige
vähem aga salapärasel moel, mis tekitab lastes vaid uudishimu. Lastagu lastel
niikaua kui võimalik uskuda, et ingel toob emale väikese lapse, nagu mõnes
paigas on tavaks öelda ja mis on tunduvalt parem tavalisest kurejutust.“ (Elias,
2005 [1939], 322-323). Sapienti sat!
Ingel on üheselt mõistetav, puhas ja süütu kujund varjamaks rüvedat
lastesaamise protsessi kombekas ja heal järjel pürjeliperekonnas. Kuidas asjad
tegelikult käisid, võisid teada vaid agulilapsed sotsiaalse hierarhia
keldrikorrusel. Või nagu märgib fiktiivne Josefine Mutzenbacher, rääkis see
Viin, millises tema üles kasvas ja elas, hoopis teistsugust keelt – otse ja
keerutamata anti „asjadele“ ja „tegevustele“ nende õiged nimed. Nood viinlased
lõhnasid tuulutamata tubade, söe ja odava söögi järele, neil polnud raha
parfüümide otsmiseks ja ka nende jutt oli kuidagi lõhnastamata. (Foral, 2008,
329). Seevastu von Raumeri pitoreskses tundemaailmas on täiskasvanute endi
hingestruktuur selline, mis teeb seksuaalse kasvatustöö niivõrd raskeks: ei
leita õigeid sõnu, kuna räpased sõnad, mida teatakse, ei tule kõne alla, aga
meditsiinilised terminid on paljudele harjumatud. Nõnda soovitabki von Raumer võimalusel mitte nendest
asjadest rääkida (Elias, 2005 [1939], 325).
Elias vaeb ka abielu tähenduslikku
muutumist Õhtumaa tsiviliseerumisprotsessis. Eelistatult on kristlik abieluvorm
monogaamne, ehkki sugudevahelise suhtlemise tegelik reguleerimine ja kujunemine
toimus pikema aja jooksul ning range, mõlemale soole kohustusliku ühiskondliku
institutsiooni vormi saavutas see küllaltki hilja, nimelt järjest karmima
tungide regulatsiooni käigus. Siis pannakse põlu alla mehe abieluvälised
suhted, vähemalt varjatakse absoluutse saladuse looriga. Varasematel aegadel
peeti abieluväliseid suhteid, sõltuvalt mehe või naise ühiskondlikust
positsioonist, ilmalikes ringkondades üsna enesestmõistetavaks: tolerantsust
selles vallas illustreerivad teated XVI sajandi eelsest Itaaliast, kus
auväärsetes perekondades kasvasid kenasti koos nii seaduslikust abielust
sündinud järglased kui väljaspool abielu sigitatud sohilapsed. Veel ei pidanud
mees abieluväliseid suhteid häbenema, samuti ei tekitanud sohilapse staatus
muid takistusi peale selle, et ei päritud isa seisust ega üldjuhul ka vara
(Elias, 2005 [1939], 326-327).
Tsiviliseerumisprotsess kätkeb
endas tungide ja instinktide distsiplineerimist, enesekontrolli juurutamist.
Eliase hinnangul on see kõige sirgjoonelisemalt nähtav ülemklassi meeste
juures, s.t. klassis, mille moodustasid algul sõdalased (rüütlid), seejärel õukondlased
ja lõpuks ametikodanlased. Ajaloolise sündmustiku mitmekihilist kudet
tervikuna uurides ilmneb, et see liikumine on lõputult keerulisem, kuna igas
faasis tuleb ette kõige erinevamaid kõikumisi, tõusu ja mõõna. Elias
näitlikustab seda üldlevinud arvamusega, et Esimese ilmasõja järel tabas
Euroopat kombelõtvuse periood: terve rida sundusi, mis enne sõda käitumisel
lasusid, kadusid ühtäkki pärast sõja vintsutusi (Elias, 2005 [1939], 331).
Pingetest vabanenud ühiskond leevendas mõneks ajaks üldisi mängu-reegleid, et
vabaneda tülikast lisakoormast, milleks sisemist vaoshoitust võib pidada – mida
silmas peetakse, saab selgeks, kui mõelda näiteks Weimari vabariigi
dekadentsile või Berliinile 1945. aasta suvel. Igal juhul tärkas aga see
enesekontroll uuesti ja uuesti, näiteks võib tuua kasvõi sellesama Weimari
vabariigi vabameelsuse pinnalt võrsunud vastureaktsioon - puritaanlus, millelt asus tuge otsima tärkav
Reich.
* * *
Nagu märgib Elias, ei ole
agressiivsuse standard, selle tonaalsus ja tugevus praegusel ajal Õhtumaa
rahvastel täielikult ühesugune. Erinevused, mis lähivaatlusel tunduvad
olulised, kaovad ja näivad tähtsusetuna, kui võrrelda tsiviliseeritud rahvaste
sõjakust teistsugusel afektikontrolli tasemel olevate ühiskondade sõjakusega.
Abessiinia sõdalaste võitlusind ületab kordades tsiviliseeritud sõjaväe oma, olgugi
et tehnilise varustuse vastu ollakse võimetud. Tsiviliseeritud sõjavägi hoiab
oma agressiivsed tungid vaos, sest teda piiravad reeglid, määrustikud, keelud,
sõltuvussuhted. Kuid agressiivsus iseenesest ei kao kuhugi, vaid teostub
tehniliste vahendite kaudu ja rafineeritumalt (Elias, 2005 [1939], 337).
Tuleb silmas pidada, et Elias
kirjutas oma raamatu tsiviliseerumisest Teise maailmasõja eelõhtul, kus
agressiivsuse teema oli kõikehõlmavalt relevantne. Just siis hakkas Saksa
sõjamasin – kindlasti tsiviliseeritult ja rafineeritult – üle rulluma oma
idanaabrist ning maailm oli tunnistajaks Poola ratsaväe raevukale, ent
lootusetule võitlusele Saksa tankide vastu. Sellesinatse abessiinlase rollis
võib piltlikult näha poolakat, kelle agressiivsust toitis reaalne hädaoht,
kuivõrd sakslased teostasid oma agressiivsust etteantud strateegilisest
plaanist lähtudes oluliselt rafineeritumalt ja süstemaatilisemalt, mööndusi
tegemata. See tähendab: tsiviliseeritud vägivald on läbitunnetatud,
eesmärgistatud agressiivsus, mida ei juhi afektiseisund.
Elias sedastab, et afektide
väljaelamine keskajal polnud ehk nii pidurdamatu kui näiteks rahvasterändamise
varastel aegadel, kuid uuema aja standarditega võrreldes oli see piisavalt
avalik ja kammitsemata. Uuemal ajal allutatakse julmus, hävitamisest ja teiste
kannatustest tuntav nauding, samuti füüsilise üleoleku näitamine järjest rohkem
rangele, riigiorganisatsiooniga seadustatud sotsiaalsele kontrollile. Kõik
naudinguvormid, mida kammitsevad ähvardavad ebameeldivused, avalduvad aja
jooksul veel ainult kaudselt, „peenenenult“ ehk „rafineeritult“ ning üksnes
ühiskondliku murrangu aegadel või näiteks asumaades, kus sotsiaalne kontroll on
lõdvem, tungivad need vahetumalt esile, s.o. vähem hillitsetult ja vähem häbist
/ piinlikkusest ümbritsetuna (Elias, 2005 [1939], 338). See on oluline tähelepanek: mida
tsiviliseeritum on ühiskond, seda rohkemal määral on vägivald (=agressiivsus)
sotsiaalsele kontrollile, mida teostab riik. Totalitaarses ühiskonnas
genereerib vägivalda totaalne riik ise, keelates samas rangelt vägivalla
individuaalsel tasandil oma kodanikele. Agressiivsus
kui loomuomane tung ei kao, vaid peitub kamuflaaźi varju.
Agressiivsus keskajal oli
kahtlemata avalikult nähtavam. Röövimine, võitlus ja jaht, ühtviisi nii
loomadele kui inimestele, olid argielu pärisosa ja pahatihti hädatarvilik
vajadus. Elias vahendab meile trubaduuri
Bertran de Borni adrenaliinisööstu, mis tabab teda lahingumöllu tormates, „kus loogu maas on võitlejaid, kes piigi
ribidesse said“ (Elias, 2005 [1939],
338). Ei mingit masendust, pigem taltsutamatu, rõõmus joovastus. Sõda on üllas ja võigas samal
ajal, sõda annab tugevamana õiguse rünnata vaenlast, raiuda maha tema
viinapuud, rebida juurtega üles tema puud ja laastada tema maa, võtta
tormijooksuga üle tema kindlused, ajada kinni tema kaevud ja tappa tema
inimesed. Sõda peab ennast ise toitma, ütleb aegade tagant tuntud sõjakas
maksiim. Ja keegi natsiteoreetik on öelnud isegi, et sõda on elujaatuse kõrgeim
vorm.
Elias kirjeldab keskaja
normatiivset julmust (näiteks vangide sandistamine) Prantsuse ajaloolase
Luchaire’i kaudu, kes tõdeb, et ainus ähvardus, ainus oht, mis võis hirmu
tekitada, oli võitluses tugevamale alla jääda. Julmuse väljaelamine ei
lülitanud kedagi ühiskondlikust suhtlemisest välja, seda ei põlastatud. Rõõm
tapmisest ja piinamisest oli teatud määral ühiskondlikult aktsepteeritav rõõm
ning mingi piirini isegi soodustatav, kuivõrd sellist käitumist võis pidada
otstarbekaks. Sõjas vange võtta ei olnud mõistlik, sest neid tuli ülal pidada.
Kui vangi eest ei saanud lunaraha või mõnda muud hüve välja kaubelda, oli ta
vaid koormaks. Vangide tagasisaatmine tähendanuks vastasele tema jõu ja rikkuse
tagasiandmist ning uut ähvardavat ohtu. Vangide tapmisel või sandistamisel,
s.t. töö- ja sõjateenistuskõlbmatuks muutmisel, oli seega täiesti praktiline
eesmärk. Sama eesmärki teenis ka põletatud maa taktika. Sealsamas aga võis
selline ülim agressiivsus pöörduda äärmiseks kaastundlikkuseks, mida Elias
seletab ootamatu samastumise mõjuga, s.o. agressor asetab ohvri olukorda: keset
lakkamatut sõdimist võib homme olla vaekauss vastase kasuks, aga täna võib
võitja rakendada kõiki otstarbekaid praktikaid – sealjuures ka suuremeelsust ja
halastust. Need polnudki nii tähtsusetud mõisted, arvestades elu ebakindlust.
Nagu Elias märgib, võis kindel olla üksnes Jumalas ja paari sõbra truuduses
(Elias, 2005 [1939], 341).
Selle ebakindluse taustal on
mõistetav, miks rõõm elust on ilmalikus ülemkihis, kelle hulka võis rüütlitki
lugeda, sedavõrd olulise kaaluga, et kipub rikkuma meie stereotüüpset kujutluspilti
mornist keskajast, kus elatakse post
mortem hüvede nimel – selle maailma tegudest sõltub aujärg teispoolsuses.
Sagedased on manitsused, et surmamõtetel ei tohi lasta oma elu mõjutada:
armasta selle elu rõõmusid! Nõnda siis „ükski
viisakas mees ärgu sõimaku rõõmu, vaid armastagu rõõmu alati,“ ja „noor inimene olgu rõõmus ja elagu lõbusat
elu, noorel mehel ei sobi olla murelik ja mõtlik“, nagu manitsetakse
siin-seal keskaegsetes tekstides (Elias, 2005 [1939], 343). Tänapäeva inimene
saab siin üksnes imestada, kui ajatult kõlavad need justkui mõnest kaasaegsest eneseabiõpikust
välja lipsanud read, ja mõtiskleda, kuhu küll tema joie de vivre stressirohkes maailmas kadunud on.
Seega võib pisut utreeritult
öelda, et ilmalik kõrgkiht elas suuresti selles vägivaldses ja ebakindlas
maailmas väga eluterve moto järele: võta elult kõik, mis on võimalik, ole
rõõmus ja ära heieta surmamõtteid. Sest mõistagi oli elu habras. Sõjad ja
haigused, tühine ettevaatamatu juhus, tühine konflikt – kõik see võis elu
maksta. Ometi ei käinud inimesed ringi süngete nägudega, kulm kortsus ja ilme
sõjakas, et sümboliseerida oma välist sõjalist tublidust; vastupidi, alles
naljatleti omavahel, siis tulid pilked, sõnast kasvas teine ja ühtäkki oldigi
vaenujalal, nii et haarati noa järele. Palju sellest, mis tänapäeval näib
vastuoluna: intensiivne vagadus ja vägev põrguhirm, süütunded ja patukahetsus
vaheldumisi ägedate lõbususe- ja rõõmuhoogudega, äkkviha ja taltsutamatu
agressiivsusepuhangud – kõik see, nagu ka kiire meeleolude muutus, on vaid ühe
ja sama emotsionaalse struktuuri erinevad aspektid. Tungid ja emotsioonid
mängisid vabamalt, vahetumalt ja varjamatumalt kui hiljem, mil ühiskonna tabud
on enesesunnina muutunud tungielu koostisosaks. Seepärast tundub intensiivne
vagadus ning agressiivsus ja julmus meile vastuoluna (Elias, 2005 [1939], 348).
* * *
Postskriptum.
Kuna agressiivsus, nagu ka seksuaalsus,
on loomuomased tungid, siis ei saa neid olematuks muuta. Õigemini, see oleks
loomuvastane. Eliase teose kontekstis kõik need tungid tsiviliseeruvad ajas ja
ruumis, teatud kõikumised ühes või teises suunas on loomulikud. Kaasaja inimene
saab oma agressiivsuse välja elada spordivõistlusel pealtvaatajana või
kinosaalis märulifilmi vaadates, kuna reaalelus oleks sundimatu agressiivsus
(ja seksuaalsus) laias laastus kriminaliseeritud. Eliase teost lugenuna saab
siinkirjutajale ka mõistetavaks asjaolu, miks muidu nii hillitsetud ja
kristlikust eetikast laetud õhtumaalasi kõnetavad ühtviisi (ja jätkuvalt) nii
PornHub kui Tarantino.
Kasutatud
allikad:
- Elias, N. (2005) Tsiviliseerumisprotsess. Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. I köide. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides. Tallinn: Varrak.
- Foral, S. (2008). Venuse kultus. Orgiate kultuurilugu. Tallinn: Olion.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar