Klassikalise
määratluse järgi koosneb teadus kahest
komponendist: uute ja oluliste faktide teadasaamisest ning nende
kommunikatsioonist teistele. Klassikalises võtmes jõuab teadus meieni, s.t.
suhestub avalikkusega näiteks teadusartiklite, monograafiate ja konverentsi-ettekannete kaudu.
Neid uurivad valdavalt teadlased, üliõpilased, õppejõud – ja enamasti
puhtpraktilisel õppe- või enesetäiendamise eesmärgil. Teatud mõttes võiks seda
nimetada tsunftipõhiseks kommunikatsiooniks. Kuid tekkinud on uus dimensioon –
teaduse vahendamine ettevõtjatele, spetsialistidele, poliitikutele, kogu
avalikkusele laiemalt. Selleks on vaja rakendada uusi kommunikatsioonivorme (Soomere,
Teaduskommunikatsioon küllastunud auditooriumile, 2017).
Esmane
kommunikatsiooni sihtmärk on rahastaja, seda eeskätt Eesti-suguses
mikromaailmas, kus rohkem kui 5/6 teadusrahast on projektipõhine. See tähendab,
et kui teadlane või teadlaste rühm
järgmist projekti ei võida, ei ole teaduse tegemine piiratud ressurssidega ka
jätkusuutlik protsess. Seega tuleb teadus n-ö. söödavaks teha neile, kes
jagavad reaalselt raha. Siis tuleb tükk tühja maad, pärast mida tulevad kommunikatsiooni
mõttes need, kelle tunnustus on oluline - kolleegid. Pingerea lõpus asuvad
poliitikud ja ärimehed – põhjusel, et projektide rahastamisel küsitakse üha
sagedamini, kas teadlase tööl on mingi side ühiskonna vajadustega. Nii-öelda horisondi
taga on kõik ülejäänud, kellelt tagasiside saamine praegu pea võimatu (Soomere,
Inimliku teaduskommunikatsiooni võimalikkusest, 2017).
Teaduskommunikatsioon
kõige üldisemas mõistes tähendab teadusega seotud teemade ja teadmiste
vahendamist mitte-ekspertidele ning
kirjeldab protsesse, mille abil teadus lõimub ühiskonnaga: selle käigus tuuakse
teadlaste loodud teadmised ja uurimistulemused nendeni, kes seda ühiskonnas
vajavad (Vikipeedia). Suur vastutuskoorem
on pandud teadlaste endi õlgadele, sest juba 1985. aastal sedastas Briti
Kuninglik Ühingu (The Royal Society)
aruanne, et iga teadlase erialane
vastutus on edendada avalikkuse arusaamist teadusest.
Seda dokumenti on nimetatud teaduskommunikatsiooni Magna Charta’ks: aruande
vaimu, teadlase vastutust ja kohustust avalikkusele avanemisel võib kohata pea
kõikjal alates riiklikest dokumentidest kuni teadlaste intervjuude ja
blogipostitusteni. Seda enam, et ülikoolide kolmas põhiülesanne teaduse
tegemise ja õpetamise töö kõrval ongi ühiskonda panustamine, sealhulgas teaduse
vahendamine avalikkusele (Olesk & Tuisk, 2016).
Teadust on seega vaja
kommunikeerida nii teaduse enda, ühiskonna kui üksikisiku tarbeks. Teadusele
tekitab see eelduse järelkasvu tekkimiseks, toob motiveeritud üliõpilasi
erinevate erialade juurde. See omakorda suurendab rahastajate motivatsiooni
teadusesse rohkem panustada. Kommunikatsioon suurendab läbipaistvust, mis
toodab usaldust. Samuti aitab see kaasa teadlase kui eksperdi kuvandile
ühiskonnas; tema sõna muutub kuuldavamaks ja kaalukamaks, mis võimaldab tal
paremini oma eesmärkideni jõuda.
Ühiskonnas peegeldub
kommunikatsioon vastu eeskätt teadmistepõhises majanduses, mille tulemiks on
rahvusliku rikkuse ja riigi konkurentsivõime tõus. Puudulikud teadmised võivad
viia tehnoloogia väärkasutamiseni. Puudulik, halb kommunikatsioon võib tekitada
avalikkuse vastureaktsiooni, mis pärsib majanduse arengut. Positiivne on
teaduskommunikatsiooni roll ühiskonnaüleste diskussioonide tekkimises, kus
arutluse all on suured küsimused (näiteks Rail Baltic, metsatööstuse rajamine
vm) – need saavad aluseks demokraatlikule otsustus-protsessile. Ja lõpuks tõuseb
ühiskonnale kasu juba pelgalt aruandlusest, mida teadlaskond vastutasuks
riiklikule rahastusele on kohustatud tegema.
Indiviidi seisukohalt
võiks teadussfäär läbimõeldud kommunikatsiooni kaudu serveerituna olla
intellektuaalselt sama põnev kui kunst või kirjandus. Teaduspädev inimene
langetab paremaid otsuseid, tema maailmapilt avardub, ta suudab hallata
paremini argiprobleeme. (Lepik, 2019)
Eesti Teaduste
Akadeemia president Tarmo Soomere arutleb, et kuigi teaduskommuni-katsioon on
sihitud „teistele“, jääb sageli
küsimata, kas räägitakse üleüldse sama keelt. Pole vahet, kas see on eesti,
vene, inglise või sootuks hiina keel. Küsimus seisab muus: kuna sõnad on
mitmetähenduslikud, aga kõneleja ja kuulaja kasutavad neid eri tähendustes,
kukub kommunikatsioon läbi. Informatsioon abstraktsel kujul on üsna mõttetu
nähtus. Heinz von Foestnerit parafraseerides leiab Soomere, et puusalt pimedusse
tulistatud bittide, arvude, sõnade, piltide, visioonide või strateegiate jada
ei ole ei informatsioon ega kommunikatsioon. Viimane eeldab mõtestatud
vastuvõttu (Soomere, Inimliku
teaduskommunikatsiooni võimalikkusest, 2017).
Kuna me väidetavalt
oleme sisenenud nn tõejärgsesse ajastusse, kus tühipaljad faktid iseenesest on
negatiivsed, pessimistlikud ja ebapatriootilised (Deacon, 2016), siis lahti-seletatult tähendab see
seda, et faktid ei kõnele enam iseenda eest, vaid jäävad tummaks, kui neil
puuduvad eestkõnelejad (Soomere, Teaduskommunikatsioon
küllastunud auditooriumile, 2017). Tõendusmaterjal
muutub järjest mahukamaks, uute faktide saamise ja järelduste tegemise protsess
keerukamaks (ja selle kaudu läbipaistmatumaks) ning see, mida teadlane räägib,
ei olegi enam nii kristallselge ja/või kuulikindel. Pigem on teadlane järsku
sattunud harjumatusse rolli: olla arvamuste turul üks paljudest. Sel hetkel
muutub kommunikatsioon elutähtsaks. Tarmo Soomere: „Lihtsalt tulemuste deklareerimine või lühikeste vastuste andmine on
minevikuäri. Teadlased teavad ise kõige paremini, et teadus ei suuda anda kõiki
vastuseid või et meditsiin ei suuda ravida kõiki haigusi (ja kui suudaks, siis
selleks lihtsalt ei jätku raha). Nõnda peab muutuma kommunikatsiooni paradigma:
faktide esitamiselt seostamisele, inimestele teatavaks tegemiselt nende
kõnetamisele, järelduste formuleerimiselt nende tausta ja konteksti
selgitamisele. Seda ei saa teha elevandiluust torni aknalt. Peategureiks
kujunevad hoopis pehmemad väärtused, nagu emotsioonid, inimlikkus, empaatia.“
(Soomere, Inimliku teaduskommunikatsiooni võimalikkusest, 2017).
Siit edasi tundub
igati loogiline, et uued pilkupüüdvasse vormi rüütatud teadusajakirjad Imeline Teadus
ja Imeline Ajalugu löövad turul paremini läbi kui pisut vanamoeline teaduse
populariseerija Horisont. Informatsiooni jõudmine vastuvõtjani, nii et viimane
suudaks selle lahti mõtestada, on kommunikatsiooni prioriteet nr 1 – lihtsalt
heast teadusest küllastunud auditooriumile enam ei piisa, vaja läheb ka põnevust, maailma muutvat
sõnumit, kuulajat kõnetavaid detaile ja õigeid sõnu (Soomere,
Teaduskommunikatsioon küllastunud auditooriumile, 2017).
Arko Olesk ja Terje
Tuisk sekundeerivad: „Kõige olulisemad
(...) on oskused. Kui ette valmistamata teadlased asuvad oma projektist
teavitama, sest nii peab, võivad entusiastlikud teadlased tõepoolest
kogemustest õppida ja saada headeks tutvustajateks. Palju tõenäolisem on aga kiire
pettumine. Tajutud ükskõiksus (teema ei ületa uudiskünnist) või halb kogemus
(ajakirjanik esitab omaenda tõlgenduse) mõjuvad motivatsioonile halvasti ja
peletavad edasistest katsetest eemale. Kuna kohustus nõuab täitmist, siis
järgitakse seda formaalselt või delegeeritakse ülesanne edasi, näiteks ülikooli
avalike suhete spetsialistile. Nii saab info küll avalikkusele saadetud, kuid
eesmärk, et iga teadlane suudaks ise oma tööd vahendada, või vähemasti tajuks
sellise oskuse vajalikkust, jääb saavutamata.“ (Olesk & Tuisk, 2016).
Eelnevast
järeldub, et teaduskommunikatsioon ei ole kantilik Ding an sich ehk asi iseeneses, vaid eesmärgistatud tegevus,
misjon, mis peaks kõnetama kõiki ühiskonnakihte – alates inimesega tänavalt.
Kui teadlastele jäävad loomeväljundiks endiselt süvateadusajakirjad, siis
rohujuure tasandil peavad inimesi teaduseusku pöörama juba mainitud ajakirjad
Imeline Teadus, Imeline Ajalugu ja Horisont, telesaated Rakett69 ja Ajujaht
rahvusringhäälingus, raadiosaated Kukkuv Õun (Kuku Raadio) ja Labor (ERR).
Teadlaste kui erialaekspertide arvamust ühel või teisel ühiskonda kõnetaval
teemal võib üha sagedamini kuulda nn prime
time’i vööndi saadetes (Ringvaade, Terevisioon).
Viimasel ajal on kasvanud teadusuudiste vahendamine erinevate teadusportaalide kaudu (nt Geenius.ee ja rahvusringhäälingu egiidi all tegutsev novaator.err.ee). Mõlemad üleriigilised päevalehed koondavad teadusuudiseid vastavatesse teadusportaalidesse: nii tegutseb Postimehe juures „Heureka“ ja Päevalehe juures „Forte“. Ka ülikoolide portaalid panustavad teaduse populariseerimisele. Tallinna ülikool peab videoformaadis „ühe minuti loenguid“, mille nimi juba kätkeb endas kvaliteetset kontsenteeritust, olles ambitsioonikalt lühike ja sisutihe. Kui teadlasele tulevad appi professionaalsed taustajõud (turundus, montaaź vm), siis võib tulemus olla vägagi võluv. Me võime kritiseerida trendi, justkui teadusest tahetakse teha kiirtoitu, aga kui me lähtume populariseerimise ideest kui prioriteedist, siis võib nentida, et kõik, mis teaduse levikule kaasa aitab, on tervitatav (eesmärk pühendab abinõu).
Kasutatud allikad:
Deacon, M. (9. July 2016. a.). In a world
of post-truth politics, Andrea Leadsom will make the perfect PM. Kasutamise
kuupäev: 2. aprill 2019. a., allikas The Daily Telegraph:
https://www.telegraph.co.uk/news/2016/07/09/in-a-world-of-post-truth-politics-andrea-leadsom-will-make-the-p/
Lepik, A. (2019). Teaduskommunikatsiooni
olemus, kanalid, formaadid. Kasutamise kuupäev: 2. aprill 2019. a., allikas
Kursuse IFI6201.DT loengumaterjalid:
https://jaanikameigas.wordpress.com/ifi6201dt/
Olesk, A., & Tuisk, T. (18. märts 2016.
a.). Kes saab teadlast sundida... Kasutamise kuupäev: 2. aprill 2019.
a., allikas www.sirp.ee: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kes-saab-teadlast-sundida/
Soomere, T. (6. jaanuar 2017. a.). Inimliku
teaduskommunikatsiooni võimalikkusest. Kasutamise kuupäev: 2. aprill 2019.
a., allikas www.sirp.ee: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/inimliku-teaduskommunikatsiooni-voimalikkusest/
Soomere, T. (14. 12 2017. a.). Teaduskommunikatsioon
küllastunud auditooriumile. Kasutamise kuupäev: 1. aprill 2019. a., allikas
Eesti Teaduste Akadeemia:
www.etag.ee/wp-content/uploads/2017/08/3_Tarmo-Soomere.ppt
The
Royal Society (1985). The Public Understanding of Science. Kättesaadav
https://royalsociety.org/~/media/Royal_Society_Content/policy/publications/1985/10700.pdf.
Vikipeedia. (kuupäev puudub). Teaduskommunikatsioon.
Kasutamise kuupäev: 2. aprill 2019. a., allikas et.wikipedia.org:
https://et.wikipedia.org/wiki/Teaduskommunikatsioon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar