SISSEKANNE # 347
Feissari infotulva kaudu sattus mulle jälle põnevat materjali, mis kohe tähelepanu köitis. Nimelt on Müürilehes Mart Niineste kirjutanud hoogsa artikli majandusanalüütikust Peeter Koppelist, mis on ühtaegu nii portreelugu kui kriitika viimase aadressil. Või siis reklaam, raju sisu-, st. isikuturundus.
Esimene reaktsioon oli muidugi jahmatus. Sest lubage, lubage! See Müürilehe artikkel kõlas nüüd küll samas vaimus nagu lugejakiri 1950. a. märtsipleenumi järgsest Rahva Häälest või Sirbist ja Vasarast või Eesti Kommunistist, millega klassiteadlik valvas kodanik lajatas kodnatsile, sellele suurkapitalistide lakeile ja tallalakkujale, kommunistliku vasaraga otse lagipähe No lugegem (ja kirglikult, sisemise põlemisega, põlguse ja erutusega – hea oleks ka sülje pritsimine ja kui on poodium, siis ka rusikaga vastu poodiumi tagumine):
„Seltsimehed lugejad, kallid kaasvõitlejad! Me peame rääkima seltsimees Peeter Koppeli moraalsest palgest. Me peame rääkima, kuidas ühest Lasnamäe poisist sai veendunud klassivaenlane, neoliberalismi truu suuvooder, globaalse finantseliidi lömitav lakei, strukturaalse ebavõrdsuse agar eestkõneleja.
Alustagem tema kujunemisloost!
Seltsimees Koppelil oli pärast perekonna ajutiste stardiraskuste ületamist õnn sirguda sotsialistliku urbanistika tippteoses – Lasnamäe kõigi mugavustega korteris. Kuigi teda ümbritsesid Norma lelud ja õhtupoolikuti käis ta ema käekõrval avarates külluslikes selvehallides, oli tal rusikas taskus. Sellepärast et lasteaia asemel kasvatas väikest Peetrit ideoloogiliselt kodanlikul ajal kõrgkoolis kulakuprouaks õppinud vanaema. Koppelite elutoa nurgas vilkus ja üürgas teinegi ideoloogiline diversant, Soome televisioon oma seriaalide ja reklaamidega.
Nõnda hakkasid seltsimees Koppelile juba õrnas eas külge väärarusaamad rõhuvast patriarhaalsest kapitalismist. Süüdistagem tema vanemaid, kes olid ausad tööinimesed, kuid jätsid oma võsukese tundideks räige kapitalismi propaganda ja tagurliku memme meelevalda, selgitamata, et vanaema jutud, HK vorstireklaamid, „Dallas” ja „Dünastia” näitavad vaid vähestele valitutele lubatud luksust, mitte thatcherlik-reaganliku läänemaailma töörahva tegelikku elustandardit, klassivastuoludest rääkimata.
Nii hakkas seltsimees Koppel kurnajate klassi elulaadi järele ihalema. Ta ei tahtnud saada treialiks ega kosmonaudiks. Teda tõmbas spekulantide ning ebaausal teel teenitud ilusate asjade poole. Ta tahtis baltisaksa paruni kombel talupoegade ja tööliste higi peal liugu lasta. Oma teismeea märgades unenägudes ei hullanud ta tütarlastest naisteks sirguvate klassiõdedega, vaid suples orgastiliselt rahas justkui Soome TV multikatest nähtud Onu Robert.
Väikese Peetri ihad jäänuks ulmadeks, kui poleks toimunud töörahva paradiisi Nõukogude Liidu kokkukukutamist kapitalistliku maailma kiusurinde ühisel jõul. Nõnda valis seltsimees Koppel kauboikapitalismi hundiseaduste aegu teadlikult majandusõpingud ülikoolis ning sokutas end tööle panka. Jah, globaalse finantseliidi, selle inimkonna ülekullatud ühe protsendi teenistusse astumine oli tema vaba valik! Mida räägib see tõik seltsimees Koppeli moraalse palge kohta? Et ta ongi üks kärnane klähviv koer ja libeda lobaga limukas!
Nüüd vaadelgem tema töö sisu marksistlikust perspektiivist!
Iga marksisti vilunud pilk märkab, et seltsimees Koppeli puhul on tegemist valitseva kapitalistide klassi ideoloogilise funktsionääriga, kelle ülesandeks on neoliberaalse turumajanduse ebaegalitaarsuse legitimeerimine ja neoliberalismi hegemoonia põhimõtteline põlistamine, mitte selle neutraalne mõtestamine, rääkimata süsteemikriitikast.
Ainult rahvahulkade klassiteadvuse kaotsiminek siirdeühiskonna uutmistuhina tõmbetuultes seletab, miks ei nähta Koppelis valitseva ideoloogia suuvoodrit, kelle ülesanne on juudaseeklite eest veenda töölisklassi praeguse majandussüsteemi õigluses, paratamatuses ja igatises ratsionaalsuses. See seletab ka ära, miks pakutakse sellele õiglase ühiskonna ideaalide diversandile peavoolumeedias aina uusi platvorme, märkamata tema aktiivset panust töölisklassi allasurumisse süsteemse ebaõigluse ideoloogilise normaliseerimisega.
Oma kirjutistes ei käsitle Koppel tööjõudu kui kaubaartiklit, mille ekspluateerimine loob ühiskonnas väärtusi. No kuulge, seltsimees Koppel – poleks proletariaati, seisaks ka kõige kangemad kapitalistid, mütsid pihus ning nosud norus, supiköögi sabas. Keskendudes oma seletustes investeerimisele, kapitali kasvatamisele ja rahavoo juhtimisele ning taandades tööjõu kulukaks riskiks, ignoreerite sihilikult tööväärtusteooriat.
Kuid tööväärtusteooria on möödapääsmatu nii teoreetilise majandusanalüüsi tööriista kui ka kriitilise mõtlemise alusena, et mõista ja analüüsida ühiskonna majanduslikke ja sotsiaalseid suhteid! Asjaolu, et see ei kuulu teie ideoloogilisse arsenali, kuna see ei sobi töölisklassi rahulolematuse vaigistamiseks, ei tee seda veel olematuks ega vääraks! Seltsimees Koppel, maailm pole selline, nagu ta pangaseifi lukuaugust paistab!
Koppeli riukalik salakavalus seisneb tema meetodis. Erinevalt tuntud tatipritsist, lihtrahva kannatustele kõrgilt kõrge kaarega sülitavast Jürgen Ligist ei käitu ta iialgi matslikult. Tema relv on naeratus. Seltsimees Koppel suhtleb alati sõbralikult, kui ta just enesekaitseks oma toksiliselt maskuliinset huumorimeelt ei kasuta. Ta paneb meid oma seltsimeheliku veenvusega seesmiselt endaga nõustuma.
Sest ideoloogia ei pea inimesi füüsiliselt sundima ega vägivalda kasutama. Ideoloogia tõeline jõud seisneb selles, et ta suudab end esitada asjade loomuliku seisuna, nii et inimesed usuksid sellesse vabatahtlikult, isegi siis, kui see töötab nende enda huvide vastu. Ning seda seltsimees Koppel oma mahedakõlalise propagandistitööga taotlebki – et inimesed ise osaleksid oma rõhumises, uskudes, et see on loomulik, loogiline ning vältimatu.
Teenides rahatuusade huve, suunab seltsimees Koppel inimesi mõtestama ennast ning maailma mitte poliitiliselt, vaid majanduslikult, sedagi vaid kitsast neoliberaalsest vaatevinklist. Kui valitsus kärbib toetusi või surub läbi maksusoodustusi rikkamatele, siis Koppel seletab seda investeerimiskindluse hoidmiseks või rahvusvahelise konkurentsivõime tagamiseks vajaliku reformina, millest võidavad kõik.
End rahandusspetsialisti, majandusanalüütiku ja sõltumatu kolumnistina esitledes varjate aga enda ja kapitalismi alluvussuhet. Te pole sõltumatu ekspert! Ei, seltsimees Koppel, teie töö on põlistada iseseisva mõtleja maski varjus hierarhilisi rõhumissüsteeme!
Kõige selle juures on meie peen pangahärra töölisklassi valgekraeliste liigi esindaja, kuid kuna ta pole päevagi sandikopikate eest väärtusi loovat tootvat tööd teinud, ei näe ta end töölisklassi kuuluvana. Milline ideoloogiline enesepimedus! Või on see teadlik enesepettus? Vabatahtlik valeteadvus seoses oma tegeliku kuuluvusega? Lapsepõlves Soome TVst nähtud propagandistliku simulaakrumi transformeerimine päriseluks?
Luuludes lakeilimukana võite mõelda, et teie roll on majandust ja rahaturge sõltumatult analüüsida, selgitada, õpetada rahvale finantshügieeni. Tegelikult panustate kapitali kasumlikkusse ja neoliberalismi väärõpetuste ideoloogilisse õigustamisse, olles sotsiaalse ebavõrdsuse eestvõitleja!
Sest ka valgekraeline spetsialist kuulub tööjõuklassi – ta müüb oma tööjõudu ning tema töö teenib kapitali huve, isegi kui ta ise seda ei taipa või eitab. Ta osaleb töösuhetes, kus tema töö tulemused rikastavad teisi – tööandjat, investeerimisfondi, panka, kapitalisti. Kui ta ei näe seda, siis ta ei mõista oma tegelikku positsiooni tootmissuhetes. Seltsimees Koppel, teiegi teete võõrandatud tööd, mille üle te nii kangesti ilkuda armastate! Teiegi olete kulumaterjal kapitalismi masinavärgis!
Kõike eelnevat arvestades võime täie veendumusega öelda, et seltsimees Koppel on neoliberaalse võõrandumise hästi tasustatud ohver, kes arvab, et on kapitalismi varjukülgede suhtes immuunne, kuna tema töö ei haise higi ega vabrikutolmu järele. Marksismi seisukohalt ei ole siin siiski vahet: ta on süsteemi hammasratas, põhjatult ahnete rahatuusade alandlik laululind kuldpuuris. Mida teiega teha? Oodata, kuni kulute hambutuks, muutute oma isandatele kasutuks ning leiate end ärakasutatud tootmisvahendite romulast. Seni aga, seltsimees Koppel, häbi teil olgu!“
Braavo! Sain lõuatäie naerda. Eriti tervitatav oli selliste epiteetide kasutamine nagu „lömitav lakei“ ja „limukas“. Pole ammu kuulnud. Või kui, siis ehk ainult mõnest Vikerraadio Vox Populi saatest. Vox populi, vox dei – räme ja ilus.
Oh, kahjuks – või pigem õnneks - see on muidugi satiir, ja üsna stiilipuhas. Kasuks tuleb oskus lugeda ridade vahelt. Kunagi oli see praktiline oskus nii kirjutajatele kui lugejatele, et jääda selles ümbitsevas nõuka-aja groteskis ellu ja säilitada seejuures veel terve mõistus. Seda teksti tuleb vast lugeda samamoodi nagu kunagist hittraamatut Priit Pärnalt, lugu „Tagurpidi-Antslast“. See oli punk.
Ka siin on tunda punki. Ja see on viis pluss. Punk-ajakirjandus massidesse!
Ning Peeter Koppelit, seda „leebet madu“, tasub muidu tähelepanelikult lugeda. Ja ilma igasuguse naljata. Sest niisamuti nagu madu paradiisiaias, võib ta avada teie, st kõigi meie, silmad. Tahame ise aru saada, mis on hea, mis halb.
 |
| Stiilinäide rokkivast ajakirjandusest 1950. Sirp ja Vasar, 13. mail 1950. Nüüd võib naerda. Siis ei olnud naljakas. (allikas: DIGAR) |
* * *
Link Müürilehe artiklile on siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar