SISSEKANNE # 339
Postimees vahendas üleeile (31.08) vägagi mõjusat arvamuslugu Briti telemehelt Jeremy Clarksonilt, kes oma Sunday Times'i kolumnis (24.08) tundis muret noorte käekäigu ja nende tuleviku suhtes. Ta arvab end mõistvat, miks paljud noored eelistavad üldse mitte töötada. Ja ehkki see lugu võib näida tüüpilise briti vanamehe ealistest iseärasustest ja põlvkondlikust lõhest tingitud jauruna, siis ometigi on siin mu meelest küllalt kibedat tõtt, mis vääriks tsiteerimist. Clarkson kirjutab:
„Nagu enamik vanu inimesi, olen ka mina tänapäeva noorte pärast meeleheitel. Ma vaatan, kuidas nad oma totakate veepudelitega iga neetud asja vastu protestivad, ennast koerteks peavad ja väidavad, et neil on niivõrd tõsine vaimse tervise probleem, et nad ei saaks mitte kuidagi endale lubada midagi nii aeganõudvat nagu töökoha leidmine.
Meile räägitakse, et praegu on kaks viiest 16–24-aastasest noorest majanduslikult mitteaktiivsed. Nad ei tee oma eluga sõna otseses mõttes midagi kasulikku. Ja nad usuvad, et kui riigi miljardäre kõrgemini maksustada, võiksid nad mitte midagi tegemist jätkata kuni oma elupäevade lõpuni.
See kõik on muidugi täiesti jabur, aga hiljutisel vaiksel mõtiskluse hetkel hakkasin mõtlema, kas me tegelikult ei peaks neile kaasa tundma. Sest kui mina olin 25, maksis keskmine maja kolm korda rohkem kui keskmine inimene aastas teenis. Tänapäeval aga 7,7 korda rohkem. Mis tähendab, et maja ostmine on muutunud raskest praktiliselt võimatuks.
Mis mõtet on püüelda oma esimese kinnisvara poole, kui see on lihtsalt võimatu? Sama lugu on kõigega. Kui mina alustasin tööd kohalikus ajalehes, maksti mulle 22 naela nädalas pluss viis naela kuludeks. Seda ei olnud palju, aga isegi siis sain ma üüri maksta ja autole bensiini osta ning mul jäi veel piisavalt üle, et aeg-ajalt pubis või kinos käia.
Ei, mu vanemad ei aidanud mind. Mind visati koolist välja, nad ei olnud minuga üldse rahul ja ütlesid, et pean ise hakkama saama. Ja nii oligi. Aga ma sain hakkama. Praegusel ajal ma ei ole kindel, kas see on võimalik. Ikka ja jälle kuulen noortest, kellel on päris hästi tasustatud töökohad, kuid kes ei saa endale lubada üürikorterit, õhtul välja minna või puhkust ning mõte auto osta on täielik ulme.
Veelgi hullem – paljud räägivad mulle, et nad ei saa endale lapsi lubada. Sest üks neist peaks töölkäimise lõpetama ja siis ei suudaks nad laenu maksta. Lapsehoidja? Halloo. Nii et lihtne on näha, miks paljud noored eelistavad üldse mitte töötada. Sest mis mõte on olla palgatöö ori, kui see tähendab, et sul pole sõna otseses mõttes mitte mingisugust elu.
Ma ei tea, kas see ongi põhjus, miks nad on nii tüütuks muutunud. Nad kinnitavad endale, et alkohol on tervisele halb, et auto omamine on planeedile halb ja et majas elamise asemel on lõbusam elada kaubikus – sest niimoodi ei tunne nad ennast oma traagiliste, tühjade ja kainete elude pärast nii halvasti. "Keegi ei sunni meid niimoodi elama. Me ise tahame seda," väidavad nad. Aga neid sunniti nii elama ja see ei ole see, mida nad tahavad.
Ilmselt ei ole väga raske aru saada, miks asjad on viltu läinud. Valitsuse reaktsioon koroonaviirusele oli kindlasti üks tegur, sest see, mida lapsed siis õppisid, oli: riik maksab kõik kinni ja sa saad vajalikud eksamitulemused, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ära tee midagi. Võta vastu tasu. Ja siis on veel ühismeedia. Kui sa veedad kaheksa tundi päevas TikTokis – ja see ei ole muide kahekümnendates noorte puhul ebatavaline – siis kujunebki sul arusaam, et sul pole töökohta vaja, sa lihtsalt lähed Balile ja teeskled, et kaupled bitcoin’iga.
Ühismeedia on justkui loodud selleks, et sulle öelda, et kodus on kõik kohutav ja kõik on palju parem, kui sa oled kusagil rannas. Ja selleks, et oma päevi surfates mööda saata, tuleb sul ainult ametnikele öelda, et sul on vaimse tervise probleem.
/…/
Üks probleem, millega ma olen maadelnud, on püüda välja mõelda, kas Briti majanduses on raha lõputult ja kas võib-olla on liiga palju sellest voolanud vaid väheste inimeste taskutesse. Kindlasti on olemas vahe tänaste rikaste ja minu lapsepõlve rikaste vahel. Nobby Stilesi võrdlemine Erling Haalandiga aitab sellest aru saada. Seitsmekümnendatel tähendas rikas olemine, et sul on auto. Tänapäeval tähendab rikas olemine, et sul on autokollektsioon. Ja lennuk.
Mis toob meid tagasi peamise küsimuse juurde: kui kellelgi on pangas piisavalt raha, et osta G650, kas see siis tähendab, et tuhandel Huddersfieldi noorel ei ole piisavalt raha, et endale õlut osta? Ma ei ole majanduslikult mõtlev inimene, nii et ma ei tea.
Aga mida ma tean, on see, et sellest pole kasu kui maksustada G650 omanikku ja anda tema raha TikTokerile, kes tuleb kodust välja ainult selleks, et Palestiina pärast kisa teha. Sest see ei ole kütus, mis paneks noore inimese mootori tööle. Ja mootor on see, mis paneb maailma liikuma.“ (PM, 31.08)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar