SISSEKANNE # 338
Esimene september on teadmiste päev. Sel päeval on ikka alustatud uute horisontide poole püüdlemist. Ühtlasi tähendab see ka väljumist mugavustsoonist. Lapsed lähevad kooli, Adolf läks Poola. Uudishimu tõukab tagant, kogemused õpetavad.
Otsisin riiulilt välja Gianni Rodari – kes teadagi on ka Cipollino isa – jutukogu, mis tänaseks on mul üsna kapsaks loetud. Tänase teadmistepäeva puhul sobib järgnev õpetlik jutuke nagu valatult:
Õpilane oli ametis arvutamisega:
„Kolmteist jagada kolmega on neli, üks jääb meelde Kirjutan neli. Kontrollime. Kolm korda neli on kaksteist, üks juurde – kolmteist. Võtan maha üheksa…“
„Mitte mingil tingimusel!“ hüüdis sel hetkel üheksa.
„Kuidas?“ küsis õpilane.
„Miks sa karjusid „maha üheksa“? Mis kurja ma olen sulle teinud? Või olen ma mõni rahvavaenlane?“
„Aga ma…“
„No muidugi, ma arvasin kohe, et sa hakkad ennast vabandama. Ma vilistan selle peale. Karju „maha täringusupp“, „maha śerif“, kas või „maha praetud õhk“, aga miks just „maha üheksa?“
„Andke andeks, ma tõepoolest…“
„Ära sega vahele, see näitab halba kasvatust. Muidugi, ma olen kõigest lihtne number ja mis tahes kahekohaline arv võib minu kallal naaksuda, aga minulgi on oma väärikus ja ma tahan, et minust lugu peetaks. Ja kõigepealt peaksid seda tegema just väikesed poisid, kellel nina veel tatine.Niisiis, minu pärast võid maha võtta omaenda nina või ribikardinad, aga mind jäta rahule!“
Segadusse sattunud ning kohkunud õpilane ei julgenudki üheksat puutuda, arvutas valesti ja sai halva hinde. No näete, mõnikord lihtsalt ei tasu liiga peenetundeline olla.
(Gianni Rodari. Telefonilood. Eesti Raamat, 1980, lk 94.)
 |
| Sakslased eemaldamas viimast takistust, et saada elu õppetundi. Sopot, 01.09.1939. (IWM HU 39732) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar