SISSEKANNE # 328
 |
| Kirjastus Menu/Meelis Heinsaar, 2011 / Rahva Raamat |
Alguses ei olnud põrandat ega lage. Polnudki seega midagi, kuni miski end liigutas.
See miski mõtles, et tore, kui oleks üks tuba, kus vahel hea viisikest ümiseda.
Sirutas end siis nagu jaksas, ja ennäe – ilmuski väike pragu. Nõnda tekkisid põrand ja lagi. Surus siis veel natuke, kuni ilmusid ka neli seina.
Seejärel proovis miski pisut vilistada, aga midagi ei tulnud välja. Polnud, kust tulla.
Siis see miski näpistas end tsipa ja seisis veidi unesegase mehena keset tuba.
„Nii-nii,“ lausus unesegane mees ja hakkas ümisema kolme äraolevat viisikest.
Neist kolmest viisikesest sündisid kärbsesitane peegel, riidekapp ning ilma põhjata tool.
„Tere, mina olen härra Paul,“ ütles mees peegelpildile ja kergitas kübarat. Võttis siis riidekapist kevadmantli ja portfelli ning väljus hajameelselt ei-tea-kuhu.
*
Härra Pauli eriline maailmataju ilmnes juba varajases lapseeas. Nimelt polnud ta veel aastanegi, kui mõistis täiesti vabalt kõmri ja kopti keele segust juttu ajada. Põhiliselt vestles ta selles keeles küll mittemateriaalsete asjade ja omaenda nabaga, aga see-eest mõistsid need talle ka üht-teist vastata. Enamasti liikus jutt vihmausside hingeelu ümber, nende hommiku- ja õhtupoolsetest tunnetest, unistustest, pettumustest. Võib öelda, et see oli väga viljakas aeg härra Pauli elu algetapil, mil ta omandas peamised vestluskunsti alged ja oskused.
Peale veidi üksluisemat eluperioodi, kui härra Paul emakeeles vaikima õppis ning oma esimesed jalutuskäigud isa-ema käekõrval tegi, saabus aeg, mil Paul avastas enese juures Parema Käe Reegli. Reegel seisnes selles, et kõik asjad, mis olid väiksemad kui leib, kadusid tema parema käe ulatusest jäädavalt. Oli see siis piimapudel, kassipoeg või kahvel, peale parema käe haardeulatusse sattumist neid lihtsalt enam polnud. Asjasse toob ehk selgust see, et härra Pauli Parema Käe Reegel kehtis unenägudeski. Alatihti leidis Paul seetõttu enese kõrvalt kummalisi asju. Hommikuti, mil ta ärkas. Mõnikord oli ta paremas käes siis koolibrikompott või kala kübar, ümisev originaaltellis mõnest unemajast või midagi muud sellesarnast. Kas ei tähendanud see aga seda, et asjad, mis kadusid parema käe ulatusest ilmsi, rändasid sel kombel unemaailma? Võib-olla on see tõesti nii. Samas ei saa maha matta ka võimalust, et härra Paul valdas lihtsalt asjade täiuslikku kaotamiskunsti. Sest eks ole ju nii, et kui keegi midagi kaotab, siis varem või hiljem leitakse see ikka üles, kas või teisest ilmaotsast. Härra Pauli puhul aga see seadus ei kehtinud.Kord kaotas ta suletud ruumis koguni vesti omaenda seljast. Ja see pole enam niisama.
Peale eelmainitud oskuste, mis näitavad, et härra Paul siia maailma mitte nalja tegema ei tulnud, omandas ta kolmanda ja neljanda eluaasta vahel parmupillil põhineva rotipüüdmismehhanismi, tegi veel enne numbrite tundmaõppimist väga keeruliste aritmeetiliste uuringute abil kindlaks, et muti ajustruktuur on hämmastavalt sarnane igiliikuri struktuuriga, ning sooritas näpuga tapeedimustril järge ajades koguni mitmepäevaseid kõrgmäematku. Neilt rännakuilt naasis härra Paul alati reipalt ja heatujuliselt, silmad säramas, nagu oleks ta Himaalajal ära käinud.
Seega, kui härra Paul oli saanud viieaastaseks, võis juba päris kindlalt öelda, et poisil on kõik eeldused astumiseks Teadmatuse Akadeemiasse. Aga kuna säärast akadeemiat polnud tollal (ega vist ka praegu) ametlikult olemas, siis avas härra Paul selle ise. Iseeneses. Saades ühtlasi Teadmatuse Akadeemia peahooneks, loenguruumideks ja õpilasteks.
Õpetajaks sai talle elutu mateeria.
*
Ja viienda sünnipäeva hommikul, mil terve suguvõsa oli kokku sõitnud, et härra Paulile õnne ja tervist soovida, leidis sünnipäevalaps, et on viimane aeg välja hõigata, mis ta sellest kõigest arvab ning mis teda tegelikult elus ees ootab:
Tegelikult olen mina see mees, kes näeb esimesena ulguvat kivi, leiutab täiskuuprillid ja kaevab maa seest välja ingliluust piibu. Esimesena matkin ka harvaesinevat vaenukägu, kes pesitseb kuivadel aasadel, ja peatselt neelan alla keravälgu. Ja edaspidi sulan ma igal märtsikuul lume alt välja Doonau valgel aurikul, oboemängijad pardal, ja triivin läbi kõik Haanjamaa kuplid. Just mina olengi mees, kes parema kopsuga hingates näeb kolme päikest ja pahemaga viite vanaisa. Oktoobriudus hakkan hämmastava osavusega määrama ilmakaari ja parem silm tegutseb pärast mu surma edasi kellakäona.
Niisiis olen just mina see õige mees, kes kirjutab põrnikapüüdjaile katekismuse. [2011:8; 11-15]
Härra Paul, nagu ma mõistsin, on uus messias ex nihilo, kes on meile loonud Teadmatuse Akadeemia, mis on ühtaegu kõik ja mitte midagi. Milleks meile veel juudi muinasjuttude kogu, mida Piibliks kutsutakse, kui meil on härra Pauli kroonikad, mis on niisama palju tõesed kui neis on valet. Need kroonikad johtuvad rangelt akadeemilisest joonest ja tuginevad allikatele, ent millistele täpsemalt, see jääb saladuseloori diskreetsesse varju – taotluslikult, muide, sest siin on tegemist Teadmatuse Akadeemiaga, millelt oleks äärmiselt kohatu nõuda allikate paljastamist. Tegelikult oleks see suisa pornograafia – tõestatud faktid labaselt ritta lükitud nagu Eesti Entsüklopeedias, nii et võta ainult järjest ja ahmi ennast teadmistest tiineks! Võib-olla lähed päris kilvariks kätte ära ja võidad mõnes mälumängusaates materiaalseid auhindu, võib-olla saad isegi ministriks ja hakkad riigiasju korraldama. Ei-ei, see käib risti vastu Teadmatuse Akadeemia olemuse printsiibile, selle raison d’etre’le. Justament teadmatuses on jõud, nagu on deklareerinud George Orwell oma opus magnum’is „1984“ – küllap temagi on lõpetanud Teadmatuse Akadeemia ning ainult tema tagasihoidlik iseloom ja inglise härrasmehelik kasvatus pole lubanud tal selle olulise saavutusega avalikkuse ette tulla. Nõukogude Liidus armastati ka öelda: mida vähem tead, seda parem! Don Vito Corleone hindas samuti väga, kui teda ümbritsevad inimesed midagi ei teadnud (ja veel parem, ei näinud ega kuulnud) – ent bisnis sai aetud ehk asjad asetusid oma õigetele kohtadele. Ma olen üsna veendunud, et nad kõik olnuks Teadmatuse Akadeemia kraadi väärilised.
Nõnda siis on sellel härra Paulil, kes asutas Teadmatuse Akadeemia, mille liikmeks ta ise astus ja mille prohvetiks ta oli, kanda määratu tähtis roll – ja seda on võimatu ülehinnata. Et selles veenduda, tuleb kindlasti lugeda Mehis Heinsaare ausameelset tõlgendust Härra Pauli kroonikatest. Kui nüüd lugejale näib, et tegemist on justkui ühe ja sama inimesega – st Mehis Heinsaar on sünnitanud härra Pauli, või hoidku jumal, härra Pauli kirjanduslik pseudonüüm on Mehis Heinsaar -, siis kindlasti ollakse eksiteel. See ei ole püha kolmainsus, st antud juhul kaksainsus. Sedastame nõnda: härra Paul on asi iseeneses (Ding an Sich) ja Mehis Heinsaar on tema mõtestaja.
Mulle soovitas härra Pauli kroonikat üks hea sõber, kes juba ammu enne mind valgustatuks sai. Seda raamatut on hea hoida öökapi peal, sest siis pole öölampi vajagi. Härra Paul ise valgustab. Kuidas – ära parem küsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar