Mul üks sõber leidis kuskilt netiavarustest vana Ameerika hipi Charles Bukowski meemi ning jagas seda - see oli tema kohta tavatult alright ja middle-of-the-road. See oli selline:
Ma otsisin seepeale üles Charles Bukowski tähtsa teose „Vana peeru veerud“ (1969, Notes of a dirty old man), mille on eesti keelde ümber pannud Peeter Sauter. Seda lugedes ma tajusin samasugust pohuistlikku vaibi, nagu Sauteri enda romaanides. Samasugune alguse ja lõputa, justkui vormitu joodikuromaan, mis lihtsalt kulgeb, punktist x punkti y poole, selgitamata, mille jaoks. Ja enamjaolt toimub see mingis hämus ning mitte sugugi sirgjooneliselt. Tegelikult muidugi on Sauteris endas bukowskilikke jooni; ma arvan, et kui nad kusagil Ameerika tatibaaris oleks kokku saanud, siis oleks kindlasti tunde filosofeerinud (ja joonud) – mis asjasse mittesüvenenud kodanikule kõlanuks suvalise lämisemisena.
Nii nagu Sautergi oma
kummalisel moel, läppunud halearmsa joodikusarmiga, võlub mind ka Bukowski.
Sest eks ta kirjutab ikka omaenda kogemuste ja veendumuste pealt. Kirjutab nagu
torust tuleb, ilma formaadi ja žanri piiranguta. See on vana hipi raamat, mis
lehkab alkoholi järgi, but who actually
gives a fuck…
Ma tsiteerin ühte
kohta, mis on väga iseloomulik. Kirjaviis jääb muutmata, kuna see just kannabki
edasi seda bukowskilikku vaibi:
mul pole mingit himu olla aktiivne ja pühamehe kombel inimkonna eest
võidelda nagu Camus (lugege ainult ta esseid), sest suurem osa inimkonnast ajab
mind oksele ja ainus asi, mis inimkonda aidata võiks, oleks uus üldhariv
õnnekontseptsioon, uus arusaam tegelikkusest ja selle muutumistest, aga siuke
kraam võiks aidata vaid väikesi lapsi, kel alles elu ees, aga olge mureta,
nemadki tehakse kähku kutuks ja ma vean kakskümmend viis ühe vastu kihla, et
need pervod, kes kontrolli enda käes hoiavad, mingeid uusi õnnekontseptsioone
nagunii ei luba. ei kulla mees, ma pole mingi Camus, aga see, kuidas kivipersed
inimeste õnnetusest kasumi välja pigistavad, viskab ära küll. (Bukowski, lk 72-73)
Eee... tegelikult ma tsiteerin ühte teist kohta veel:
seks on huvitav asi küll, aga mitte kõige tähtsam. tähendab, seks pole nii oluline (füüsiliselt) kui näiteks sittumine. inimene võib ilma kepita seitsmekümneaastaseks elada, aga sittumata võib surra nädala pärast. (Bukowski, lk. 212).
Poliitiliste valikute kohta arvas Bukowski nii (ja kuna meil on KOV-valimised otse ukse ees, siis eriliselt rasvane nota bene siia juurde):
kruvid on tihkelt kinni keeratud: kui on valida Nixoni ja Humphrey
vahel, on see sama, kui sul oleks valida, kas sööd sooja sitta või külma sitta.
(Bukowski, lk. 100)
PS. Raamatukogus oli
see märgitud kui Amy Winehouse’i üks lemmikteoseid.
 |
| Apollo.ee |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar