SISSEKANNE # 332
Möödunud reedel kohtusid kaugel-kaugel maailma serval
Alaskal Donald Trump ja Vladimir Putin – see oli siis esimene kokkusaamine kahe naaberriigi liidri vahel,
keda muidu eraldab kitsas Beringi väin ja tohutu lahmakas jäist tühjust;
esimene kord pärast Venemaa sissetungi
Ukrainasse 2022. aastal.
Aga „südamed“ olid soojad. Trump ootas Putinit punasel
vaibal, mis oli laotatud Elmendorf-Richardsoni sõjaväebaasi rajale. Putini
lähenedes Trump plaksutas. Kaks juhti surusid soojalt kätt ja naeratasid.
Punane vaip sümboolselt taastas Putini koha maailmaareenil, kus särab genius
sui generis Trump ja kus paraku toimetab ka tema arch enemy Xi Jinping – ning
nüüd on seal ka Putin, mis on erutav
nagu keelatud romanss. Nagu üks iiri poistebänd kunagi laulis:
No matter what they do
No matter what they teach us
Ühesõnaga, „no matter what they say“ (käib Euroopa
kõlakoori kohta). Sama lääge. Whateva! Paleus on jälle puhtaks pestud. Nagu pesus oleks käinud. Veri kuuerevääril peaaegu ei paista välja. Honi soit qui mal y pense.
Putini jaoks oli see kindlasti tähelepanuväärne hetk – juhi
jaoks, keda enamik lääneriike on alates täiemahulise sissetungi algusest
Ukrainasse põlanud. Tema rahvusvahelised reisid on sellest ajast alates
piirdunud suures osas Venemaa Föderatsiooniga sõbralike riikidega, nagu
Põhja-Korea ja Valgevene. Nüüd siis Alaska, USA. Oh wait, see on ju peaaegu
nagu kodu, see on lollilt ära müüdud hea tükk maad, aga noh, kunagi ehk nihverdame
tagasi. First things first.
Kolmetunnine kohtumine lõppes ilma vaherahu
väljakuulutamiseta ning kaks juhti andsid vaid lühikesi avaldusi ja lahkusid
ajakirjanike küsimustele vastamata. Putin ütles, et paar on jõudnud
"mõistmisele", kuid Trump ütles: "Lepingut pole enne, kui
kokkulepe on saavutatud". Ajakirjanikele, kes ühtegi vastust küsimustele
ei saanud, jäi üle vaid spekuleerida toimunu üle asjaosaliste kehakeelt ja
miimikat analüüsides. Next time in Moscow…
Aga kui maailma esimese reaktsioonina võis tunnetada
peaaegu kuuldavat kergendusohet, et nood kahekesi ei teinudki mingit tehingut
üle ukrainlaste peade, võtavad järjest välja imbuvad infokillud kõnelustel
räägitu kohta üsna tõsiseks, nendib Eesti Päevalehe juhtkiri (17.08)
Trumpi endine julgeolekunõunik kindralleitnant Herbert
Raymond McMaster hoiatas, et Putin võib kasutada USA juhi suhtes nelja tehnikat
– meelitamine, kaasohvri staatuse rõhutamine, suure tehingu pakkumine ja enese
esitlemine võimalikest alternatiividest paremana – siis rakendaski Venemaa
režiimi juht kõiki neid.
Nii tundub, et Putin saavutas ikkagi märksa enamat kui
enda väljatõstmise paaristaatusest. Sisuliselt on ta jõudnud selleni, et Trump
esitab Venemaa jutupunkte.
Teadaolevaid arenguid on kaks: esiteks Trump ikkagi
arutas Putiniga Ukraina territooriumite küsimust. Lihtsamalt öeldes seda, mida
Ukraina peaks agressori lepitamiseks lihtsalt ära andma.
Teiseks muutus üleöö Ühendriikide positsioon selle
osas, kumb peaks tulema enne: kas vaherahu või lõplik rahu. Nende kahe erinevus
on vaatamata sarnasele kõlale üüratu.
Vaherahu võimaldaks sõjategevuse lõpetada – sageli
seal, kus rindejoon parasjagu kulgeb. Kaugemad detailid võivadki jääda
lahendamata väga pikaks ajaks, sest üks asi on mõista hetke reaalsust, teine
aga nõustuda igaveseks tingimustega, mida üks pool võib pidada põhimõtteliselt
vastuvõetamatuks.
Lõplik rahu, mida Trump praegu Ukrainalt nõuab, oleks
Kiievi vaatest tehtav vaid juhul, kui Venemaa kogu okupeeritud territooriumilt
väed välja viiks. Ka siis jääksid õhku küsimused nagu sõjakurjategijate
karistamine ning reparatsioonid, kuid seal oleks siiski ruumi läbirääkimisteks.
Putin esitas USA-le uuesti nägemuse konflikti
„juurpõhjustest“. Sisuliselt tähendavad Venemaa nõudmised Ukraina
iseotsustusõiguse likvideerimist ning ühes terve Donetski oblastiga ka olulise
kaitseliini loovutamist. Seda ei juhtu. Niisuguste algtingimustega kõnelused ei
vii mitte kuskile.
Ometi viitavad Trumpi praegused sõnavõtud, et ta
kavatseb avaldada Ukrainale Putinile vastu tulemiseks jõulist survet.
Sisuliselt võimaldab niisugune hoiak lükata kogu süü sõja jätkumise pärast
„vastutulematu“ Ukraina õlgadele. (EPL Delfi, 17.08.2025)
USA president Donald Trumpi eriesindaja Steve Witkoffi
väitel tegi Vladimir Putin oma territoriaalsetes nõudmistes järeleandmisi. Milles
täpselt järele anti, jättis Witkoff ütlemata, kuid vihjas, et Moskva näeb nüüd
võimalikke vahetusi pigem praeguste rindelõikude, mitte administratiivpiiride
alusel vähemalt mõnes neist viiest piirkonnast, mille üle soovitakse täielikku
kontrolli.
Witkoffi sõnul olid venelased valmis seekord oma
positsioone pehmendama rohkem kui varasematel kohtumistel. „Esimest korda
näeme, et ollakse paindlikumad – märksa rohkem kui eelmise administratsiooni
ajal. See on julgustav. Nüüd tuleb sellele edasi töötada ja leida ukrainlaste
jaoks toimiv kokkulepe,“ ütles ta.
Putin olnud nõus kollektiivkaitse lubamisega
Ukrainale. Witkoff sõnul on tegemist klausliga, mis on sisuliselt NATO artikli
5 koopia – põhimõte, et rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu. See oli
kompromiss, mis aitas mööda minna Venemaa nõudmisest, et Ukraina ei tohi kunagi
liituda NATOga.
Trump ja Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi
kohtuvad nüüd esmaspäeval Washingtonis järelläbirääkimisteks. Trump ütles
laupäeval sotsiaalmeedia postituses, et soovib "minna otse
rahuleppele", mitte kiireloomulise relvarahu poole, mida Ukraina on
taotlenud. Zelenskõi ütles X-is, et igasugune rahu peab olema "püsiv,
mitte lihtsalt järjekordne paus Venemaa sissetungide vahel".
Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse direktor Kristi
Raik kirjutab Diplomaatia veebiväljaandes: „Trump kohtles Putinit kui
võrdväärset ega võtnud hoiakut, mis oleks olnud kohane maailma juhtriigile, mis
on pea kõigi mõõdupuude järgi Venemaast kordades tugevam. Ainuke kahtlemata
oluline näitaja, milles Venemaa on USAga võrreldav suurriik ja maailmas teisel
kohal, on tuumavõimekus. Seda Trump ka oma esinemises esile tõstis, jättes
samas kasutamata võimaluse mingilgi moel viidata Venemaa nõrkustele, mis lubaksid
USAl soovi korral Moskvale survet avaldada. Võimaliku survestamise lükkas Trump
taas kord kaugemale tulevikku.
Trumpi tegevusest ei ole lihtne leida strateegilisi
juhtmõtteid, kuid mingi loogika sealt siiski välja joonistub, mis sai
Anchorage’is kinnitust. Esiteks austab USA president jõudu ning kõvakäelisi
autokraate nagu Putin või Xi – ka Hiina suhtes ei ole Trump julenud kõvu
meetmeid kasutada. Putini maailmavaade, mille kohaselt suurriikidel on õigus
oma mõjusfääri kehtestada ja kohelda sellesse kuuluvaid riike mitte
suveräänsete partneritena, vaid vasallidena, on nähtav ka Trumpi hoiakutes.
Venemaa on suurriik, Ukraina mitte, nagu Trump tõdes tippkohtumisele järgnenud
intervjuus Fox Newsile. Seega peab Ukraina Venemaa nõudmistele alluma.
Teiseks nentis Trump samas intervjuus, kuidas
varasemalt on USA teinud vea, tõugates Venemaad Hiinale lähemale. Tema
püüdlused Putiniga häid suhteid hoida on ilmselt kantud soovist seda viga
parandada. Kuigi paljud eksperdid on pidanud katseid Venemaad Hiinast eemale
tõmmata lootusetuteks, ei ole USA praegune administratsioon sellest eesmärgist
loobunud.
Kolmandaks on Trumpi maailmas kõik kaubeldav ja
majanduslik kasu inimtegevuse peamiseid motiive. See mõttelaad takistab tal
mõistmast, et Putini motiivid on hoopis midagi muud – mitte rahas mõõdetav
kasum, vaid võimuiha ning sõge nägemus oma ajaloolisest missioonist ja Venemaa
impeeriumi olemusest. Ukraina vallutamise nimel on Venemaa valmis kandma suuri
majanduslikke kahjusid. Trumpi poolt pakutud majanduslikud võidud vastutasuks
rahu eest ei ole vähemalgi määral muutnud Putini eesmärke Ukrainas.“
Kristi Raik tõdeb lõpuks, et Euroopa püüdlused Trumpi
seisukohti Ukraina küsimuses mõjutada näivad üha lootusetumad. Paljud
kommentaatorid on kutsunud eurooplasi üles nendest püüdlustest loobuma ja
keskenduma enda tegevusele Ukraina toetamiseks. Ent tänases jõupõhises
maailmas, mida suurriigid Venemaa, Hiina ja USA kehtestavad, ei saa Euroopa
endale lubada selja keeramist oma suurele liitlasele. Seda ei saa endale lubada
eriti Venemaa naaberriigid – Ukraina, Poola, Eesti, Soome jt. Kui USA peaks oma
toetuse Ukrainale lõpetama, on sellel kiired negatiivsed tagajärjed kogu
Euroopa julgeolekule. (Raik, 18.08)
Julgeolekuekspert Rainer Saks kirjutab Postimehes: „Euroopa Liidu
institutsioonide juhid ja mitmed ELi liikmesmaade valitsusjuhid suutsid
kiiresti väljastada ühisavalduse, milles teatavad, et toetavad kolmepoolse
kohtumise korraldamist ja lubavad panustada selle õnnestumisse. Euroopa juhtide
avaldus rõhub asjaolule, et rahu tingimuseks ei saa olla lihtsalt
territooriumite loovutamine Venemaale, vaid konkreetsed julgeolekutagatised
Ukrainale. Seda saavutada on kindlasti palju keerulisem.
Nii nagu arvata võis, ilmus USA allikates meediasse
Alaska kõneluste kohta palju katkendlikke infobitte. See vabastab Venemaa
esialgu vajadusest tegeleda endapoolsete infooperatsioonidega. Venemaa
administratsiooni arvates piisas esialgu kujunenud meediafooni toetamiseks vaid
Venemaa presidendi lakoonilisest hinnangust, et kõnelused kulgevad Venemaale
sobiva tulemuse suunas.“ (Saks, 17.08.2025)
Chatham House’i Venemaa ja Euraasia programmi
kaastöötaja Keir Giles’i meelest ei ole üllatus, et tippkohtumine saavutas Putini - ja võimalik,
et ka Trumpi - eesmärgi lükata edasi kõik jutud Venemaa vastu suunatud
edasistest sanktsioonidest. Ta viitab kahele ohule, mida silmas pidada. Esiteks
eeldab Trump Zelenskõilt proaktiivsust rahuleppe osas. Kuna tal ei õnnestunud
Putinile mingit muljet avaldada, pöördub Trump pehmema sihtmärgi poole, kus ta
on altim mõju avaldama ja taas kord proovima Zelenskõid oma riigi tulevikku
kompromiteerima sundida.
Teine oht on Euroopa illusoorses usus, et otsene oht
on möödas. Euroopa juhtide paaniline rüselemine, et võtta ühendust Trumpiga ja talle
ette sööta rutakalt kooskõlastatud ühishuvide kava, indikeerib tõsiasja, kui vähe
on tehtud veebruarist alates, et Euroopa hääl kogu selles teemas mingit
sisulist kaalu omaks. (Giles, 16.08.2025)
Trumpi enda meelest sujus kõik plaanipäraselt. Selles
mõttes, et diili küll pole… veel, aga on nii-öelda slow building of peace. Kui
vaid kadedad kaikaid kodaratesse ei loobiks, kui Zelenskõi poleks nii
jäärapäine ja feiknjuuzi veskid nii vilkalt ei jahvataks! Sest nii Trump oma TruthSociali kontol kirjutab:
#1 „The very unattractive (both inside and out!) Senator
from Connecticut, Chris Murphy, said “Putin got everything that he wanted.”
Actually, “nobody got anything,” too soon, but getting close. Murphy is a
lightweight who thinks it made the Russian President look good in coming to
America. Actually, it was very hard for President Putin to do so. This war can
be ended, NOW, but stupid people like Chris Murphy, John Bolton, and others,
make it much harder to do so..“
#2 President Zelenskyy of Ukraine can end the war with
Russia almost immediately, if he wants to, or he can continue to fight.
Remember how it started. No getting back Obama given Crimea (12 years ago,
without a shot being fired!), and NO GOING INTO NATO BY UKRAINE. Some things
never change!!!
#3 The Fake News has been saying for 3 days that I
suffered a “major defeat” by allowing President Vladimir Putin of Russia to
have a major Summit in the United States. Actually, he would have loved doing
the meeting anywhere else but the U.S., and the Fake News knows this. It was a
major point of contention! If we had the Summit elsewhere, the Democrat run and
controlled media would have said what a terrible thing THAT was. These people
are sick! They even want CRIME IN D.C., and other BLUE Cities throughout our
Country, but don’t worry, I won’t let that happen. Just like our now secure
Southern Border (ZERO illegals in last 3 months!), our cities will be Secure
and Safe, and D.C. will lead the way!
Ja famous last words:
One year ago, the United States was an almost DEAD
COUNTRY. Now we are the “HOTTEST” Country anywhere in the World, the envy of
all. What a difference a President makes!!! (#4)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar