SISSEKANNE # 254
Täna toibub maailm sellest tuumaplahvatusest, mis toimus Valge Maja ovaalkabinetis. Vastu taevast lendas usaldus ja kujutelm Ameerikast kui usaldusväärsest partnerist, kellel on lai selg.
Sestap siis kohtuvad Euroopa suured Londonis. Starmer võõrustab NATO liitlasi. Kriisikohtumine. Aga näod on esialgu veel naerul. Õlalepatsutused, sõbralik nali. Aga see kohtumine saab kindlasti ka Lääne maailma tõetunniks. Kas Ühendkuningriik, Prantsusmaa (ja Saksamaa) suudavad jääda monoliitseks ning moodustada ühise löögirusika, mis toimib ühise eesmärgi nimel. Kas suudetakse kokku leppida, mida õieti Lääs tahab ja kes on kõigi poolt aktsepteeritud juht. On see Starmeri Ühendkuningriik või Macroni Prantsusmaa? Kas üks tunnistab teise autoriteeti – sest ajalugu ütleb, et neil on omavahel „issues“. Äkki siiski Saksamaa? Veelgi suurem probleem – tal on ajaloo mõttes „issues“ mõlema suurriigiga, lisaks Poolaga. Ka on sakslastel endil oma ajaloo ja identideediga keeruline suhe. Äkki hoopis Poola? No, non, nein! See oleks vanadele Euroopa suurtele ilmne etteheide, et nad pole hakkama saanud.
Küllap ikka mingi lahendus sünnib ja plaan genereeritakse. Küll ei tahaks, et juhtuks nii, nagu Krõlovi valmis, kus luik, haug ja vähk hakkasid ühisel jõul koormat vedama.
Mulle teeb muret, et Balti riigid in corpore nii märgiliselt sündmuselt kõrvale jäeti. Kaja Kallas on EL institutsiooni juures küll kõrges ametis ja heas kirjas, ent ukse taha jäi temagi. Laud on lühike või ei jätkunud toole? Alati saab ju toole juurde panna. Sõbrad ju kõik, võinuks koomale võtta – kõik mahtunuks ära.
Praegu jääb mulje, et jälle otsustatakse midagi üle väiksemate peade. Katki pole midagi, me ju konsulteerime, rahustatakse. Kuid meil on ajalooline mälu. Kindral Herem ütleb otse: Pilt on ülitume. Eesti muutub vahetusrahaks. (Loe juurde siit)
See tähendab - midagi lepitakse kokku üle meie peade. Mis täpselt, seda me ei tea. Meid pole kohal. Meie ootame, mis saab. Ärevusega. Keegi pole otseselt välja öelnud, aga ...tsss! Kasutage oma võimalust olla vait. Hiljem, hiljem. Pealegi, suppi ongi parem helpida leigelt.
(Meie, baltlased, võime õigustatult toriseda: 1939. a. augustis kokkukeedetud suppi helpisime viiskümmend pikka aastat.)
* * *
Seoses sellega tuli mulle meelde, et olen ise käinud NATO peasekretäri Mark Rutte'ga kohtumas. See juhtus eelmisel aastal, oktoobri lõpus, kui Rutte väisas Tallinna Ülikooli. Kontekstuaalselt oli see sündmus just vahetult enne USA presidendivalimisi. Enne suurt śokki, seega. Siis kui oli veel belle epoque.
Eeskujuliku tudengina tegin ma ka memo. Nüüd lappasin oma märkmetes ja leidsin, et võiks jagada.
Muidugi oli see lihtsalt üks läbihüpe, teel Tapa linnakust lennujaama. Mul oli ka au kohal viibida, regasin end juba aegsasti, sest ega teist niisugust võimalust mul enam tule. Ma pelgasin, et Rutte visiit on selline trafaretne ja ametlik, kus esitatakse oma programmilised jutupunktid ära ning bye-bye. Nagu üks mu sõber elutargalt ütles, et tegelikult võiks sinna publiku ette panna ka roboti. Kuid Rutte – kes millegipärast meenutab mulle näitlejat, kah hollandlast, Jeroen Krabbé’t (mäletan teda Bondi filmis „Living Daylights“ reeturliku kindrali Georgi Koskovi rollis) üllatas mind positiivselt. Ta pole mingi kuivik, vaid ikka rahvamees, selline sorava jutu ja sarmiga müügimees või preacher man.
 |
| Georgi Koskov (007: Living Daylights) / Mark Rutte (Reuters; Leah Millis) |
Kõigepealt ta muidugi lasi end pool tundi oodata. Siis ma mõtlesingi, et küllap esitab oma jutupunktid ja siis teeb vehkat, kuna ebameeldivate küsimuste jaoks enam aega ei jää. Aga siis ta astus uksest sisse – koos temaga ka näiteks Jüri Luik ning üks õnneliku naeratusega blondiin, kes oli vist peasekretäri sekretär – ning show võis alata. Alustuseks keeras ta käised üles ja lonksas pudelist vett. „See, that’s the problem I can’t handle,“ viskas ta nalja, kui pudelikork nina alla kinni jäi. Siis ütles sissejuhatuseks: „As you know, I’ve been in office for four weeks and I know everything“ (rõhuga viimasel sõnal). Publik oli kätte võidetud.
Nüüd tulidki programmilised punktid, esiteks Eesti ja Nato, eestlaste panus riigikaitsesse (siinkohal mainis Rutte häbelikult, et Madalmaad võiks Eesti eeskujul rohkem panustada küll, aga – we’ll work on it...). Teiseks Ukraina – we really live in dangerous times, but we will not fail, we keep focus on Ukraine, we’ll never stop aid and Russia will pay. Kolmandaks oli vist üleüldise ühtsuse teema, ja et demokraatia on nagu ta on, aga paremat formaati meil pole (viide Churchillile – Rutte, muuseas, on ise hariduselt ajaloolane, kes siiamaani käib gümnaasiumis õpetamas – ka Nato peasekretärina).
Siis tulid küsimused. „Shoot the questions, I am really excited!“ alustas ta entusiastlikult: „That’s why I’m here. You know, Mr Michal was my fifth PM I have met, but YOU are my first students!“
Küsimusi oli umbes tosinajagu – ja need olid täitsa asjalikud. Paljud küsijad olid välistudengid – Kasahstanist („Oh, I have been in Astana, five times!“), Türgist („Yes, I hope that Turkey will be our ally even in five years, we need their army for sure.“), Ukrainast („We never tire of helping Ukraine“), Belgiast („Which part of Belgium you are from? Walloon or Flemish? Ah, flemish...edasi flaamikeelne jutt, inside joke) ja Eestist („Who’s gonna win? Whats your opinion? Actually, since I am not american, I can’t vote for either. Not my decision to make. He or she - we will cooperate either way.“)
Venemaa koha pealt muutus Rutte mõtlikuks. „I know Russian culture. Land of Tschaikovsky, Pushkin, Tolstoy – so rich by its culture, vast and beautiful country, but how the Russian fell under the spell – I don’t get it. Pity for them. But someday we must cooperate anyway..“ (Haha, der Russenversteher!)
Siis saigi aeg otsa. Katrin Saks, kes üritust modereeris ja ülikooli poolt sõna võttis, reserveeris viimase küsimuse endale – millepeale Rutte hüüatas: „Ah, wonderful example of democracy!“. Tehti selfisid ja tundus et Ruttele meeldis pildil olla, ta tegi ka ise auditooriumi taustal selfi – ja sättis mitu korda, nii et sekretärineiu ikka korralikult pildile jääks.
Panin veidi imeks, et kui ruumi sisenedes kontrolliti kõik näod korralikult üle ja tuli läbida metallidetektor, siis lahkuti ühiselt segases massis. Kokkuvõttes oli täitsa tore üritus. Saan nüüd ka hästi aru, miks Rutte 14 aastat Madalmaade peaministri ametis püsis. Sest ta on rahvamees, hea kasvatusega everyman, kes pealegi on eraeluliselt vaba ja vallaline!* * *
Aga back to the topic. Tehti ka perepilt:
 |
| Foto: kuvatõmmis, Sky News |
Keda võis näha:
1. NATO peasekretär Mark Rutte;
2. Madalmaade peaminister Dick Schoof;
3. Rootsi peaminister Ulf Kristersson;
4. Saksa kantsler Olaf Scholz;
5. Norra peaminister Jonas Gahr Store;
6. Tśehhi Vabariigi peaminister Petr Fiala;
7. Itaalia peaminister Giorgia Meloni;
8. Türgi välisminister Hakan Fidan;
9. Hispaania peaminister Pedro Sanchez;
10. Taani peaminister Mette Frederiksen;
11. Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen;
12. Euroopa Nõukogu president Antonio Costa;
13. Kanada peaminister Justin Trudeau;
14. Rumeenia ajutine president Ilie Bolojan;
15. Soome president Alexander Stubb;
16. Prantsuse president Emmanuel Macron;
17. Ühendkuningriigi peaminister Keir Starmer;
18.Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi;
19. Poola peaminister Donald Tusk.
Loe lisaks siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar