MELOMAANI MEMUAARID

 SISSEKANNE # 261

 

Lugesin ühe jutiga läbi Mart Eriku raamatu „Melomaani memuaarid“ (2024, Kvart Kirjastus). Julgen seda soovitada mõnusa vahepalana, mis ei nõua palju ajukurdude pingutamist, kuid see-eest pakub palju ajaloolist sissevaadet ja - kuidas kellelegi – ka mõnusat äratundmist. Eriti võiks lugeda need, kes on kasvanud varajase eesti biitmuusika, Led Zeppelini, rollingute ja ABBA embuses, kuulanud sahisevat Radio Luxembourgi ja pidanud kaustikus edetabeleid. Tekst ei ole väga tihe, kuid seda illustreerib huvitav, unikaalne ja rikkalik pildimaterjal – õigupoolest just see ongi raamatu suur lisaväärtus.

 

rahvaraamat.ee

 

Mina olen küll põlvkonna võrra noorem, aga eelpool mainitud märksõnad on mulle väga tuttavad. Pean ennastki väikestviisi melomaaniks, ehkki ainult ühe aspekti poolest. Nimelt olen ma pikka aega olnud teadlik muusika kollektsioneerija – ja muidugi meeldib mulle muusika, kuis teisiti. Kontsertitel käija ma siiski ei ole. Pole viitsinud eriti. Tõsi, paar võimast elamust on olnud. Aga üldiselt on minu ampluaa konservid – helikonservid –, mida saab riiulile lükkida nagu moosipurke vanaema sahvris.  

Muusikat ma ise teha ei oska. Ühtegi pilli ei mängi. Kuid ma olen nõudlik muusika tarbija. Nagu juba ütlesin, olen juba varasest noorusest armastanud muusikat kuulata ja koguda, hoolimata valiku juhuslikkusest ja kõikuva kvaliteediga helikandjaist. Mäletan, et ostsin oma napist taskurahast Haapsalu kaubamajast kirve-hinnaga (11 rubla tükk) kusagil kooperatiivis salvestatud piraatkassette ning lasin neid ka ise lindistada (4 rubla maksis 90-minutiline salvestus Haapsalu teenindusmajas). Hiljem, kui Pärnus gümnaasiumis käima hakkasin, muutus minu stammkohaks Rein Uibu helisalvestusstuudio Hommiku tänaval – ma vist igal päeval käisin sealt läbi, vaatasin seina pealt suurt Billboardi edetabelit ja üldiselt jätsin kogu oma taskuraha sinna. Ma ostsin kasseti isegi sel juhul, kui ma tundsin valikust vaid kahte-kolme lugu. Ma ajasin toona hitte taga ja eks ma kuulasin kõike juhuslikult.

Kuna hilisõhtuti täitsid Eesti Raadio eetrit muusikasaated, siis tekkis mul harjumus raadiost lindistada – eelkõige seepärast, et siis ei räägitud lugude algustesse ja lõppudesse peale, vaid lasti lugu tervikuna. Päevastes saadetes juhtus seda harva – oi kuidas ma vihkasin diskorite möla. Koit Raudsepp laskis muidu oma rokisaates ju päris head musa, kuid minut algusest ja samapalju lõpust pani Koit edevalt tuuri. Kõik mu kassetid olid poolikuid lugusid täis.

Kodus mul algul kaabeltelevisiooni polnud, infot kogusin ikka raadiost või klassikaaslastelt. J ja K kuulasid death metalit, S uusromantikuid (Duran Duran, Pet Shop Boys, Depeche Mode, Soft Cell), JC tutvustas Jethro Tulli ja Miles Davis’t, T Cabaret Voltaire'i. Kõik nad mõjutasid mind.

Siis tuli, väikese hilinemisega, MTV ja VIVA ajastu. MTV oli veel kõva sõna, kuigi tasapisi juba muutumas mingiks elustiili kanaliks, sakslaste VIVA oli parem, eriti sõsarkanal  VIVA Zwei, mis näitas 70-80ndate new wave’i ja Neue Deutsche Welle artiste. Oli ka hõrgum VH-1, mis näitaski ainult muusikavideoid

Ma ise oli siis kõva Queeni, U2 ja INXSi fänn. Ostsin Poola piraatkassette kokku, mis maksid 30 krooni tükk ja mida müüdi kõikvõimalikes putkades. Esimene originaalkassett oli INXSi „Kick“, mis maksis üüratu 70 krooni – aastal 1993, kui näiteks pension oli 280 krooni. Mäletan, et millalgi 1994. a. kevadel andis Rotary klubi mulle mingil põhjusel 140 krooni toetust – ma jooksin peale tunde kohe muusikapoodi ja ostsin Aerosmithi kasseti „Pump“  ja Nirvana „MTV Unpluggedi“. Kassetid oli tõesti ülehinnatud, aga ju minu muusikanälg oli lihtsalt nii suur.

Tartusse õppima asudes võimalused muusika hankimiseks kasvasid. Seal, bussijaama kõrval tegutsesid  päris esindusliku kataloogiga salvestuspiraadid, mingi kahtlane venelaste bisnis, aga seal ma hakkasin juba väga teadlikult muusikat valima. Ülikooli raamatukogus oli internet, kus käisin Allmusic.com lehte kammimas. Selle kaudu ma end harisin põhiliselt ja tegin nn. „most wanted“ nimekirju. Bussijaama piraadikas tutvustas mulle ka esimest korda tundmatut artisti nimega Devid Bovi. Sealt sain ma mingi greatest hitsi kogumiku ja 1971. a. „Hunky Dory“, äsja oli välja tulnud „1.Outside“. Käiasin ikka lõputult neid kassette. 1996. a. kevadel tõi ema mulle Londonist „Singles Collectioni“, pärast mida ma olingi müüdud mees.

Sügisel käisime kursusega Tallinnas filmiarhiivis ja sealt sain ma teadmise, et kassettide kogumisel ei ole mõtet, sest üle 15 aasta nad ei kesta. Mul oli tolleks ajaks riiulid igasugu kassette täis. Kollektsio-näärina, nagu ma toona olin, viskasin kohe kassetid helikandjana üle parda ning hakkasin ostma CD-plaate. Kuna need olid väga kallid, siis otsustasin teadlikult koguma hakata ainult kõige paremat. Teatud määral nõudlik muusikaline maitse oli mul juba välja kujunenud. Esimene CD-plaat oli Gary Numani „Greatest Hits“, siis tulid Kraftwerki „Autobahn“ ja „Man Machine“ ning muidugi David Bowie „Heroes“ ja „Scary Monsters“ – need kaks viimast RykoDisci CD-d olid veel välismaalt tellitud, hind 249 krooni tükk. Neid ma kuulasin hommikust õhtuni, lindistasin veel kassetile ümber, sest CD-mängijat mul polnud – selle ma lunisin hiljem välja.

Tartus oli äsja avatud muusikapood, kus oli umbes kümme Bowie plaati müügil – loomulikult ostsin ma kõik kõhu kõrvalt näpistades ära. Ema andis 300 krooni nädalas taskuraha, mina viisin 249 sellest muusikapoodi. Kuid ma olin nii õnnelik ja rahuldatud. Minust sai Bowie friik, sest tema muusika tundus mulle nii erinev kõigest sellest, mida olin siiani kuulanud. Highly sophisticated. „Low“ sai minu kultusobjektiks. Ma hakkasin nüüd kõike hindama Bowie standardi järgi. Muusikamaitse enne Bowie avastamist oli jamps, hilisemad valikud kandsid kõik vähemalt esialgu Bowie pitserit. Nõnda siis juhtis Bowie mind Brian Eno, Iggy Popi ja Bauhausini, aga ühtlasi ka Saksa elektroonika- ja progemuusika (krautrock) valdkonda. Kraftwerki kõrval hakkasin ihalema Clusteri, Cani, Neu!, Amon Düüli, Popol Vuhi, Floh De Cologne’i loomingut. Brian Eno kaudu jõudsin Talking Headsini. Mul hakkas riiul täituma CD-dega, millest igaüks maksis paraja varanduse. Näiteks Fausti viie CD-ga karp „The Wümme Years“ maksis üüratu hinna - 1100 krooni. Enamus plaate tellisin välismaalt, infot hankisin Record Collectori ajakirjast, mida aastail 2000-2003 regulaarselt ostsin. Minu muusikaalane research on olnud ikka väga põhjalik ja kallis hobi. Palju sai ka pimedalt, ilma eelkuulamiseta tellitud – usaldasin n-ö. vaistu. Ega mul pettuda tulnudki. Kõik plaadid ma kuulasin toona otsast lõpuni läbi.

Aga siis tuli järsku mp3-muusika aeg ning CD-plaadi otsmine muutus mõttetuks. Muusikat sai internetist alla laadida. Hobi odavnes üleöö, silmaring laienes. Enam ei pidanud niipalju eeltööd tegema, sest allalaetud fail ei maksnud midagi. Hakkasin eksperimendi korras igasugust muusikat alla laadima – kui osutus väga crap´iks, siis võis südametunnistuse piinata ära kustutada. Samas muutis see „küllusesarv“ mind pealiskaudseks – ei jõudnud kogu materjali enam läbi kuulata. Polnud viitsimist ka.

Nüüd tolmub mu plaadikollektsioon nukralt riiulis – kogu aastatepikkune raha ja vaev. Ma pole aastaid plaate kuulanud. Kõik on ümbervõetud mp3-formaati ning failid seisavad välisel kõvakettal. Neid ma kuulan oma nutitelefoni kaudu ja see kõik on väga tore, kuid paraku on iiling täiesti kadunud. Võib öelda, et ma olen hakanud muusikast küllastuma. Mõni üksik artist veel vaimustab, aga üldiselt on mul tunne, et ma olen juba kõike kuulnud ja näinud. Olen hakanud eelistama sõnaraadiot, igal õhtul kuulan ERRi arhiivivaramu pärle, selmet kuulata Bowiet ja Enot. Tempora mutantur et nos mutamur in illis, kas pole?