SISSEKANNE # 162
Vabaduse väljakul olid koos piirangute vastu protestijad – oma 5000 inimest hinnanguliselt. Panin seda imeks, kuna ilm oli tõesti niru, et nii palju inimesi oli välja tulnud. Eks seal oli koos kirev kamp: ekrelased, antivakserid, koroonaeitajad ja –kõhklejad, igasugused non-konformistid, peavoolumeedia-vastalised, „oma peaga mõtlevad eesti mehed“, vandenõuteoreetikud, valitsusevastased ja kriitikud, alternatiivmeditsiinipooldajad, konservatiivid, tõsikristlased, töötud ja töövõimetud jne. Loetelu on vajalik selleks, et kõiki mitte ühe mütsi alla lükata. Ühesõnaga, seal olid need, kes tahtsid mingil moel millegi vastu meelt avaldada. Niisama huvilisi oli muidugi ka. Minagi võib-olla oleksin läinud kohale, kui olnuks parem ilm ja võimalus piidelda natuke eemalt, justkui kardina vahelt, n-ö. inkognito. Siira uudishimu pärast ainult. Samas plõksuvad seal kaamerad; pärast siis leia oma näopilt Delfi fotogaleriist ja häbene silmad peast. Sest osaleda meeleavaldusel piirangute vastu päeval, kui meil lisandus 1643 uut juhtu ning 14-päeva keskmine tõusis 1238,17 peale, on mu meelest eetiliselt küsitav.
Päeva tsitaat tuleb Kivisildnikult, kes ka meeleavaldusel osales: “Kui telekasse ilmub mõni lõust, siis ta valetab. See peaks olema esimene mõte. Ta valetas enne ja valetab nüüd ka. Vabadust ei tule seni, kui te usute valesid." (Delfi, 23.10). Kirjutan üles, teinekord hea taas kasutada. (Millegipärast arvan, et ta pidas silmas ennekõike Tanel Kiike. Kiik suudaks tõenäoliselt nii suure entusiasmiga musta valgeks rääkida, et sa ei saa midagi aru, enne kui oled lõplikult ära tinistatud.)
Jah, eks see trall Vabaduse väljakul ole tänases kontekstis kahtlane ettevõtmine, eriti kui vaadata seda näiteks Ida-Tallinna Keskhaigla või Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsientide ja personali tasandilt. Haiglate võimekus on piiri peal, õed-arstid tülpinud ja läbipõlenud. Võib ahastada, et issand jumal, millised idioodid seal meeleavaldusel, kuidas nad ei mõista, kuidas nad ometi niiviisi pimedusega on löödud! Näitena võib tuua Ühendkuningriigist, kus Rahvusliku Tervishoiuteenistuse (NHS) korraldusi täidetakse viivitamata. Mina näen asja nii, et ühendkuningriiklased on klassiühiskond, kus subordinatsioon on veres. Kui kuninganna käsib, siis nii ka on. Loomulik hierarhia kandub edasi ka sellistes küsimustes nagu vaktsineerimine ja covid-passid – üldjuhul kõrgemat korraldust ei vaidlustata. Nii on see näiteks ka Taanis, Rootsis. Eestlane on aga talupojarahvas – või noh, otse öeldes matsirahvas -, keda on kogu aeg kellegi teise poolt valitsetud. Võõras võim on siin peremehetsenud, teoorjusele sundinud, muidugi ka kooliharidust andnud – ja laupäevaõhtuti anti jäärapäistele mõisatallis peksa. Olid hallparunid, tsaariaeg, saksa ordnung ja tiblade võim. Meil kõigil on sellest posttraumaatiline stress. Harjusime sellega kui paratamatusega, ent võtsime samas õiguse lasta loha, mängida lolli, panna tuima ja mitte uskuda tiblade ning vonnide iba. Nüüd, kus meil on oma riik ja valitsus, võimul on omad eesti mehed-naised, on ometigi jäänud lihasmällu see suhtumine, et riik, aga eriti valitsev võim on ebausaldusväärne. Laias laastus usaldatakse, kuid mingil piiril hakatakse kahtlema. Perearst Karmen Joller võib end hingetuks rääkida vaktsineerimise teemal, aga „oma peaga mõtlev eesti mees/naine“ mõtleb endamisi: „Jajah, no mida tema ka teab, ta on ju minust noorem ka, ja üleüldse vaatame, mis ravimifirma palgal ta on, kinnimakstud nagunii...“ Meditsiinivaldkonna tippjuht, arst Arkadi Popov tuleb keset kibedat kriisiaega telestuudiosse ning räägib zenbudistliku kannatlikkusega ja rahuga, et mõistlik oleks vaktsineerida, palun tehke seda, kuid „oma peaga mõtlev eesti mees/naine“ mõtleb sealjuures jälle: „Nojaa, aga ta on ju venelane, ei usu... vat mis nad 40ndal tegid... ta nagunii esindab kellegi huve, kinnimakstud nagunii...“ Sealsamas usaldab ta MMSi ja naabri-Jürkat, kellega muidu maade ja puude pärast jageletakse, aga nüüd, kriisi-olukorras nenditakse, et tema hanerasvaretsept on covidi vastu hea küll ja parafraseerides Jaan Zorrot Sipelga 14-ndast, „rebase hammustus aitab saja tõve vastu“ ... Aga see Pfizer või Moderna, jumal seda teab, millest nad tehtud on ja mis meile nendega sisse süstitakse... suurkorporatsioonide värk. Pfff!
Usaldamatus on meil seega veres. Trots tekib siis, kui hakkab kehtima riiklik sundus. See tähendab, kui keegi hakkab kulbiga ülevalt tõde pähe suruma, siis põtkitakse vastu pelgalt trotsi pärast – isegi kui saadakse aru, et iseenese tarkus on tegelikult suur juhmus. Kuid... ärge tulge õpetama! Nojah, mis sellest iseenese tarkuse järgi tegutsemist sai, seda kirjeldab hästi Eesti kirjandusloo tüvitekst „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“. Ja praegust usaldamatusefooni tuleb otsida ühest teisest tüvitekstist, nimelt „Tõest ja õigusest“, kus igal mehel oli oma tõde – nii Mäe Andresel kui Oru Pearul – ja õigust jäi ülegi.
Mina ei tea, mis on õige moodus, kuidas kõnetada neid meeleavaldajaid (kellest osa protestis lihtsalt valitsuse vastu per se, sest peaministri vastu puudub respekt ja see teine minister (vaata eespool) tundub juba läägevõitu. Võib-olla peaks laskma inimestel näiliselt ise otsustada ja mitte hakkama neid kuidagi lahterdama või tühistama mingite kriteeriumide põhjal. Ka kõige tühmim eestlane võib jõuda lõpuks arusaamisele, et jah, vaktsiin on tegelikult hea, saab eluga edasi minna, lähen käin „linnas“ ja teen sutsaka ära. Oluline on siin, et ta ise jõuaks selle teadmiseni, ja võib-olla see naabri-Jürka samuti n-ö. isemõtlemise teel jõuab otsuseni, et hanerasvast vist seekord ei piisa...
Loodan kõike paremat ja et kedagi ei hakataks tühistatama (päris jälk sõna). Pean silmas Tõnis Mägi personaalküsimust. Armastatud laulja on viimasel ajal esinenud avaldustega, mis on temast teinud ühiskondliku polariseerumise võrdkuju. Meeleavaldusel kõlanud kultuslaul „Koit“ Tõnis Mägi esituses kölas kummaliselt öönsalt ja häirivalt, sest see oli rakendatud anti-establishment liikumise vankri ette. Kõik vaevatud ja piinatud laulgu „Koitu“, mis sümboliseerib lootust paremale tulevikule. Kelle vastu me laulame? Tiblad ja vonnid on minevik. Omaenda riigi vastu laulame, see ongi see liberastide-globaliste juhitud establishment – rahvuskonservatiivide narratiiv. Ja nad on üpris häbitult kaaperdanud rahvusliku sümboolika, rukkilille, eepilise pisarakiskuja „Koidu“ ning rahvalauliku Tõnis Mägi.
See võib hinge täis ajada küll. Aga tühistada ei tohi – ei rukkilille, ei „Koitu“ ega Tõnis Mägi. Lähiajaloos on teada üks suur tühistamisaktsioon – 1950. a. märtsipleenum. See polnud ilus ühestki aspektist.
Mina soovin, et leitakse üles need kommunikatsioonivahendid ja tonaalsus, millega kõnetatakse ühtviisi nii kõrgepalgalisi erialaspetsialiste, haritlasi, ametnikke kui ka töötut meest Valgamaal või kangekaelset Pärnu junlast. Kui on tahe, siis leitakse ka lahendus.
Mitte ei tahaks ju leppida sulase Hansu tõdemusega Rehe-Sandrile: „See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi.“ (Kivirähk. Rehepapp, lk 8)
* * *
Tsitaadi allikas: https://www.delfi.ee/artikkel/94942645/ulevaade-ja-fotod-vabaduse-valjak-taitus-koroonaprotestijatega-uritusel-kritiseeriti-vaktsineerimist-ja-sarjati-valitsust.
Tühistamise poleemikast kirjutab Herman Kelomees EPL Delfis siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar