LEMMIKRAAMATUTEST

SISSEKANNE # 160

Mul on kohutav ärevushäire. Vist sellepärast, et ma tajun, kuidas maailm liigub kogu aeg edasi ja areneb, kuid mina tammun paigal ja stagneerun. Praegu ma mõtlen, et peaks rahustuseks mingi edetabeli koostama, panema midagi hierarhilisse järjekorda. Võib-olla kõige inspireerivamad raamatud? Jah. Aga järjekorda ma neid ei pane, tõstan lihtsalt esile. Need allpool loetletud raamatud on mulle olnud olulised, paljutähenduslikud. Mõnda neist olen korduvalt üle lugenud. Rõhutan, see ei ole edetabel. Niisiis:

•  Jaroslav Haśek. Vahva sõduri Svejki juhtumised maailmasõja päevil. See teos ei vaja tutvustamist ega põhjendamist selles nimekirjas. Klassika sõna otseses tähenduses. Kirjanduslik monument tavalisele inimesele, kes on sattunud maailma totruste keskele, millest pääsemine nõuab müstilist common sense’i. Eneseabiraamat neile, kelle jaoks tundub maailm, õigemini ühiskond olevat idiootide pärusmaa. Mäletan, et esimest korda lugesin Svejki juhtumisi kümneaastase poisikesena – ja naersin nii, et püksid olid märjad.
  

vaimuvara.ee

• Rafaello Giovagnoli. Spartacus. Jälle poisipõlves loetud teos, mida hiljem pole üle lugenud, kuid selle romantilis-heroiline fluidum on tänini meeles. Küllap aitas elukestvale muljele kaasa ka samanimeline USA film Kirk Douglasega nimiosas, mis kinolinal mõjus võimsalt ja eepiliselt. Filmi nägin vist ennemgi, kui raamatut lugesin, sest visualiseerisin Spartacuse täpselt ekraanikangelase järgi. Olin täiesti lummatud, kuidas kirjanik kirjutas elavaks suured lahingustseenid. Meelde sööbisid sellised linnad nagu Tarentum ja Capua.

goodreads.com

• Alexandre Dumas. Kolm musketäri. Jällegi aegumatu klassika. Siingi aitas kangelasi visuali-seerida film, nimelt Odessa kinostuudio 3-seerialine telefilm. D’Artagnan on minu jaoks igavesti Mihhail Bojarski, nagu ka Veniamin Smehhov on Athos, Valentin Smirnitski - Porthos ja Igor Starõgin - Aramis. Musketäride seiklused lummasid mind sedavõrd, et ma pidasin kaua aega Prantsusmaad oma lemmikmaaks ja Pariisi kõige ihaldusväärsemaks linnaks. Kõigest sellest õhkus paksu romantikat. Ühtlasi hakkasin ma õppima ka prantsuse keelt just nimelt selle raamatu mõju all olles.

vaimuvara.ee

• Jules Verne. Kapten Granti lapsed. Veel üks lapsepõlvest pärit lemmik, mis siiani kõnetab. See toimis jälle sünergias koos samanimelise telesarjaga, kus loodusteadlast Paganeli kehastas Lembit Ulfsak. Tegelikult köitis mind veel teinegi Verne’i teos – 20 000 ljööd vee all, milles seikles mõistatuslik kapten Nemo oma allveelaevaga Nautilus.
  

 

vaimuvara.ee; antikvariaat.eu

• Hugh Lofting ja tema doktor Dolittle’i lood. Mul oli kodus kaks raamatut nelja jutuga ning need kõik olid minu absoluutsed lemmikud. Tänases maailmas mõjub Dolittle veidi anakronistlikult, tema tõekspidamised on ehk aegunud... aga oh kuidas mulle meeldis Jolliginki kuningriigi must prints Bumpo, kelle suurimaks sooviks oli olla valge, õppida valge printsina Inglismaa ülikoolis. Südamlik doktor segas Bumpo jaoks siis mingist hambapulbrist kokku valgendava möksi, mille prints näole kandis ja mis ta vähemalt mõneks hetkeks õnnelikuks tegi. BLM liikumine teeks dr Dolittle’i kohe pihuks ja põrmuks. Aga kõige põnevam oli loomulikult doktori oskus suhelda loomadega nende keeles. Seal tuli välja imelik tõsiasi, justkui kõik loomad räägiksid ühte keelt, või vähemalt suudavad omavahel kommunikeeruda. Kuidas küll lõvi ja papagoi teineteisega suhtlevad, kui isegi inglase ja prantslase vahel on keelebarjäär, see on mulle jäänud müsteeriumiks.

vaimuvara.ee

• Andrus Kivirähk ja tema kultusteosed: Ivan Orava mälestused, „Rehepapp“ ning „Maailma otsas“. Kivirähk on minu jaoks huvitav fenomen: kui ta juba sulepea haarab, siis hakkab tulema kullaprooviga teksti. Enamasti. On ka haltuurat, ka selles osas on Kivirähk meisterlik. Ivan Orava mälestused ja „Rehepapp“ on vaieldamatult eesti kirjanduse tüvitekstid, mis huvitaval kombel pole arvukate retsiteerimiste ja teisenduste kiuste sugugi oma algsest mõjujõust kaotanud. Ivan Orav ja Rehe-Sander on eestlase stereotüübi ja identiteedi kandjad, üsna karikatuurses võtmes. Nende mõttemustris on nii palju tuttavlikku, nendega on kerge samastuda. Lugedes neid tekste, saab ehk selgemaks see küsimus, kuidas meiesugusel alla-miljoni-rahvakillul on õnnestunud siin maanurgas sajandeid vastu pidada ja isegi edeneda. Kolmas raamat, „Maailma otsas“ on veidi teistsugune, aga samuti tähendustiine tekst. Õigu-poolest on see alguse ja lõputa kulgemise lugu, milles lihtsad ja head  inimesed (ütleb ju alapealkirigi, et „pildikesi heade inimeste elust“) ajavad oma argipäevaseid asju, näiteks käivad „Opossumi“ kõrtsist läbi, et üheskoos juurelda maiste probleemide üle ning vahel eksida kaugetesse unistustesse. Mõnes mõttes on ta nagu kirjanduslikul kujul Õnne 13, mis lihtsalt voogab kuskilt kuhugi ja mille intriigid on armsalt kodused. Keegi ei soleeri, keegi ei trügi teiste arvelt esile – võrdsed karakterid kõik. Raamatu sisu on ka selline... kuidas seda öeldagi... sisutu. Aga ometi saab nutta ja naerda, nagu sedastab raamatu üks tegelasi Vooremaa. Halva tuju korral toimib „Maailma otsas“ sama teraapiliselt kui Svejk, mille võtad riiulist välja ning loed mõned juhuslikud lõigukesed, mõne peatüki, ning elu tundub jällegi talutavam.

vaimuvara.ee; apollo.ee

• Bill Brysoni teosed. Ei oskagi konkreetselt temalt üksikteost välja tuua, nad kõik on võrdselt head. Mulle meeldib see lõikav satiir, millega Bryson oma raamatuid tembib. See on nagu Matt Groeningu Simpsonite satiir trükimustal. Ükskõik, millisel teemal ta ka ei kirjutaks, on see siis aimeraamat või reisikiri, jääb ta lõpuni oma stiilile truuks ja mitte kunagi surmtõsiseks. Vahel ma mõtlen, et tema on küll härra Kõiketeadja, sest ühtviisi soravalt käsitleb ta nii teaduse võidukäiku, olmet  kui meditsiini.  Öeldakse muidugi, et kui keegi teab kõigest kõike, siis tegelikult ei tea ta mitte millestki midagi täpselt. Võib-olla kehtib see tõdemus ka Bill Brysoni kohta, aga tõdegem, et see kõik on tal usutavalt välja mängitud, elik meieni toodud. Lõbus ja hariv lugemine igal juhul. Kusjuures Bryson ei pelga olla eneseirooniline, seda purskub temalt külluses igas teoses.

apollo.ee; rahvaraamat.ee

• Francis Chichester. Üksinda ümber maailma.  1966-1967 seilas inglise vanahärra oma kipakal purjekal Gypsy Moth IV üksinda ümber maailma, väljudes Plymouthist Inglismaal ja kasutades vana klipriteed tegi kerale tiiru peale. Ainsaks vahepeatuseks oli Sydney. See on minu meelest ajatu kulgemise klassika, ehkki küll eesmärgid – kiireim soolopurjetamine ilma vahepeatusteta – olid paigas. Chichester ei ole väga sõnaosav kirjamees, kohati on tekst puine ja nurgeline, aga selle-eest kirjutatud läbi vahetu kogemuse. Aus raamat, eriti kui ta kirjutab kahtlustest-kõhklustest reisi ettevalmistavas faasis või probleemidest, mis seotud ootustele mittevastavast purjekast või üksindustundest Vaikse ookeani tühjas lõunaosas. Aga mõne mõttes jäi Chichester lõpuni ehtinglaslikuks, veidi reserveeritud maneeridega härrasmeheks. Natuke kuiv ja konsevatiivne, aga siiski edasipürgiv. Selle õnnestunud soolopurjetamise aktsiooni eest lõi Elizabeth II ta muuseas rüütliks. Teos pidi olema ikka inspireeriv väga laiadele massidele, sest miks muidu võttis Nõukogude Eesti teose kiiresti tõlkida ja avaldada juba 1972. aastal, viis aastat pärast reisi. Hämmastav operatiivsus.

 

vaimuvara.ee

 

•  Juhan Smuul. Jäine raamat. Päevikuvormis reisikiri ekspeditsioonist Antarktikasse 1957-1958 on mind kogu elu lummanud. Päevikuvorm on mõnus ja Smuul on kahtlemata sõnaosav sulesepp. Mõistagi kannab raamat ajastu pitserit, mõned seisukohad on tänases kontekstis naljakad lugeda, mõnede hinnangute sissekirjutamist nõudis tõenäoliselt aeg. Smuulile kui nõukogude kirjanduspreemiate laureaadile oli ilmselt ka mõndagi rohkem lubatud kui reakirjanikule; usaldati ehk rohkem ega noritud detailides. Sellegipoolest, kui kohustuslikust vahust üle vaadata, siis on „Jäine raamat“ siiani haarav reisikiri.

raamatuvahetus.ee

• Eduard Bornhöhe ja Eduard Vilde reisikirjeldused. Need mõlemad kuuluvad minu väärama-tute lemmikute hulka: muhedad,  pikitud eneseirooniaga, naiivsed, peegeldavad omaaegseid arusaamu ja hinnanguid. Läbi ajaprisma mõjuvad tekstid võib-olla koomilisemalt kui need algselt olid mõeldud, kuid seda nauditavam on neid tekste lugeda praegu, kui raamatupoodide letid on reisikirjade all lookas ning asjaolu, et keegi käis Pariisis või Türgimaal, ei vaevu kedagi enam kulmu kergitama. Praegu on toimumas üleüldse reisikirjanduse devalvatsioon, sest kõike on liiga palju ja igaüks on maailma oma silmaga piisavalt näinud – kasvõi läbi YouTube’i. Aga aastal 1885 oli teekond kodukubermangust välja Õhtu-Euroopasse üks paras ettevõtmine ja seiklus. Rääkimata veel Amazooniast või Borneo dźunglist, mille Hendik Relve meile täna hopsti käegakatsutavaks teeb. Nendest Bornhöhe ja Vilde ei võinud mitte mõeldagi, neid lummas ainuüksi juba Pariisi ja Berliini õhk. Soovitan kõigile lugeda.

antikvariaat.eu

• Marco Polo reisid  (e.k. 2004) on üks isevärki reisiraamat – ja sellisel kujul ka legendaarne. See kirjeldab Veneetsia kaupmehe Marco Polo ja tema saatjaskonna reisi läbi Oriendi kaugele Hiinamaale 13. sajandil ning sisaldab fantastilisi olustikupilte ja kirjeldusi kaugetest riikidest ja rahvastest. Kohati mõjub ta muinasjuturaamatuna, kus tegutsevad näiteks salapärased assassiinid ja kummaline Kamuli rahvas,  kelle mehed annavad oma naisi ja tütreid meeleldi võõrale kasutamiseks – külalislahkuse märgiks -, sealjuures ise minnakse diskreetselt kodust ära.  On mitmeid õpetuslugusid, näiteks Bagdadi kaliifist, kellele tema varandus oli kõige tähtsam. Suurkhaan Hulagu käskis kaliifi kõige oma kullaga torni lukustada, et too seal oma isu kullast täis õgiks, kuna muud talle ei antud. Neli päeva hiljem suri kaliif nälga.

 

raamatukoi.ee

• Ilf ja Petrov. 12 tooli. Kuldvasikas.  Need kaks raamatut ei vaja tutvustamist. Ostap Bender näitab puust ja punaselt ette, kuidas lollidelt raha ära võtta. Üks minu lemmiktegelasi on Sitzpresident Funt, kes oli istunud iga korra ajal ning pakkus lahkelt oma teeneid ka Benderile. Kas te tahate tõepoolest ise istuma minna, imestas Funt kõhklevale Benderile kaastundlikku pilku heites...

antikvariaat.eu

 

• Peeter Sauteri triloogia: „Ära jäta mind rahule. A love story“, „Sa pead kedagi teenima“ ja „Kana peni“ – näide pretensioonitust joodikukirjandusest, kus juuakse (kui raha on), tehakse keppi (kui kätte antakse, paljuski patuga pooleks) ja filosofeeritakse (mis erinevalt eelmainitud tegevustest ei nõua ressurssi, vaid lihtsalt vaba mõttelendu). Kohati mõjub tekst ülimalt robustsena või töötlemata, nagu toores hakkliha, kuid siirus on lööv, lausa nakkav. Hüplik romaan ühe suhte allakäigust, ilma erilise pidurdamiseta. Või noh, need on teoreetiliselt olemas, aga ei tööta. Nii kulgebki Sauter vabas voolus parasjagu sinna, kuhu mõte viib – ja mulle see meeldib.

apollo.ee

• Olev Remsu. "Supilinna poisid", "Supilinna surmad", "Supilinna armastajad" (I-II).  See tüse triloogia (de facto küll tetraloogia - 4 raamatut siiski) väärib uurimist, kuna see on hästi kirja pandud coming-of-age-laadi jutustus, ehe aguliromaan. Kirjanik ise on ta nimetanud mälestusromaaniks. Raamatud on nauditavad oma värvikate karakterite ja hoogsa süźee poolest. See on nagu Lutsu „Tagahoovis“ laiendatud variant.  Lapsepõlvest väljakasvamise ja suurekssaamise suur lugu.

apollo.ee

• Vladimir Voinovitśi „Moskva 2042“ on satiiriline hoiatusromaan, antiutoopia, milles kirjaniku alter ego, Saksamaal resideeruv vene dissident Vitali Kartsev rändab 1982. aastal ajas 60 aastat edasi totalitaarsesse Nõukogude Liitu, õigemini kommunistlikku Moskorepi tulevikuriiki. Pööraselt naljakas ja samas erakordselt traagiline lugu. Raamat pilab ühtaegu nii jaburat düstoopiat kui ka dissidentluse äärmuslikku vormi, mille kehastajaks on kompromissitu rahvuslane ja śovinist Sim Simõtś Karnavalov, kes teeb ettevalmistusi Venemaale naasmiseks - isevalitsejana, valgel hobusel... Tema prototüübiks näikse olevat Solźenitsõn, kuigi Voinovitś ise seda eitas.  

apollo.ee

• Daniil Harms. Väljapudenevad vanaeided. Absurdihuumori klassika, mis ilmselt saabki sündida üksnes revolutsioonijärgsel, nepiaegsel Venemaal, kus eksperiment on argipäeva pärisosa ning aegruumis tegutsevad miilitsad, kojamehed ja majavalitsus ning vanaeided pudenevad muudkui akendest välja. Harms on kindlasti minu maailmapildi suur mõjutaja olnud, mõistagi hilisemas eas.

antikvariaat.eu

• Kurt Vonnegut. Tśempionide eine. Pean tõdema, et selle maailmakirjanduse klassikani jõudsin alles üsna hilises eas, aga väib-olla om see isegi hea, sest varaküpsena poleks ma tabanud kõiki nüansse ja allhoovusi.  „Tśempionide eine“ oli minu esimene kokkupuude Vonneguti maailmaga. Millega on nii, et kui intelligentses, kirjandushuvilises seltskonnas sellest juttu peaks tehtama, siis ikka ju tunnistad, et oled seda või teist temalt lugenud (kuigi tegelikult ei ole) ning avaldad loetu kohta arvamust, eeldades – ja enamasti õigesti -, et tegelikult pole keegi teda lugenud. Seepärast  vahele ei jää. Poolharitlaste värk. Kuid nüüd ma saan ausaks jääda ning täitsa kindlalt tean, kes on Kilgore Trout ja Dwayne Hoover ning mismoodi nende teed ristusid.

raamatuvahetus.ee

• Edgar Hilsenrath. Nats ja juuksur. Vaat see oli avastus, ilmus muide maailmaklassika punases sarjas. See on omamoodi twisted story, mis ühtaegu haarab ja groteskse satiiriga ka tõukab – kindlasti pole see raamat nõrkadele. Siin jutustab oma loo veendunud nats, SS-massimõrvar Max Schulz, kes oma võika mineviku varjamiseks varastab kunagise lapsepõlvesõbra ja naabripoisi, juudiverd Itzig Finkelsteini identiteedi, kuna too on  vangilaagris hukkunud – Schulzi enda revolvrilasust, muide -, ning asub elama Iisraeli, kus ta teeb eeskujuliku, karmi liini sionistina karjääri juudiriigi armees ja salateenistuses, võideldes inglaste ja araablaste vastu. Antakse pihta nii juutidele kui natsidele ning puhuti läheb asi ikka äärmuslikku groteski. Schulz on jesuiitlik, küsitava eetikaga antikangelane, keda lugejal on kerge põlata, ent samas elad justkui täiega tema saatuse keerdkäikudele kaasa. Tundliku teema tõttu ei julgetud seda Saksamaal pikka aega avaldada, esmakordselt nägi see trükivalgust hoopis USAs. Aga raamat on hea, lausa geniaalne neile, kes peavad lugu süsimustast huumorist. Verine kelmiromaan, nagu tagakaanel see raamat end tutvustada laseb.

apollo.ee

• Egon Friedell. Uusaja kultuurilugu (I-IV). See on minu lemmik kultuuriajaloo käsiraamat. Mõneti tendentslik ja oma ajastu pitseriga, kuid väga sarmikalt kirja pandud. Friedell oli üldse joviaalne mees, Viini kabareeteatri direktor, kes Anschlussi päevil endalt targu elu võttis. Legend teab kõnelda, et enne kui ta end läbi akna tänavasillutisele oli heitmas, karjus ta rahvale all tänaval, et nood tema teelt eemale hoiaksid. Kas see oli nii või teisiti, ei tea mina ütelda, ent tema kirjanduslikust stiilist võiks sellist käitumismalli välja lugeda küll. Ta on impulsiivne ja otseütleja, väga selge stiiliga, mistap on teda kerge tsiteerida. Kui palju olen minagi teda oma esseedes kasutanud. Olgu siinkohal ära toodud üks näide: Märkust „See pole mulle midagi uut, seda olen ma juba kusagil kuulnud“ kuuleb kõige sagedamini andetute, kunstimeeleta, ebaproduktiivsete inimeste suust. Andekas inimene seevastu teab, et ta pole mitte kui midagi „kusagil juba kuulnud“ ja et kõik on uus. Eurooplane arvab, et kõikidel neegritel on ühesugune nägu, sest ta ei tea neegrite nägudest midagi. Ning väikekodanlane arvab, et kõikidel inimestel on ühesugune vaimne pale, sest ta ei tea midagi vaimsest palgest  (Friedell, I kd, lk.66).

apollo.ee

• Juhan Aavik. Ideepe. Iseenesest jälle üks võimas raamat, nii sisult kui vormilt. 1000 lehekülge risti-rästi mõtteid ja ideid, ridadest tunned ära geeniuse kohalolu. Ma arvan, et see on nii hõrk raamat nagu trühvel ning haugata tuleb seda jupihaaval – muidu on oht lolliks jääda. Kõike sajaprotsendiliselt ei saagi tavalugeja hoomama – geeniuse pea sisse ongi raske näha. Ent see mahukas tellis, mis pimedal ajal kotti susatuna võib osutuda elupäästvaks kaitsevahendiks näiteks teeröövlite vastu ning hipsterite seltskonnas võib see nähtavale kohale asetatuna tõsta sinu aktsiaid, on absoluutselt hädatarvilik aksessuaar trendikal raamaturiiulil, kus muidu troonivad mingid kokaraamatud ja Coelhod. Need kõik välja ja asemele Ideepe – keeleuuenduslik pühakiri. Soovitan kõigile igal päeval väikest hõrku ampsu Ideepest ning elu võib-olla tundubki tooni võrra helgem jälle.

 

raamatukoi.ee

 

•  Friedrich Dürrenmatt. Romulus Suur. (E.k. 1968). See väike tagasihoidliku kujundusega, pisut määrdunud kaantega päevinäinud raamatuke jõudis minuni aastate tagant ühest antikvariaadist mõne sendi eest. Sisu on väärt tervet Rooma riiki. Pikka aega seisis ta mul öökapil, siis kirjutuslaua nurgal, auto kindalaekas... ja siis ta kadus ära. Võib-olla läks uuele ringile, taaskasutusse – igatahes on ta asukoht praegusel hetkel teadmata. Kuid, kiidetud olgu Rooma panteon, ma jõudsin enne teha hulgaliselt väljakirjutusi. Dürrenmatt kirjutas väikese Romulus Suure, kellel oli saatuse poolt määratud jääda Rooma viimaseks keisriks, suureks filosoofiks. Ta ütleb näiteks kuldsed sõnad: „Isamaaks nimetab riik end ikka siis, kui ta valmistub inimesi tapma.“ Ja veel: „Meie oleme provintslased, kellel maailm, millest nad aru ei saa, üle pea on kasvanud.“ Oma süüdistajatele lausub keiser stoiliselt: „Ma ei ole toetunud teie võimule. Kui ma oleksin teie abiga maailma vallutanud, oleks teil õigus nõnda kõnelda, aga ma olen kaotanud maailma, mida teie ei ole kätte võitnud. Ma andsin ta oma käest ära nagu mõlkis mündi. Ma olen sõltumatu. Mul ei ole teiega midagi pistmist. Teie ei ole muud kui koiliblikad, kes minu valguse ümber tantsivad, ainult varjud, mis kaovad, kui mina enam ei paista.“ (Dürrenmatt, lk 29, 53, 58)

raamatuvahetus.ee

• Ian Mortimer. Ajaränduri teekond keskaegsele Inglismaale. (E.k. 2014). Selle raamatu sisekaanele olen ma kirjutanud vaimustusest nõretavad read: Parim ajalooraamat, mis ma olen lugenud!!  Kaks hüüumärki ka veel. Üldjuhul ma raamatuid ei sodi, mis tähendab, et minu spontaanne vaimustus pidi olema nii suur. Aga see ongi hea raamat, kergesti seeditav ja apetiitne. Akadeemiline ajalugu kaldub enamasti sümptomaatilise kuivuse poole, kuna iga sõna peab olema allika poolt kinnitatud. Sageli võib näha pikki, spetsiifilise leksikaga pikitud heietusi, mis päädivad tõdemusega, et me ei saa olla lõpuni kindlad, kas see oli nii või hoopis teisiti. Siinne raamat on populaarteaduslik kiirtoit – nagu hamburger, mis kiiresti kõhu ära täidab. Heas mõttes, sest kiirtoit ei ole ju per se halb. Mõneti evib sellest brysonlikku vaimu – ladus, irooniline, tihe. Mortimer palub lugejal oma meeled avada ja kujutlusvõimet masseerida ning sööstab koos temaga neljateistkümnendasse sajandisse – lugeja võib siin muretu olla, tegemist on litsenseeritud giidiga, s.t. tal on akadeemiline kraad. Nõnda siis juhitakse lugeja läbi keskaegse Inglismaa ja vastatakse hobireisija tavalistele muredele, kust saab süüa-juua, kust leiab peavarju, millised on turuhinnad ja kuidas hoiduda pügamisest, mis saab siis, kui on vaja kaugemale reisida, näiteks Londonist Exeteri, või mida ette võtta, kui hammas hakkab tuikama või sapikivid annavad märku.

bukahoolik.blogspot.com

• Vaino Vahingu päevaraamatud (I ja II). Mulle meeldivad väga päevaraamatud – eeldusel, et nad on kirja pandud vahetult, siin ja praegu, mitte tagantjärele. Memuaarkirjandus on ju olemuselt retrospektiivne, hoolikalt läbimõeldud ja sageli filtreeritud koondpilt minevikust, päevaraamat on aga hetke fikseering, olemuslikult spontaanne ja niiviisi ka ausam – vähemalt ideaalis peaks olema. Kirjanduslike huvidega psühhiaatri, s.t. paberitega hulluarsti Vaino Vahingu päevikud on kindlasti spontaansed ja ekstaatilised. Tema stiilist olen isegi śnitti võtnud. Sisult on need ebaühtlased, kohati hõredavõitu, kuid lõpuni spontaansed.

 

apollo.ee

 

• Karl Ristikivi. Päevaraamat 1957-1968. Kõige lõpuks ma tooksin esile Karl Ristikivi (1912-1977) päevaraamatu, mis on vahest kõige olulisem eeskuju minu enda päevaraamatule, mida jõudumööda pean. Kui Vahing on spontaanne, siis Ristikivi on süsteemne. Ta pidas kümne aasta jooksul korrapäraselt päevaraamatut, alustades seda kindla eesmärgiga ja samamoodi ka lõpetades. Väga hea, intiimne sissevaade tagasihoidliku, pisut erakliku ja üksildase kirjaniku igapäeva- ja hingeellu.

rahvaraamat.ee