SISSEKANNE # 159
Viimasel ajal kõik meediakanalid räägivad EKRE populaarsuse kasvust, reitingut näitavad nimelt EKRE tõusu ja Reformierakonna langust. Septembri lõpul avaldatud, Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud Norstat Eesti viimase küsitluse andmetel kaotas pikka aega populaarseima partei staatust nautinud Reformierakond esikoha Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale: EKRE toetus 24,6 protsenti, Reformierakonnal 24,2 protsenti ja Keskerakonnal 19,7 protsenti valimisõiguslikest kodani-kest (https://www.err.ee/1608353279/norstati-reitingud-ekre-tousis-koige-populaarsemaks-erakonnaks). Pärast seda ilmus mitmeid analüüse ja arutlusi, pro et contra. Ma ei ole viitsinud neisse süüvida. Aga täna sattusin puhtjuhuslikult Uute Uudiste veebilehele ja kuidagi mingil põhjusel, mingeid kummalisi radu pidi jõudis minuni intervjuu EKRE Pärnu rakukese aktiivse liikmega, proua Helle Kullerkupuga. Kui seda intervjuud nüüd hästi korralikult lugeda, siis kujutab see endast väga eeskujulikku õppematerjali, kuidas sünnivad EKRE fanaatilised toetajad. Siin ei ole tegelikult mingit hookuspookust, kõik on loogiline ja selge. Tarvitseb lugeda vaid ühte lõiku:
„Mind pole varasemalt kunagi poliitika huvitanud, kuid algas masuaeg ja ühiskonnas püsis depressiivne õhkkond. Olin viis aastat töötanud ja juhtinud Tervistavat Stuudiot kui mulle korraldati „nõiajaht” ja „näidispoomine”. Spetsiaalselt saadeti „kliendid”, kes peale visiiti läksid politseisse avaldust kirjutama ja Pealtnägijasse lugu tegema. Isegi riigi poolt määratud advokaat küsis: „Kellele sa ette jäid?”. Läbisin selle korraldatud jahi ja tulin välja veelgi tugevamana ja mässumeelsemana, kui kunagi olin olnud. Ülekohtu ja ebaõigluse tunne oli kasvanud nii suureks, et kui juhtusin Pärnu raamatukogus kuulma EKRE esimehe Mart Helme kõnelemist rahvaga, sain aru, et see on just minu erakond ja konservatiivne maailmavaade võib Eestimaal veel midagi muuta. Aasta oli siis 2013. Sellest päevast peale olen konservatiivne rahvuslane. Seisan eesti meele, keele ja kultuuri eest iga päev ja igal ajal. Olles erakonnas koos kogenud poliitikutega, olen hakanud maailma mõistma palju sügavamalt ja taustsüsteemis. Miski pole nii lihtne ja ilus (täna ka hirmutav), nagu inimestele iga päev meediast välja paisatakse.“ (https://uueduudised.ee/arvamus/intervjuu/persoon-helle-kullerkupp-poliitika-on-siis-rapane-kui-poliitik-on-rapane/)
Mis siit ilmneb? Tavaline, mitte eriti suurte ambitsioonidega ettevõtja satub mingil põhjusel hammas-rataste vahele, peale lendab uuriva ajakirjanduse lipulaev, rahvusringhäälingu magasin Pealtnägija, aga nonkonformistliku ilmavaate järgi on selle juht Mihkel Kärmas poliitiliselt kallutatud ning teeb tellimustöid, teadagi, ja nii saab ettevõtja riigitelevisioonis mööda päid ja jalgu, solvumise-alanduse tunne jääb okkana hinge kriipima. Põhimõtteliselt tuleb EKRE õigel ajal ning vajutab õigele nupule, toimides otsekui vaktsiin karjuva ebaõigluse vastu. Ettevõtjast, kelle hing võiks kuuluda justkui Reformierakonnale, saab poliitiliselt motiveeritud, et mitte öelda fanaatiline EKRE toetaja. Partei lipukiri võikski kõlada nii: kõik solvatud ja alandatud, ühinege! Või ingliskeeli kõlaks śefimalt: Underdogs all over the country – unite!
Helle Kullerkupu meenutus enda poliitilisest ärkamisest tuletab mulle meelde Albert Speeri momenti, kui ta pärast Hitleri kõnet, viimasest lummatuna, entusiastlikult NSDAP-sse astus. Tehnokraadist Speer polnud üldse natsipartei sihtgrupp, haritud mehena eristus ta räuskavast-matslikust SA löömameeste kambast nagu öö ja päev. Aga see hullutav karisma! Speer kirjutab:
„Sel ajal pidas Hitler Berliinis kõrtsis Hasenheide kõnet Berliini ülikooli ja tehnikaülikooli üliõpilas-tele. Noorte pealekäimisel läksin ma nendega kaasa, olles küll veel mitte veendunud, aga juba kõhklev. Määrdunud seinad, kitsad koridorid ja hooldamata ruum jätsid armetu mulje; muul ajal toimusid siin tööliste õllepeod. Saal oli pilgeni täis. Tundus, nagu oleks pea et terve Berliini üliõpilas-kond tahtnud kuulda ja näha seda inimest, kellest tema poolehoidjad nii palju imetlusväärset ja tema vastased nii palju halba rääkisid. /.../
Hitler tuli oma arvukate tudengitest poolehoidjate tormilise tervituse saatel. Juba see vaimustus avaldas mulle muljet. Aga ka tema esinemine üllatas mind. Plakatite ja karikatuuride järgi tundsin ma teda õlarihmaga vormisärgis mehena, kelle käsivarrel oli haakristiga side ja otsmikul metsik juuksetukk. Siin aga astus ta üles hästiistuvas sinises ülikonnas, esinedes kui kodanliku korrektsuse eeskuju ja kõik temas toonitas arukat otsustavust. /.../
Minuteid kestva ovatsiooni lõpetas ta peaaegu tõrjuvalt. Selles, kuidas ta vaiksel häälel ja kuidagi arglikult oma kõnet, või rohkem nagu loengut alustas, oli minu jaoks midagi otsustavat: seda enam, et ma ei leidnud siin midagi, mida ma tänu vastaspoole propagandale olin oodanud: hüsteerilist demagoogi, röökivat ja źestikuleerivat mundris fanaatikut. Ka tormiline aplaus ei muutnud tema õpetlikku tooni.
Nagu näis, tundis ta siiralt ja avatult muret tuleviku pärast. Tema irooniat pehmendas teadlikult kasutatud huumor, tänu Lõuna-Saksa sarmile mõjus ta mulle kodusena; mõeldamatu, et üks külm preislane oleks mind niimoodi haaranud. Hitleri esialgne ujedus oli peagi kadunud; aeg-ajalt tema hääletoon tõusis, ta rääkis jõuliselt ja sisendava veenmisoskusega. See mulje oli tunduvalt tugevam kui kõne ise, millest mul suur midagi meelde ei jäänud.
Kõigele lisaks haaras mind kaasa vaimustus, mis kõnelejat lause lauselt lausa füüsiliselt tajutavalt edasi kandis. See vaimustus purustas skeptilised eelarvamused. Vastastest ei rääkinud ta sõnagi. Seetõttu tekkis vähemalt hetketi, olgugi et ekslikult, üksmeelsuse tunne. Lõpus tundus, et Hitler ei räägi enam selleks, et veenda; üha rohkem näis ta olevat veendunud, et väljendab seda, mida ühtseks massiks sulanud publik temalt ootas: justkui oleks Saksamaa kahe suurima kõrgkooli üliõpilaste ja osa õppejõudude oma ohjes hoidmine maailma iseenesestmõistetavaim asi. Seejuures ei olnud ta sel õhtul sugugi mitte absoluutne, iga kriitika eest kaitstud valitseja, vaid vastupidi, igast küljest rünnakutele valla. /.../
Siin, nii mulle näis, oli lootus, siin olid uued ideaalid, uus arusaam, uued ülesanded. Ka Spengleri sünged ennustused näisid nüüd olevat ümber lükatud ja tema ettekuulutus imperaatori tulekust tõeks saamas. Väsimatult võimule pürgiva kommunismi oht olevat Hitleri veendumuse kohaselt ületatav ja lõpuks võis hoolimata troostitust tööpuudusest oodata isegi majanduslikku õitsengut. Juudiprobleemi mainis ta vaid möödaminnes. Tema märkused ei häirinud mind, kuigi ma polnud antisemiit.“ (Speer. Mälestused, Kirjastus Varrak: Tallinn, 2008, lk 36-37).
Mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsingi... Ah, niisama!
Foto: uueduudised.ee
 |
| Foto: Bundesarchiv/Wikipedia. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar