 |
| www.rahvaraamat.ee |
Üle pika aja jõudsin läbi lugeda ka muud kirjandust peale erialaste
tekstide. Selleks oli Jessica Sterni ja J.M. Bergeri uurimus Islamiriigist
("ISIS. Terrori riik, e.k. 2016, Äripäeva Kirjastus). Teema pole meeldivate killast. Ausalt öeldes on see
sõjalispoliitiline moodustis üpris jälk ning õnneks on juba hinge vaakumas –
ehkki sel hetkel, kui see raamat ilmus (2015-2016) oli nn Kalifaat tipus nii
territoriaalse sulatuse, propaganda kui sõjalise edu poolest.
Raamat annab põhjaliku ülevaate ISISe (Daesh) kujunemisloost, mis
sündis ägeda vahhabiidi Abu Musab al-Zarqawi (1966-2006) vaimuvälgatusena,
selle olemusest ja eesmärkidest. Organisatsioon tõlgendas ja rakendas dźihaadi
sellisel äärmuslikul kujul, et isegi 11. septembri sündmuste taga seisnud Al-Qaeda
selle liigse julmuse tõttu ära põlgas. ISISe kiire edu valemiks oli pragmaatiline
ususõda, mida tuli ellu viia kohe ja kõikvõimalike vahenditega – kusjuures
ükski meetod uskmatute ja usutaganejate (takfir)
vastu võitlemiseks polnud keelatud (s.o. tapa ta igal juhul, aja autoga alla,
mürgita, löö pea kiviga puruks või kui see pole võimalik – sülita näkku). ISISe
taktika oli sootuks teistsugune Al-Qaeda omast, kes jutlustas
islamirevolutsioonist pigem teoreetilises plaanis, nõnda et eesmärk oli
määratud täituma järk-järgult kaugemas perspektiivis. ISIS muutis
sotsiaalmeedia (eriti Twitteri) oma propaganda ja värbamise platvormiks ning kaubastas
ultravägivalla: võikad videod, milles nüsiti pantvangide päid maha – ühes
sellises näitas eeskuju Islamiriigi julm ja karismaatiline liider Abu Bakr al-Baghdadi
isiklikult -, koos ähvarduste ja needustega vaenlaste aadressil. Selles mõttes
teenib kogu see metsikuste eksponeerimine praktilist sõjalist eesmärki –
tekitada vastastes kabuhirmu, nii et need juba eos alistuksid. Osalt arvataksegi,
et näiteks Mosuli kiire vallutamine ISISe poolt õnnestus just tänu jooksujalu
taganevatele Iraagi sõduritele, kes kartsid ISISe kätte vangi sattumist. Ka
tõmbas kompromissitu islamitõlgendus ja veri ligi igasuguseid elukutselisi
võitlejaid, fanaatikuid, hulle, kriminaale ja lihtsalt heidikuid, kes nägid
Islamiriigi teenistusse astudes võimalust anda oma elule mingi ülevam mõte.
Paljud hullud asjad siin ilmas sünnivad ju pimedast fanatismist mingi idee ja
selle levitaja suhtes. Siin ei erine al-Baghdadi tegelikult eriti milleski millenaristlikest
sektijuhtidest nagu Jim Jones, David Koresh, Marshall Applewhite ja Shoko Asahara,
või Pol Pothi sugustest diktaatoritest. Sirgjooneline julmus on aastatuhandeid masse kõnetanud ja
kui seda oskuslikult suunata (nagu pseudonüümi Abu Bakr Naji all ilmunud traktaat „Metsikuste juhtimine“),
siis on ta tulemuslik – seda näitas ka ISISe populaarsus.
Kuid samas, nii-öelda pikas perspektiivis, kätkeb sellisest poliitikast
juhindumine eksistentsiaalset ohtu viljelejale endale. Kuidas panna
efektiivselt toimima vägivallale ja sallimatusele rajatud režiimi? Kuidas toimivad sõjapealikud rahuolukorras?
Kuidas toimib olme? Kuidas seatakse jalule majandus, haridus? Naiivne oleks
arvata, et maharaiutud peadega jalgpalli mängivad ja relvastatud lapsed
naasevad tavatingimustel koolipinki nühkima. Neist saaks vaid tänuväärne
materjal mudźahediinide ridadesse ning fanatismist neil puudu ei tuleks –
lapsed järgivad oma iidoleid pimesi ja kompromissitu truudusega. Aga selline
mudel riigi pidamiseks ei ole jätkusuutlik. Ühiskond väsib ja lakkab iseendast
lahvatanud pingete all tükkhaaval murdudes olemast. Ka raamatu autorid tõdevad
peatükis, kus murelikult vaetakse Kalifaadi tulevikuperspektiivide üle, et
parim moodus ISISe suretamiseks on jätta see moodustis omaette mädanema, mitte
alluda provokatsioonidele ning keskenduda sellele, et ISISe ideed, inimesed ja
relvad ei jõuaks kõigutama Lääne ühiskonna alustalasid. Siis polnud ISISe
käekäik teada. 2015. aastal oli olemas de facto riik, mille valduses olid alad Iraagis,
Süürias ja Liibüas ning keskus paiknes Süürias Raqqa linnas – kontrollitava territooriumi
suurus ületas Suurbritannia oma, elanike arv oli suurem kui Taanis, Soomes või Iirimaal.
Nagu Stern ja Berger tõdevad, „mida see iganes
alguses ka ei kujutanud, kontrollib see iseseisvaks pürginud rühmitus nüüd oma
territooriumi, pakub piiratud teenuseid, mõistab õigust (lõdva määratluse järgi),
omab igasuguse kahtluseta armeed ja võitleb oma lipu all.“ (lk. 335). Siis oli
koalitsioon ISISe vastu alles sündimas. Obama administratsiooni ja Kremli vahel
tekitas erimeelsusi Süüria presidendi Bashar al-Assadi positsioon.
2019. aasta lõpuks on ISIS kõvasti kokku tõmbunud, al-Baghdadi tapetud
ning al-Assad võib Damaskuses end venelaste toel märksa kindlamalt tunda. Kuid Süüria
kodusõda käib endiselt ja ISIS pole veel kaugeltki löödud. Hirmuhigi võib-olla
on mõningase kergendusohke saatel ära pühitud, ent muljed edusammudest kipuvad
meie vaimu uinutama. Miski pole lõppenud enne, kui see pole lõplikult
läbi. Seetõttu on raamat relevantne ka praegu – taustsüsteemi selgitajana ja
mõistete avajana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar