 |
| www.apollo.ee |
Mis võiks olla ehedamalt venelik
kui babuśka, tõeline kangelasmemm? Isad kõiguvad ühest kriisist teise, emad
mõtlevad karjäärile ja nõukogude suurlinlaste arusasamad elu jätkumisest ning
seda edasi viivatest jõududest võtavad lihaliku kuju just maalt linna appi
kutsutud vanaemades.
Nii
tutvustab raamatu tagakaas intrigeeriva peakirjaga Vene kultusteost (või noh,
eks see ole suhteline). Loed seda ja mõtled, et kohe astub lavale kergelt
korpulentne, hallipäine, muhe ja elutark vanaema, kelle tööks on kurke
marineerida ja moosi keeta ning pliine-vareenikuid küpsetada ning selle juures
õpetlikku tarkust edasi anda. Aga võta näpust! Kohe päris alguses ütleb raamatu
minajutustaja:
„Minu nimi on Saśa
Saveljev. Ma käin teises klassis ning elan vanaema ja vanaisa juures. Ema
vahetas mu kääbus-vereimeja vastu ja riputas raske ristina vanaemale kaela.
Nõndaviisi ma olengi neljandast eluaastast peale rippunud.“ (lk. 7).
Saame
tuttavaks hoopis tõelise psühhovanaemaga Nina Antonovnaga, kes elab koos
näitlejast abikaasa ja lapselapsega kitsukeses kahetoalises korteriuberikus
ning peab mõlemat ühtviisi lühikese keti otsas, oma lämmatavas haardes. Sõimu
ja tänitamist jätkub raamatu igale leheküljele, igale maitsele. Oma jao saab
nii „haisev vanamees“ Semjon Mihhailovitś, kellega vanaema on sunnitud koos
elama, kes rikkus ära kuldse nooruse ja roojas hiilgavad ajud täis, ning tütar
Olja, „lirvast“ näitlejanna, kes kolis karjääri nimel oma „kääbuse“ juurde
Sotśi, kuid kõige rohkem sõimu ja sajatusi saab osaks Saśale – sest keda
sõimatakse, seda armastatakse. Saśakest armastab vanaema kõige rohkem, lausa
palavikuliselt, sest poiss on põdura tervisega ja vajab hoolt. Nõnda siis
hoolitseb vanaema poisi eest sellise innukusega, et tänapäeval oleks
lastekaitse silmis kindlasti tegemist probleemse juhtumiga. Lämmatav
ülehoolitsus, kõvasti üle võlli ja sel moel perversne. Tõeline Baba-Jagaa kesk
breźnevismi-ajastu roiskuvat seisakut.
Mõned
stiilinäited:
„Neetud hitsel[1],
vastik tatarlane!“ karjus vanaema reflektoriga sõjakalt viibutades ja teise käe
peoga suitsevat seelikut patsutades. „Needku sind taevas, jumal, maa, linnud, kalad, inimesed, mered, õhk!“ See oli
vanaema lemmiksajatus. Et sinu kaela sajaksid puha õnnetused! Et sa ei näeks
midagi peale kättemaksu!“ (lk 12).
„Mis sa nii vara üles tõusid?“
imestas vanaema, seistes köögiuksel portselankannuga käes. -„Ärkasin.“ - „Et sa
enam ealeski ei ärkaks!“ (lk 14).
Ma küsisin kärsitult, millal siis
vanaema mulle hommikusööki annab, ja pidin seda kibedalt kahetsema. „Haisev,
lehkav, neetuim, vastik närakas!“ pistis vanaema lõugama. „Õgid siis, kui ette
antakse! Meil pole teenijaid!“ (lk 15).
Ma sõin pudru ära, ütlesin
vanaemale aitäh ja lahkusin lauast. „Ütleks vähemalt aitähki!“ kostis mulle
järele. (lk 19).
Vanaema seletas mulle tihtilugu,
mida ja millal tuleb öelda. Õpetas, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld; et on
olemas püha vale ja mõnikord on parem luisata; et tuleb alati olla
armastusväärne, isegi kui pole tahtmist. Püha vale reeglit järgis vanaema
vääramatult. Kui hilines, ütles,et oli vale bussi peale istunud või kontrollile
vahele jäänud; kui küsiti, kuhu vanaisa sõitis kontserti andma, vastas ta, et
vanaisa pole mitte kontserdil, vaid kalal, et tuttavad ei arvaks, et ta teenib
palju ja kadedusest ära ei sõnuks. Vanaema oli alati armastusväärne.
„Kõike head, Zinaida Vassiljevna,“ naeratas
ta tuttavale hüvastijätuks. „Ikka tervist teile rohkem. Tervis on kõige
tähtsam, küll siis tuleb ka muu. Tervitage Vanjakest. Mitmendal kursusel ta on?“
„Teisel,“ läks Zinaida Vassiljevna
süda soojaks.
„Tark poiss, temast saab asja.
Talle samuti tervist, saagu ainult viisi.“
„Rajakas, sai kooperatiivis kolmetoalisele
küüned taha, kurat teda võtku,“ rääkis vanaema, kui me eemale astusime. „Ja
sokutas oma lapselapse, idioodi, rahvusvaheliste suhete instituuti. Sellisel
nagu tema on alati kõik käpas. Mitte nagu sinu vanaisal, va tolgus sihuke.
Kümme aastat olmekomisjonis, kogu aja jooksul võttis vaid tuusiku Źeleznovodskisse.
Tal, kas näed, olevat piinlik…“ (lk 50).
Kujutan
ette, et nõuka-aja reaalsust kogenud lugeja leiab raamatu olupildikestest ja
inimsuhete spetsiifikast palju tuttavlikku. Pole siis imestada, et Venemaal
naudib Saveljevite tragikoomiline lugu kultuslikku staatust. Puhas
äratundmisrõõm; kerge on samastuda. Vinti on mõistagi üle keeratud, aga mitte
häirivalt. Läänemaailma lugejale võib-olla taandub see lugu pelgalt
psühholoogiliseks olmedraamaks, üheks katkise perekonna looks, milles vaimselt
sandistunud vanaema ahistab oma lähikondseid. Näiteks:
Vaevalt jõudis ema paluda talle
kasukas tagasi anda, kui vanaema hüüab: „Säh sulle, Oljake, kasukat!“, keerab
end seljaga ja laseb alla rohelised püksid, jahmatades mind millegi päratu
suure ja roosakasvalgega.
„Mis sa näitad lapse nähes perset,
huligaan!“ karjub emme.
„Pole midagi, see on tema vanaema
perse, mitte mõne lipaka oma, kes vahetas lapse kääbuse vastu!“ karjub vanaema
vastu. (lk 158)
Psühhopaat
par excellence!
Kogu
selle suhtevirvarri keskmes asub Saśa, kes on täiskasvanute mängukann, ohver ja
manipu-latsioonivahend. Ta on sunnitud poolte vahel laveerides kehastuma
diplomaadi rolli. Igatsedes meeletult ema järele, peab ta kohanema vanaema
kehtestatud reeglite järele. Sest, nagu Saśa filosoofiliselt tõdeb, „vanaema oli mu elu, emme harv pidu. Peol
olid omad reeglid, elul omad.“ (lk 159).
Hoolimata
keerulisest temaatikast (kohati ehe sotsiaalporno) on raamat ladusalt loetav
vaimukas ajastutruu tekst, mis on niisama ehtvenelik kui Ilfi ja Petrovi
satiir. Tuleb ka seda öelda, et raamatu ainestik on sündinud elust enesest ja
kõigil tegelastel on prototüübid. Pavel Sanajevi (Saśa) groteskses lapsepõlveloos
tegutsevad vanaema Nina (Lidia Sanajeva) ja vanaisa Semjon (näitleja, NSVL
rahvakunstnik Vsevolod Sanajev) ning ema Olja (näitleja Jelena Sanajeva, meile
tuntud rebane Alissa Buratino-filmis. Aga „vereimeja-kääbus“, see puruvaene
joodik, kes ihuvat hammast Saveljevite korterile, et saada Moskvasse
sissekirjutust, pole keegi muu kui Rolan Bõkov (kellele see raamat on
pühendatud, Pavel Sanajevi kasuisa). Raamatu kujundus on väheke eksitav (nii
mainitud tagakaanetekst kui esikaane foto – maavanaemast ja taksosõidust juttu
ei tehta ning kangelasmemme staatus on ka küsitav), kuid sellesse tasub süüvida. Saab nutta ja naerda – nagu öeldakse
ühes Eesti tüvitekstis. Kõige ehedamal
kujul väljendub see Saśa palves emale: „Mata
mind oma tuppa põrandaliistu taha. Ma tahan sind alati näha. Ma kardan
surnuaeda! Kas lubad?“ (lk 189).
Meeldis.
Soovitan raamatukogust üles otsida. Eesti keeles ilmunud 2014 Veronika Einbergi
heas tõlkes.
"Kääbus-vereimeja" ja "südametu lirva" suurepärane tandem ehk rebane Alissa (Jelena Sanajeva) ja kõuts Basilio (Rolan Bõkov) aga on olnud kindel komponent minu lapsepõlvest. Filmist "Buratino seiklused" (Belarusfilm 1975):
[1]
Hitseliks nimetati Ukrainas koerapüüdjaid, kes jahtisid suurte konksudega
hulkuvaid koeri. Vanaema oli pärit Kiievist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar