 | ||
| https://www.amazon.com/Digital-Humanities-Primer-Students-Scholars-ebook/dp/B00Y37YXAE |
Digihumanitaaria
on teadusmaailma uustulnuk, kes on jõudmas justkui varateismelise ikka:
ebakindel enesetutvustamise aeg on vahetumas jõulisema enesekehtestamise perioodiga. Ei teagi, kuhu sellel ajateljel
paigutada kahe Ameerika medievisti ja e-kirjastaja Eileen Gardineri ja Ronald
G. Musto ühise projektina 2015. aastal ilmunud käsiraamat „The Digital Humanities. A Primer for Students
and Scholars“, sest kiired muutused (nagu „teismeliste“ puhul ikka) sunnivad
ajaga võidu jooksma ning paraku liigub tegelik areng alati sammukese eespool
kui kirjutajad ja kirjastajad. Võib öelda, et kõik, milles sisaldub viide
„digile“, on nii kiires ja pidevas muutumises, et täna kirjutatu on homme
aegunud ja ülehomme unustatud, eilne aga sootuks kauge ajalugu. Selle
veendumusega mööngem, et antud raamatu relevantsus on täna, 2019. aasta lõpul,
liikumas küsimärgi poole just selsamal lihtsal põhjusel, et digimaailm teeb
kiireid arenguhüppeid ega armasta üle õla tagasi vaadata (pean silmas tõsiasja,
millise mängleva kergusega kasutatakse digimaailmas väljendit „obsolete“). Aga kui seda raamatut
vaadelda 2015. aasta kontekstis, siis on ta usaldusväärse hetkejäädvustusena vägagi
omal kohal.
Raamatu
elektrooniline väljalase, mida siinkohal kasutan, on sõna otseses mõttes
sisutihe ja multidimensionaalne, sisaldades hulgaliselt kasulikke linke
digitaalsetele töövahenditele ja platvormidele, tänu millele tekib lugejal
võimalus teoreetilisi teadmisi otsekohe ka praktiliselt katsetada. Raamatu
skoop on lai, hõlmates humanitaarteaduslike uuringute eri tahke (andmete
kogumine, liigitamine, tõlgendamine, säilitamine, esitamine, visualiseerimine)
ning puudu-tades põhjalikult meta-tasandi küsimusi (nt autori ja lugeja
suhestumine, rahastamine ja jätkusuutlikkus pidevalt muutuvas digikeskkonnas,
andmekaitse ja autoriõiguse temaatika jne). Kuna raamatu autorid on ajaloolase
taustaga, siis on mõistetav, et digihumanitaaria olemust selgitatakse läbi
ajaloolase perspektiivi. Mulle isiklikult on see sümpaatne, sest annab „digile“
inimliku mõõtme.
Gardiner
ja Musto esitavad alustuseks retoorilise küsimuse, mida üldse
„digihumanitaaria“ tähendab? Jutumärgid siin peegeldavad minu arust üldist
arusaama, et selle määratlemine ei ole üheselt mõistetav. Juba 2015. Aasta
jaanuariks, selle raamatu ilmumise eel, oli kokku korjatud 817 erinevat
digihumanitaaria definitsiooni, millistega saab tutvuda automatiseetitud generaatori
https://whatisdigitalhumanities.com
vahendusel. Gardiner ja Musto arutlevad, et kui paluda füüsikul selgitada
gravitatsiooni olemust, siis tõenäoliselt representeerib ta oma kirjeldust
universumi jõudude ja masside kohta konkreetse valemi abiga. Kui pöörduda
majandusteadlase poole palvega defineerida vaesust, suunatakse meid
statistikaameti tabelite ja mõõdikute maailma. Humanitaarteadlane kasutab
mõiste selgitamiseks kõigepealt sõnaraamatut, selgitamaks, kuidas see või teine
mõiste on eri kultuurides ja ajaloolises kontekstis arenenud. Seejärel võiks ta
olemasoleva teabe, kirjalike allikate põhjal,
hakata konstrueerima narratiivi, sest erinevalt füüsikutest või
sotsiaalteadlastest, kes tegelevad reaalmaailma objektide ja loodusjõudude või
suurte sotsiaalsete rühmade ja majandustrendide analüüsimisega, tegelevad nemad
keelega, täpsemalt selle päritolu, konstruktsioonide, arengu ja tajuga aja
jooksul. Humanitaaruuringute peamine eesmärk on otsida päritolu ja tõlgendada,
kuidas me kasutame keelt - sealhulgas kujutava kunsti, muusika ja arhitektuuri
keelt - inimeste loodud maailmast aru saamiseks. Kõik humanitaaruuringud
algavad keelest, selle tähendusest ja võimest minevikku taaselustada. (Gardiner
& Musto, 2015, p. 15)
Siit
edasi püütakse mõista, millised kokkupuutepunktid on digimaailmal ja
digihumanitaarial, mida väljendina tuntakse nii raamatukogunduse,
akadeemilistes kui digitehnoloogia ring-kondades – erineva lähenemisnurga alt
mõistagi. Tõstatub hulk küsimusi. Näiteks: milline oli, on ja saab olema
digihumanitaaria Lääne ja üldse nüüdiaja kultuuris? Milline on digi tähendus
akadeemilises maailmas, teaduskommunikatsioonis ja humanitaarteaduslikes
distsipliinides tervikuna? Kas need kujutavad endast vaid rida praktilisi
lähenemisviise, konkreetset teoreetilist ja nüansirohket raamistikku? Kas see moodustab
selge distsipliini, millel on oma standardid, silmapaistvad teadlased ja
hierarhiad? Kas see tähendab ad hoc
metodoloogiat, mida kokkuleppeliselt kasutatakse erinevais ülikoolilinnakutes
ja uurimis-keskustes? Kas digimaailm on muutnud igaveseks humanitaarteadlaste
töö praktilisi aspekte ehk viise, kuidas kogutakse tõendeid või uuritakse
allikmaterjale? (Gardiner & Musto,
2015, p. 15)
Küsimusi
on raamatus tõepoolest väga palju, mis viitab jätkuvalt avatud debatile. Igaüks
meist võib kaasa mõelda ja lasta fantaasial lennata selle üle, kas
digitehnoloogial on üksnes abistav, n-ö. metodoloogiline funktsioon või muudab
see humanitaarteadust tervikuna, luues mingi uue väljundi? Ja kas digitaalsus tähendab vaid uute
tööriistade kasutamist? (Gardiner & Musto,
2015, p. 17
)
Väga
hästi sobib digihumanitaaria konteksti mõttetera Giovanni Tomasi di Lampedusa
romaanist „Leopard“: Kõik peab muutuma
nõnda, et kõik jääb samaks. (Gardiner & Musto,
2015, p. 16). See tähendab, Gardineri ja Musto
arvates - eeldades, et informatsioon ei
muutu ajas ega olene sellest, millisele kandjale ta on talletatud -, et
Gutenbergi revolutsioonist ja digirevolutsioonist kõneldes on siiani mugav
olnud kasutada sarnaseid metafoore: nii esimese trükitud raamatu kui veebi
(WWW) sünd tõi endaga kaasa väga suured (Gardiner & Musto, 2015, p. 16). Nüüd, mil digirevolutsioonist on möödas juba
kaks aastakümmet, tõdevad nad, et metafooridele tugineda enam päriselt ei saa,
sest:
„something has
fundamentally changed in the way the digital accesses, preserves, aggregates
and disaggregates, presents, privileges and reflects back upon scholarship that
may leave old categories behind and change the way even Petrarchan humanists
think, do research, author, publish and interact with their own communities. (Gardiner
& Musto, 2015, p. 16)
Ülaltoodust
peegeldubki raamatu peamine argument, et digirevolutsiooniga kaasnenud muutused
eelnevad kõigist senikogetust. Sissejuhatavas peatükis annavad Gardiner ja
Musto kokkuvõtliku ülevaate akadeemilisest humanitaarteadusest ja on muuhulgas
kriitilised korporatiivse kõrghariduse suhtes, mis püüavad haridust ühtviisi
kitsa ringi jaoks kaubastada, avaldades samas lootust, et digihumanitaaria
võiks kaasaegseid suhtlemisoskusi kasutades olla süsteemi korrigeerijaks ning
olla dialoogis pigem laia üldsuse kui kitsa akadeemilise ringkonnaga. (Gardiner
& Musto, 2015)
Autorid
juhivad tähelepanu sellele, et erinevalt sotsiaalteadlastest, kes töötavad
inimhulkadega ja nendelt saadud andmetega või loodusteadlastest, kes saavad
uurimistööks vajaliku materjali loodusest, töötavad humanitaarteadlased üksiku
inimesega. Teiseks erinevuseks on see, et nii sotsiaal- kui loodusteadlased
saavad toetuda klassifitseeritud andmetele, mille põhjal saab omakorda
kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite
ning mudelite abil tuletada uusi
väärtusi ja jõuda tõestele järeldustele. Selliste andmete konverteerimine
digitaalseks on lihtne. Humanitaarteadlaste jaoks tähendab toormaterjal sootuks
muud, millel on sageli individuaalne ja ainulaadne tähendus; selleks võib olla
kellegi elulugu, arhitektuuri- või kunstiteos, skulptuur, kirjandus- ja
luulelooming, mõni säilinud ürik, testament, leping või kiri, mida ei saa
uurida statistiliste meetodite abil. Kuid mõned artefaktid on muutunud oma
ajastu representatsiooniks, mille kaudu kirjeldatakse kogu ajastu üldisi
ilminguid, näiteks Chartres’i katedraal kui keskaja arhitektuuri illustratsioon
või Botticelli „Venuse sünd“, millest peegeldub renessansi kvintessents. Nende
representatiivsete näidete varal selgitavad humanitaarteadlased teisi
ainulaadseid artefakte. Ajaloo vältel on seda tehtud traditsioonilisel viisil,
kuid digiajastu pakub mitmeid uusi võimalusi, mida nad saavad rakendada oma
uurimuste paremaks representeerimiseks. Tuleb silmas pidada, et uued avastused
sünnivad harva teiste raamatute põhjal ning prioriteediks jääb ikkagi
originaal-dokument. Aga kui neid on palju, siis võtab nende läbitöötamine
ebamõistlikult kaua aega. Veelgi enam, paljud kirjad, fotod ja kõikvõimalikud
muud dokumendid jäävad läbi uurimata oma ressursimahukuse tõttu. Siin astubki
mängu digitehnoloogiline kasutegur. Autorid toovad positiivse näitena esile
Charles Darwini arhiivi, mis füüsiliselt asub maailma eri paigus: osa materjali
asub Suurbritannias, osa USAs ja Argentiinas – oleks mõeldamatu, et
uurimistööks vajalike allikatega tutvumiseks sõidetakse kohale. Selle asemel
võivad teadlased nüüd kasutada Darwin Online’i andmebaasi, mis sisaldab
219 804 lk digiteeritud tektsti ja 219 900 pilti või joonist ehk
praktiliselt kogu teadaolevat originaalmaterjali eri kogudest, mis on kindlate
standardite järgi, kõrge resolutsiooniga ja süsteemselt üles laetud ning
kätte-saadavaks tehtud. Päringud võtavad aega kõigest mõned sekundid ja tulemused
salvestatakse edasiseks analüüsiks teadlase isiklikku arvutisse (Gardiner & Musto, 2015, pp. 29-31). Võib vaid oletada,
kui palju aega ja raha on säästetud – teadlane saab keskenduda uurimistööle
väga madalate kulude juures.
Veebipõhised
allikad – digiteeritud raamatukogud ja repositooriumid - etendavad
humani-taarteadlaste uurimistöös märkimisväärset rolli. Määravaks saab aga
küsimus, kas on piisavalt pädevust kogu selles andmerägastikus orienteeruda.
Kui Google’i otsingumootori üha täiustuvad ja võimekamad algoritmid toovad meie
päringutele tuhandeid viiteid (totality
of reality), siis kahaneb selle kasutegur kiiresti, kui me ei suuda leida
(ei oska eristada) olulist infot üldisest andmemürast. Mina isiklikult nimetaksin
seda ka omamoodi andmepimeduseks (data
blindness – R.R.). Gardiner ja Musto näevad siin digihumanitaaria jaoks võtme-tähtsusega
väljakutset:
„One of the major challenges of the digital
humanities is therefore to retain the open nature of the web and its resources
while providing some degree of expert guidance in its use and in the materials
accessed. Again, one of the essential roles of the humanities historically has
always been to provide guidance to, and interpretation of, the world created by
humanity. This remains a core mission in the digital.“ (Gardiner
& Musto, 2015, p. 36)
Selle
raamatu kõige olulisemaks sõnumiks minu veendumuse kohaselt on see, et
humanitaar-teadlased saavad digitehnoloogia abil laiendada oma uurimuste
skoopi. Digihumanitaaria tähendaks seega metodoloogilist ja digitehnilist
kompleksi, mis aitab tõhusamalt läbi viia uuringuid, kasutades maksimaalselt
ära kättesaadavat ressurssi (avatud juurdepääs) ja avardadades väljundeid
(erinevad digitaalsed platvormid, sotsiaalmeedia). Gardiner ja Musto annavad
sellest kompleksist üsna hea ülevaate, ehkki mulle tundub, et teoreetilised
arutelud digihumanitaaria võimalustesse koos ajalooliste sissepõigetega on
põhjalikumad kui prak-tilise poole käsitlemine. Samas, kõik vajalik on raamatus
olemas: seosed teksti ja dokumentidega (3. peatükk), erinevate objektide ja
artefaktidega, alates audiomaterjalist kuni virtuaalreaalsuse käsitsemiseni (4.
peatükk).
Raamatu
5. peatükk esindab minu jaoks praktilist poolt, andes ülevaate digivahenditest
koos viidetega raamatu lisasse paigutatud lingikogule. Huvitav ja kasulik, süstematiseeritud
ja lihtne kasutada. Kuid siin ilmneb ka digimaailma Achilleuse kand ehk
ebastabiilsus: uued vahendid tulevad start-up rahastusega turule, aga siis
lõppeb rahastus, arendus jääb soiku, kuni viimaks hääbub. „Error 404: page not found“ on digimaailmas kahjuks levinud nähe.
Peale selle on tendents, et algselt vabavarana turgu vallutama saadetud toode
muudetakse hiljem tasuliseks. Autorid nendivad:
„Tools
themselves can grow and expand to add additional features. Some tools are very
simple and can be used by young children; others are fully developed, and their
websites will present everything one needs to implement them; while others still
appear to be in some stage of development – and the scholar might even be
invited to participate in testing. Then again, some tools that are still
available may no longer be functioning effectively.“ (Gardiner
& Musto, 2015, p. 98)
Põhjalikku
käsitlemist leiavad metatasandi küsimused (8-9. peatükk), s.o. kuidas digi-humanitaarid
suhestuvad ülikoolidega (HTP – hiring,
tenure, promotion), tööde avaldamine ja kirjastamine, autoriõiguse
küsimused, puudutatakse isegi võrdõiguslikkuse teemat. Probleemid:
projektipõhised uurimustööd annavad küll suurema akadeemilise vabaduse, kuid ei
paku piisavat majanduslikku kindlustatust (turvalisem on jääda seotuks mõne
kindla institutsiooniga), kihistatus (jõukamad ülikoolid või ka äriettevõtted saavad
lubada kaasaegset keskkonda, tipptehnoloogiat, ette võtta suuri projekte ja
meelitada enda juurde võimekamaid tegijaid) kirjastamise jätkusuutlikkus
vähenevate tiraaźide juures jne. Üheks murekohaks on tööde avaldamine veebis,
täpsemalt nende ülesleitavus: kuidas toimida nii, et otsingumootorid viitaks
neile esimese-teise valikuna ega upuks andmeookeani sügavikku.
Infoteaduse
üliõpilasena pean seda raamatud heaks ülevaatlikuks töövahendiks, mida tasub
aeg-ajalt siit-sealt üle sirvida. Kuigi digihumanitaaria üht kindlat
definitsiooni raamatust ei leia (pakutakse välja mitmeid erinevaid), siis
valdkonna olemus saab selgeks küll. Seletatakse lahti hulga teisi relevantseid
mõisteid ning luuakse seoste ja näidete abil tervikpilt. Esitatakse hulk
küsimusi ja jõudumööda saavad need ka vastuse, ehkki palju jääb ka õhku
rippuma. Tõele au andes on see üksnes hea, kuna ärgitab kaasa (ja edasi)
mõtlema. Klassikalise humanitaarteaduse ja infotehnoloogia
kokkupuutevaldkonnana üles astuv uudne
digihuma-nitaaria, mis tegeleb alles enda kalibreerimisega, lausa nõuab meilt
seda.
Lõpetuseks
üks mõtlik küsimuste kaskaad autoritelt, kes näivad soovivat, et lugeja – kui
ta nii kaugele on jõudnud – võtaks need n-ö. koju kaasa ja otsiks vastuseid
enda seest:
„What then do we
make of the humanities in the digital age? We have accumulated and can now
analyze millions of pieces of information, and we call it knowledge. But what
is now the half-life of wisdom when all our works come and go through the ether
and have abandoned materiality and the body, when individuality and corporality
are disappearing from our discourse, our methods of communication? What remains
of our deepest cultural memory, when our methods of recording our digital
dreams become obsolete within a decade, when our words, our images and songs
leave the confines of both time and space, when we have replaced the
recognizable digit of that cave painter’s handprints – his twisted pinky – with
the utterly interchangeable “0” and “1” digits of the computer? How then do the
humanities, born of a generation’s desire to live the past through their bodies
– their hands, eyes, breath – remain truly human?
What does it
mean in our own age to create the renewed person of whom Petrarch and the first
humanists spoke? What is our postmodern equivalent of the spiritual renewal
achieved through the rigorous application of our ancient, inherited learning
and wisdom? Are we now merely information hunters and gatherers, as some
cutting-edge digital theorists would assert? Or do we humanists seek an ideal
through a new model of citizenship: a spiritual opening to the world and
creation? Are there modern equivalents of these historical models in our
digitally saturated culture? Are the humanities and such questions still
relevant?“ (Gardiner & Musto, 2015, p. 247)
Allikmaterjal:
Gardiner, E., & Musto, R.G. (2015). The Digital Humanities. A Primer for Students and Scholars.
Cambridge: Cambridge University Press. Loetud 14.12.2016 aadressilt https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/2843948/mod_resource/content/2/Gardiner%20%20Musto%20The%20Digital%20Humanities.pdf
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar