laupäev, 28. detsember 2019

Pavel Sanajev. MATKE MIND PÕRANDALIISTU TAHA.

SISSEKANNE # 84

www.apollo.ee



Mis võiks olla ehedamalt venelik kui babuśka, tõeline kangelasmemm? Isad kõiguvad ühest kriisist teise, emad mõtlevad karjäärile ja nõukogude suurlinlaste arusasamad elu jätkumisest ning seda edasi viivatest jõududest võtavad lihaliku kuju just maalt linna appi kutsutud vanaemades.
 
Nii tutvustab raamatu tagakaas intrigeeriva peakirjaga Vene kultusteost (või noh, eks see ole suhteline). Loed seda ja mõtled, et kohe astub lavale kergelt korpulentne, hallipäine,  muhe ja  elutark vanaema, kelle tööks on kurke marineerida ja moosi keeta ning pliine-vareenikuid küpsetada ning selle juures õpetlikku tarkust edasi anda. Aga võta näpust! Kohe päris alguses ütleb raamatu minajutustaja:  

„Minu nimi on Saśa Saveljev. Ma käin teises klassis ning elan vanaema ja vanaisa juures. Ema vahetas mu kääbus-vereimeja vastu ja riputas raske ristina vanaemale kaela. Nõndaviisi ma olengi neljandast eluaastast peale rippunud.“ (lk. 7).

Saame tuttavaks hoopis tõelise psühhovanaemaga Nina Antonovnaga, kes elab koos näitlejast abikaasa ja lapselapsega kitsukeses kahetoalises korteriuberikus ning peab mõlemat ühtviisi lühikese keti otsas, oma lämmatavas haardes. Sõimu ja tänitamist jätkub raamatu igale leheküljele, igale maitsele. Oma jao saab nii „haisev vanamees“ Semjon Mihhailovitś, kellega vanaema on sunnitud koos elama, kes rikkus ära kuldse nooruse ja roojas hiilgavad ajud täis, ning tütar Olja, „lirvast“ näitlejanna, kes kolis karjääri nimel oma „kääbuse“ juurde Sotśi, kuid kõige rohkem sõimu ja sajatusi saab osaks Saśale – sest keda sõimatakse, seda armastatakse. Saśakest armastab vanaema kõige rohkem, lausa palavikuliselt, sest poiss on põdura tervisega ja vajab hoolt. Nõnda siis hoolitseb vanaema poisi eest sellise innukusega, et tänapäeval oleks lastekaitse silmis kindlasti tegemist probleemse juhtumiga. Lämmatav ülehoolitsus, kõvasti üle võlli ja sel moel perversne. Tõeline Baba-Jagaa kesk breźnevismi-ajastu roiskuvat seisakut.

Mõned stiilinäited:

 „Neetud hitsel[1], vastik tatarlane!“ karjus vanaema reflektoriga sõjakalt viibutades ja teise käe peoga suitsevat seelikut patsutades. „Needku sind taevas, jumal, maa,  linnud, kalad, inimesed, mered, õhk!“ See oli vanaema lemmiksajatus. Et sinu kaela sajaksid puha õnnetused! Et sa ei näeks midagi peale kättemaksu!“ (lk 12).

„Mis sa nii vara üles tõusid?“ imestas vanaema, seistes köögiuksel portselankannuga käes. -„Ärkasin.“ - „Et sa enam ealeski ei ärkaks!“ (lk 14).

Ma küsisin kärsitult, millal siis vanaema mulle hommikusööki annab, ja pidin seda kibedalt kahetsema. „Haisev, lehkav, neetuim, vastik närakas!“ pistis vanaema lõugama. „Õgid siis, kui ette antakse! Meil pole teenijaid!“ (lk 15).

Ma sõin pudru ära, ütlesin vanaemale aitäh ja lahkusin lauast. „Ütleks vähemalt aitähki!“ kostis mulle järele. (lk 19).

Vanaema seletas mulle tihtilugu, mida ja millal tuleb öelda. Õpetas, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld; et on olemas püha vale ja mõnikord on parem luisata; et tuleb alati olla armastusväärne, isegi kui pole tahtmist. Püha vale reeglit järgis vanaema vääramatult. Kui hilines, ütles,et oli vale bussi peale istunud või kontrollile vahele jäänud; kui küsiti, kuhu vanaisa sõitis kontserti andma, vastas ta, et vanaisa pole mitte kontserdil, vaid kalal, et tuttavad ei arvaks, et ta teenib palju ja kadedusest ära ei sõnuks. Vanaema oli alati armastusväärne.

„Kõike head, Zinaida Vassiljevna,“ naeratas ta tuttavale hüvastijätuks. „Ikka tervist teile rohkem. Tervis on kõige tähtsam, küll siis tuleb ka muu. Tervitage Vanjakest. Mitmendal kursusel ta on?“

„Teisel,“ läks Zinaida Vassiljevna süda soojaks.

„Tark poiss, temast saab asja. Talle samuti tervist, saagu ainult viisi.“

„Rajakas, sai kooperatiivis kolmetoalisele küüned taha, kurat teda võtku,“ rääkis vanaema, kui me eemale astusime. „Ja sokutas oma lapselapse, idioodi, rahvusvaheliste suhete instituuti. Sellisel nagu tema on alati kõik käpas. Mitte nagu sinu vanaisal, va tolgus sihuke. Kümme aastat olmekomisjonis, kogu aja jooksul võttis vaid tuusiku Źeleznovodskisse. Tal, kas näed, olevat piinlik…“ (lk 50).

Kujutan ette, et nõuka-aja reaalsust kogenud lugeja leiab raamatu olupildikestest ja inimsuhete spetsiifikast palju tuttavlikku. Pole siis imestada, et Venemaal naudib Saveljevite tragikoomiline lugu kultuslikku staatust. Puhas äratundmisrõõm; kerge on samastuda. Vinti on mõistagi üle keeratud, aga mitte häirivalt. Läänemaailma lugejale võib-olla taandub see lugu pelgalt psühholoogiliseks olmedraamaks, üheks katkise perekonna looks, milles vaimselt sandistunud vanaema ahistab oma lähikondseid. Näiteks:

Vaevalt jõudis ema paluda talle kasukas tagasi anda, kui vanaema hüüab: „Säh sulle, Oljake, kasukat!“, keerab end seljaga ja laseb alla rohelised püksid, jahmatades mind millegi päratu suure ja roosakasvalgega.

„Mis sa näitad lapse nähes perset, huligaan!“ karjub emme.

„Pole midagi, see on tema vanaema perse, mitte mõne lipaka oma, kes vahetas lapse kääbuse vastu!“ karjub vanaema vastu. (lk 158)

Psühhopaat par excellence!

Kogu selle suhtevirvarri keskmes asub Saśa, kes on täiskasvanute mängukann, ohver ja manipu-latsioonivahend. Ta on sunnitud poolte vahel laveerides kehastuma diplomaadi rolli. Igatsedes meeletult ema järele, peab ta kohanema vanaema kehtestatud reeglite järele. Sest, nagu Saśa filosoofiliselt tõdeb, „vanaema oli mu elu, emme harv pidu. Peol olid omad reeglid, elul omad.“ (lk 159).

Hoolimata keerulisest temaatikast (kohati ehe sotsiaalporno) on raamat ladusalt loetav vaimukas ajastutruu tekst, mis on niisama ehtvenelik kui Ilfi ja Petrovi satiir. Tuleb ka seda öelda, et raamatu ainestik on sündinud elust enesest ja kõigil tegelastel on prototüübid. Pavel Sanajevi (Saśa) groteskses lapsepõlveloos tegutsevad vanaema Nina (Lidia Sanajeva) ja vanaisa Semjon (näitleja, NSVL rahvakunstnik Vsevolod Sanajev) ning ema Olja (näitleja Jelena Sanajeva, meile tuntud rebane Alissa Buratino-filmis. Aga „vereimeja-kääbus“, see puruvaene joodik, kes ihuvat hammast Saveljevite korterile, et saada Moskvasse sissekirjutust, pole keegi muu kui Rolan Bõkov (kellele see raamat on pühendatud, Pavel Sanajevi kasuisa). Raamatu kujundus on väheke eksitav (nii mainitud tagakaanetekst kui esikaane foto – maavanaemast ja taksosõidust juttu ei tehta ning kangelasmemme staatus on ka küsitav), kuid sellesse tasub süüvida. Saab nutta ja naerda – nagu öeldakse ühes Eesti tüvitekstis. Kõige ehedamal kujul väljendub see Saśa palves emale: „Mata mind oma tuppa põrandaliistu taha. Ma tahan sind alati näha. Ma kardan surnuaeda! Kas lubad?“ (lk 189).

Meeldis. Soovitan raamatukogust üles otsida. Eesti keeles ilmunud 2014 Veronika Einbergi heas tõlkes.

"Kääbus-vereimeja" ja "südametu lirva" suurepärane tandem ehk rebane Alissa (Jelena Sanajeva) ja kõuts Basilio (Rolan Bõkov) aga on olnud kindel komponent minu lapsepõlvest.  Filmist "Buratino seiklused" (Belarusfilm 1975):



[1] Hitseliks nimetati Ukrainas koerapüüdjaid, kes jahtisid suurte konksudega hulkuvaid koeri. Vanaema oli pärit Kiievist.

esmaspäev, 23. detsember 2019

Jessica Stern, J.M. Berger. ISIS. TERRORI RIIK.

SISSEKANNE # 83

www.rahvaraamat.ee



Üle pika aja jõudsin läbi lugeda ka muud kirjandust peale erialaste tekstide. Selleks oli Jessica Sterni ja J.M. Bergeri uurimus Islamiriigist ("ISIS. Terrori riik, e.k. 2016, Äripäeva Kirjastus). Teema pole meeldivate killast. Ausalt öeldes on see sõjalispoliitiline moodustis üpris jälk ning õnneks on juba hinge vaakumas – ehkki sel hetkel, kui see raamat ilmus (2015-2016) oli nn Kalifaat tipus nii territoriaalse sulatuse, propaganda kui sõjalise edu poolest. 

Raamat annab põhjaliku ülevaate ISISe (Daesh) kujunemisloost, mis sündis ägeda vahhabiidi Abu Musab al-Zarqawi (1966-2006) vaimuvälgatusena, selle olemusest ja eesmärkidest. Organisatsioon tõlgendas ja rakendas dźihaadi sellisel äärmuslikul kujul, et isegi 11. septembri sündmuste taga seisnud Al-Qaeda selle liigse julmuse tõttu ära põlgas. ISISe kiire edu valemiks oli pragmaatiline ususõda, mida tuli ellu viia kohe ja kõikvõimalike vahenditega – kusjuures ükski meetod uskmatute ja usutaganejate (takfir) vastu võitlemiseks polnud keelatud (s.o. tapa ta igal juhul, aja autoga alla, mürgita, löö pea kiviga puruks või kui see pole võimalik – sülita näkku). ISISe taktika oli sootuks teistsugune Al-Qaeda omast, kes jutlustas islamirevolutsioonist pigem teoreetilises plaanis, nõnda et eesmärk oli määratud täituma järk-järgult kaugemas perspektiivis. ISIS muutis sotsiaalmeedia (eriti Twitteri) oma propaganda ja värbamise platvormiks ning kaubastas ultravägivalla: võikad videod, milles nüsiti pantvangide päid maha – ühes sellises näitas eeskuju Islamiriigi julm ja karismaatiline liider Abu Bakr al-Baghdadi isiklikult -, koos ähvarduste ja needustega vaenlaste aadressil. Selles mõttes teenib kogu see metsikuste eksponeerimine praktilist sõjalist eesmärki – tekitada vastastes kabuhirmu, nii et need juba eos alistuksid. Osalt arvataksegi, et näiteks Mosuli kiire vallutamine ISISe poolt õnnestus just tänu jooksujalu taganevatele Iraagi sõduritele, kes kartsid ISISe kätte vangi sattumist. Ka tõmbas kompromissitu islamitõlgendus ja veri ligi igasuguseid elukutselisi võitlejaid, fanaatikuid, hulle, kriminaale ja lihtsalt heidikuid, kes nägid Islamiriigi teenistusse astudes võimalust anda oma elule mingi ülevam mõte. Paljud hullud asjad siin ilmas sünnivad ju pimedast fanatismist mingi idee ja selle levitaja suhtes. Siin ei erine al-Baghdadi tegelikult eriti milleski millenaristlikest sektijuhtidest nagu Jim Jones, David Koresh, Marshall Applewhite ja Shoko Asahara, või Pol Pothi sugustest diktaatoritest. Sirgjooneline julmus on aastatuhandeid masse kõnetanud ja kui seda oskuslikult suunata (nagu pseudonüümi Abu Bakr Naji all ilmunud traktaat „Metsikuste juhtimine“), siis on ta tulemuslik – seda näitas ka ISISe populaarsus. 

Kuid samas, nii-öelda pikas perspektiivis, kätkeb sellisest poliitikast juhindumine eksistentsiaalset ohtu viljelejale endale. Kuidas panna efektiivselt toimima vägivallale ja sallimatusele  rajatud režiimi? Kuidas toimivad sõjapealikud rahuolukorras? Kuidas toimib olme? Kuidas seatakse jalule majandus, haridus? Naiivne oleks arvata, et maharaiutud peadega jalgpalli mängivad ja relvastatud lapsed naasevad tavatingimustel koolipinki nühkima. Neist saaks vaid tänuväärne materjal mudźahediinide ridadesse ning fanatismist neil puudu ei tuleks – lapsed järgivad oma iidoleid pimesi ja kompromissitu truudusega. Aga selline mudel riigi pidamiseks ei ole jätkusuutlik. Ühiskond väsib ja lakkab iseendast lahvatanud pingete all tükkhaaval murdudes olemast. Ka raamatu autorid tõdevad peatükis, kus murelikult vaetakse Kalifaadi tulevikuperspektiivide üle, et parim moodus ISISe suretamiseks on jätta see moodustis omaette mädanema, mitte alluda provokatsioonidele ning keskenduda sellele, et ISISe ideed, inimesed ja relvad ei jõuaks kõigutama Lääne ühiskonna alustalasid. Siis polnud ISISe käekäik teada. 2015. aastal oli olemas de facto riik, mille valduses olid alad Iraagis, Süürias ja Liibüas ning keskus paiknes Süürias Raqqa linnas – kontrollitava territooriumi suurus ületas Suurbritannia oma, elanike arv oli suurem kui Taanis, Soomes või Iirimaal. Nagu Stern ja Berger tõdevad, „mida see iganes alguses ka ei kujutanud, kontrollib see iseseisvaks pürginud rühmitus nüüd oma territooriumi, pakub piiratud teenuseid, mõistab õigust (lõdva määratluse järgi), omab igasuguse kahtluseta armeed ja võitleb oma lipu all.“ (lk. 335). Siis oli koalitsioon ISISe vastu alles sündimas. Obama administratsiooni ja Kremli vahel tekitas erimeelsusi Süüria presidendi Bashar al-Assadi positsioon. 

2019. aasta lõpuks on ISIS kõvasti kokku tõmbunud, al-Baghdadi tapetud ning al-Assad võib Damaskuses end venelaste toel märksa kindlamalt tunda. Kuid Süüria kodusõda käib endiselt ja ISIS pole veel kaugeltki löödud. Hirmuhigi võib-olla on mõningase kergendusohke saatel ära pühitud, ent muljed edusammudest kipuvad meie vaimu uinutama. Miski pole lõppenud enne, kui see pole lõplikult läbi. Seetõttu on raamat relevantne ka praegu – taustsüsteemi selgitajana ja mõistete avajana.

kolmapäev, 18. detsember 2019

Eileen Gardiner & Ronald G. Musto. THE DIGITAL HUMANITIES. A Primer for Students and Scholars

SISSEKANNE # 82


https://www.amazon.com/Digital-Humanities-Primer-Students-Scholars-ebook/dp/B00Y37YXAE  


Digihumanitaaria on teadusmaailma uustulnuk, kes on jõudmas justkui varateismelise ikka: ebakindel enesetutvustamise aeg on vahetumas jõulisema enesekehtestamise  perioodiga. Ei teagi, kuhu sellel ajateljel paigutada kahe Ameerika medievisti ja e-kirjastaja Eileen Gardineri ja Ronald G. Musto ühise projektina 2015. aastal ilmunud käsiraamat „The Digital Humanities. A Primer for Students and Scholars“, sest kiired muutused (nagu „teismeliste“ puhul ikka) sunnivad ajaga võidu jooksma ning paraku liigub tegelik areng alati sammukese eespool kui kirjutajad ja kirjastajad. Võib öelda, et kõik, milles sisaldub viide „digile“, on nii kiires ja pidevas muutumises, et täna kirjutatu on homme aegunud ja ülehomme unustatud, eilne aga sootuks kauge ajalugu. Selle veendumusega mööngem, et antud raamatu relevantsus on täna, 2019. aasta lõpul, liikumas küsimärgi poole just selsamal lihtsal põhjusel, et digimaailm teeb kiireid arenguhüppeid ega armasta üle õla tagasi vaadata (pean silmas tõsiasja, millise mängleva kergusega kasutatakse digimaailmas väljendit „obsolete“). Aga kui seda raamatut vaadelda 2015. aasta kontekstis, siis on ta usaldusväärse hetkejäädvustusena vägagi omal kohal. 

Raamatu elektrooniline väljalase, mida siinkohal kasutan, on sõna otseses mõttes sisutihe ja multidimensionaalne, sisaldades hulgaliselt kasulikke linke digitaalsetele töövahenditele ja platvormidele, tänu millele tekib lugejal võimalus teoreetilisi teadmisi otsekohe ka praktiliselt katsetada. Raamatu skoop on lai, hõlmates humanitaarteaduslike uuringute eri tahke (andmete kogumine, liigitamine, tõlgendamine, säilitamine, esitamine, visualiseerimine) ning puudu-tades põhjalikult meta-tasandi küsimusi (nt autori ja lugeja suhestumine, rahastamine ja jätkusuutlikkus pidevalt muutuvas digikeskkonnas, andmekaitse ja autoriõiguse temaatika jne). Kuna raamatu autorid on ajaloolase taustaga, siis on mõistetav, et digihumanitaaria olemust selgitatakse läbi ajaloolase perspektiivi. Mulle isiklikult on see sümpaatne, sest annab „digile“ inimliku mõõtme.

Gardiner ja Musto esitavad alustuseks retoorilise küsimuse, mida üldse „digihumanitaaria“ tähendab? Jutumärgid siin peegeldavad minu arust üldist arusaama, et selle määratlemine ei ole üheselt mõistetav. Juba 2015. Aasta jaanuariks, selle raamatu ilmumise eel, oli kokku korjatud 817 erinevat digihumanitaaria definitsiooni, millistega saab tutvuda automatiseetitud generaatori https://whatisdigitalhumanities.com vahendusel. Gardiner ja Musto arutlevad, et kui paluda füüsikul selgitada gravitatsiooni olemust, siis tõenäoliselt representeerib ta oma kirjeldust universumi jõudude ja masside kohta konkreetse valemi abiga. Kui pöörduda majandusteadlase poole palvega defineerida vaesust, suunatakse meid statistikaameti tabelite ja mõõdikute maailma. Humanitaarteadlane kasutab mõiste selgitamiseks kõigepealt sõnaraamatut, selgitamaks, kuidas see või teine mõiste on eri kultuurides ja ajaloolises kontekstis arenenud. Seejärel võiks ta olemasoleva teabe, kirjalike allikate põhjal,  hakata konstrueerima narratiivi, sest erinevalt füüsikutest või sotsiaalteadlastest, kes tegelevad reaalmaailma objektide ja loodusjõudude või suurte sotsiaalsete rühmade ja majandustrendide analüüsimisega, tegelevad nemad keelega, täpsemalt selle päritolu, konstruktsioonide, arengu ja tajuga aja jooksul. Humanitaaruuringute peamine eesmärk on otsida päritolu ja tõlgendada, kuidas me kasutame keelt - sealhulgas kujutava kunsti, muusika ja arhitektuuri keelt - inimeste loodud maailmast aru saamiseks. Kõik humanitaaruuringud algavad keelest, selle tähendusest ja võimest minevikku taaselustada. (Gardiner & Musto, 2015, p. 15)

Siit edasi püütakse mõista, millised kokkupuutepunktid on digimaailmal ja digihumanitaarial, mida väljendina tuntakse nii raamatukogunduse, akadeemilistes kui digitehnoloogia ring-kondades – erineva lähenemisnurga alt mõistagi. Tõstatub hulk küsimusi. Näiteks: milline oli, on ja saab olema digihumanitaaria Lääne ja üldse nüüdiaja kultuuris? Milline on digi tähendus akadeemilises maailmas, teaduskommunikatsioonis ja humanitaarteaduslikes distsipliinides tervikuna? Kas need kujutavad endast vaid rida praktilisi lähenemisviise, konkreetset teoreetilist ja nüansirohket raamistikku? Kas see moodustab selge distsipliini, millel on oma standardid, silmapaistvad teadlased ja hierarhiad? Kas see tähendab ad hoc metodoloogiat, mida kokkuleppeliselt kasutatakse erinevais ülikoolilinnakutes ja uurimis-keskustes? Kas digimaailm on muutnud igaveseks humanitaarteadlaste töö praktilisi aspekte ehk viise, kuidas kogutakse tõendeid või uuritakse allikmaterjale? (Gardiner & Musto, 2015, p. 15)

Küsimusi on raamatus tõepoolest väga palju, mis viitab jätkuvalt avatud debatile. Igaüks meist võib kaasa mõelda ja lasta fantaasial lennata selle üle, kas digitehnoloogial on üksnes abistav, n-ö. metodoloogiline funktsioon või muudab see humanitaarteadust tervikuna, luues mingi uue väljundi?  Ja kas digitaalsus tähendab vaid uute tööriistade kasutamist? (Gardiner & Musto, 2015, p. 17
)
Väga hästi sobib digihumanitaaria konteksti mõttetera Giovanni Tomasi di Lampedusa romaanist „Leopard“: Kõik peab muutuma nõnda, et kõik jääb samaks. (Gardiner & Musto, 2015, p. 16). See tähendab, Gardineri ja Musto arvates - eeldades, et informatsioon  ei muutu ajas ega olene sellest, millisele kandjale ta on talletatud -, et Gutenbergi revolutsioonist ja digirevolutsioonist kõneldes on siiani mugav olnud kasutada sarnaseid metafoore: nii esimese trükitud raamatu kui veebi (WWW) sünd tõi endaga kaasa väga suured (Gardiner & Musto, 2015, p. 16).  Nüüd, mil digirevolutsioonist on möödas juba kaks aastakümmet, tõdevad nad, et metafooridele tugineda enam päriselt ei saa, sest:

„something has fundamentally changed in the way the digital accesses, preserves, aggregates and disaggregates, presents, privileges and reflects back upon scholarship that may leave old categories behind and change the way even Petrarchan humanists think, do research, author, publish and interact with their own communities. (Gardiner & Musto, 2015, p. 16)

Ülaltoodust peegeldubki raamatu peamine argument, et digirevolutsiooniga kaasnenud muutused eelnevad kõigist senikogetust. Sissejuhatavas peatükis annavad Gardiner ja Musto kokkuvõtliku ülevaate akadeemilisest humanitaarteadusest ja on muuhulgas kriitilised korporatiivse kõrghariduse suhtes, mis püüavad haridust ühtviisi kitsa ringi jaoks kaubastada, avaldades samas lootust, et digihumanitaaria võiks kaasaegseid suhtlemisoskusi kasutades olla süsteemi korrigeerijaks ning olla dialoogis pigem laia üldsuse kui kitsa akadeemilise ringkonnaga. (Gardiner & Musto, 2015)

Autorid juhivad tähelepanu sellele, et erinevalt sotsiaalteadlastest, kes töötavad inimhulkadega ja nendelt saadud andmetega või loodusteadlastest, kes saavad uurimistööks vajaliku materjali loodusest, töötavad humanitaarteadlased üksiku inimesega. Teiseks erinevuseks on see, et nii sotsiaal- kui loodusteadlased saavad toetuda klassifitseeritud andmetele, mille põhjal saab omakorda kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete  meetodite ning  mudelite abil tuletada uusi väärtusi ja jõuda tõestele järeldustele. Selliste andmete konverteerimine digitaalseks on lihtne. Humanitaarteadlaste jaoks tähendab toormaterjal sootuks muud, millel on sageli individuaalne ja ainulaadne tähendus; selleks võib olla kellegi elulugu, arhitektuuri- või kunstiteos, skulptuur, kirjandus- ja luulelooming, mõni säilinud ürik, testament, leping või kiri, mida ei saa uurida statistiliste meetodite abil. Kuid mõned artefaktid on muutunud oma ajastu representatsiooniks, mille kaudu kirjeldatakse kogu ajastu üldisi ilminguid, näiteks Chartres’i katedraal kui keskaja arhitektuuri illustratsioon või Botticelli „Venuse sünd“, millest peegeldub renessansi kvintessents. Nende representatiivsete näidete varal selgitavad humanitaarteadlased teisi ainulaadseid artefakte. Ajaloo vältel on seda tehtud traditsioonilisel viisil, kuid digiajastu pakub mitmeid uusi võimalusi, mida nad saavad rakendada oma uurimuste paremaks representeerimiseks. Tuleb silmas pidada, et uued avastused sünnivad harva teiste raamatute põhjal ning prioriteediks jääb ikkagi originaal-dokument. Aga kui neid on palju, siis võtab nende läbitöötamine ebamõistlikult kaua aega. Veelgi enam, paljud kirjad, fotod ja kõikvõimalikud muud dokumendid jäävad läbi uurimata oma ressursimahukuse tõttu. Siin astubki mängu digitehnoloogiline kasutegur. Autorid toovad positiivse näitena esile Charles Darwini arhiivi, mis füüsiliselt asub maailma eri paigus: osa materjali asub Suurbritannias, osa USAs ja Argentiinas – oleks mõeldamatu, et uurimistööks vajalike allikatega tutvumiseks sõidetakse kohale. Selle asemel võivad teadlased nüüd kasutada Darwin Online’i andmebaasi, mis sisaldab 219 804 lk digiteeritud tektsti ja 219 900 pilti või joonist ehk praktiliselt kogu teadaolevat originaalmaterjali eri kogudest, mis on kindlate standardite järgi, kõrge resolutsiooniga ja süsteemselt üles laetud ning kätte-saadavaks tehtud. Päringud võtavad aega kõigest mõned sekundid ja tulemused salvestatakse edasiseks analüüsiks teadlase isiklikku arvutisse (Gardiner & Musto, 2015, pp. 29-31). Võib vaid oletada, kui palju aega ja raha on säästetud – teadlane saab keskenduda uurimistööle väga madalate kulude juures.

Veebipõhised allikad – digiteeritud raamatukogud ja repositooriumid - etendavad humani-taarteadlaste uurimistöös märkimisväärset rolli. Määravaks saab aga küsimus, kas on piisavalt pädevust kogu selles andmerägastikus orienteeruda. Kui Google’i otsingumootori üha täiustuvad ja võimekamad algoritmid toovad meie päringutele tuhandeid viiteid (totality of reality), siis kahaneb selle kasutegur kiiresti, kui me ei suuda leida (ei oska eristada) olulist infot üldisest andmemürast. Mina isiklikult nimetaksin seda ka omamoodi andmepimeduseks (data blindness – R.R.). Gardiner ja Musto näevad siin digihumanitaaria jaoks võtme-tähtsusega väljakutset:

          „One of the major challenges of the digital humanities is therefore to retain the open nature of the web and its resources while providing some degree of expert guidance in its use and in the materials accessed. Again, one of the essential roles of the humanities historically has always been to provide guidance to, and interpretation of, the world created by humanity. This remains a core mission in the digital.“ (Gardiner & Musto, 2015, p. 36)

Selle raamatu kõige olulisemaks sõnumiks minu veendumuse kohaselt on see, et humanitaar-teadlased saavad digitehnoloogia abil laiendada oma uurimuste skoopi. Digihumanitaaria tähendaks seega metodoloogilist ja digitehnilist kompleksi, mis aitab tõhusamalt läbi viia uuringuid, kasutades maksimaalselt ära kättesaadavat ressurssi (avatud juurdepääs) ja avardadades väljundeid (erinevad digitaalsed platvormid, sotsiaalmeedia). Gardiner ja Musto annavad sellest kompleksist üsna hea ülevaate, ehkki mulle tundub, et teoreetilised arutelud digihumanitaaria võimalustesse koos ajalooliste sissepõigetega on põhjalikumad kui prak-tilise poole käsitlemine. Samas, kõik vajalik on raamatus olemas: seosed teksti ja dokumentidega (3. peatükk), erinevate objektide ja artefaktidega, alates audiomaterjalist kuni virtuaalreaalsuse käsitsemiseni (4. peatükk).  

Raamatu 5. peatükk esindab minu jaoks praktilist poolt, andes ülevaate digivahenditest koos viidetega raamatu lisasse paigutatud lingikogule. Huvitav ja kasulik, süstematiseeritud ja lihtne kasutada. Kuid siin ilmneb ka digimaailma Achilleuse kand ehk ebastabiilsus: uued vahendid tulevad start-up rahastusega turule, aga siis lõppeb rahastus, arendus jääb soiku, kuni viimaks hääbub. „Error 404: page not found“ on digimaailmas kahjuks levinud nähe. Peale selle on tendents, et algselt vabavarana turgu vallutama saadetud toode muudetakse hiljem tasuliseks. Autorid nendivad:

„Tools themselves can grow and expand to add additional features. Some tools are very simple and can be used by young children; others are fully developed, and their websites will present everything one needs to implement them; while others still appear to be in some stage of development – and the scholar might even be invited to participate in testing. Then again, some tools that are still available may no longer be functioning effectively.“ (Gardiner & Musto, 2015, p. 98)  

Põhjalikku käsitlemist leiavad metatasandi küsimused (8-9. peatükk), s.o. kuidas digi-humanitaarid suhestuvad ülikoolidega (HTP – hiring, tenure, promotion), tööde avaldamine ja kirjastamine, autoriõiguse küsimused, puudutatakse isegi võrdõiguslikkuse teemat. Probleemid: projektipõhised uurimustööd annavad küll suurema akadeemilise vabaduse, kuid ei paku piisavat majanduslikku kindlustatust (turvalisem on jääda seotuks mõne kindla institutsiooniga), kihistatus (jõukamad ülikoolid või ka äriettevõtted saavad lubada kaasaegset keskkonda, tipptehnoloogiat, ette võtta suuri projekte ja meelitada enda juurde võimekamaid tegijaid) kirjastamise jätkusuutlikkus vähenevate tiraaźide juures jne. Üheks murekohaks on tööde avaldamine veebis, täpsemalt nende ülesleitavus: kuidas toimida nii, et otsingumootorid viitaks neile esimese-teise valikuna ega upuks andmeookeani sügavikku.

Infoteaduse üliõpilasena pean seda raamatud heaks ülevaatlikuks töövahendiks, mida tasub aeg-ajalt siit-sealt üle sirvida. Kuigi digihumanitaaria üht kindlat definitsiooni raamatust ei leia (pakutakse välja mitmeid erinevaid), siis valdkonna olemus saab selgeks küll. Seletatakse lahti hulga teisi relevantseid mõisteid ning luuakse seoste ja näidete abil tervikpilt. Esitatakse hulk küsimusi ja jõudumööda saavad need ka vastuse, ehkki palju jääb ka õhku rippuma. Tõele au andes on see üksnes hea, kuna ärgitab kaasa (ja edasi) mõtlema. Klassikalise humanitaarteaduse ja infotehnoloogia kokkupuutevaldkonnana  üles astuv uudne digihuma-nitaaria, mis tegeleb alles enda kalibreerimisega, lausa nõuab meilt seda.

Lõpetuseks üks mõtlik küsimuste kaskaad autoritelt, kes näivad soovivat, et lugeja – kui ta nii kaugele on jõudnud – võtaks need n-ö. koju kaasa ja otsiks vastuseid enda seest: 

„What then do we make of the humanities in the digital age? We have accumulated and can now analyze millions of pieces of information, and we call it knowledge. But what is now the half-life of wisdom when all our works come and go through the ether and have abandoned materiality and the body, when individuality and corporality are disappearing from our discourse, our methods of communication? What remains of our deepest cultural memory, when our methods of recording our digital dreams become obsolete within a decade, when our words, our images and songs leave the confines of both time and space, when we have replaced the recognizable digit of that cave painter’s handprints – his twisted pinky – with the utterly interchangeable “0” and “1” digits of the computer? How then do the humanities, born of a generation’s desire to live the past through their bodies – their hands, eyes, breath – remain truly human?

What does it mean in our own age to create the renewed person of whom Petrarch and the first humanists spoke? What is our postmodern equivalent of the spiritual renewal achieved through the rigorous application of our ancient, inherited learning and wisdom? Are we now merely information hunters and gatherers, as some cutting-edge digital theorists would assert? Or do we humanists seek an ideal through a new model of citizenship: a spiritual opening to the world and creation? Are there modern equivalents of these historical models in our digitally saturated culture? Are the humanities and such questions still relevant?“ (Gardiner & Musto, 2015, p. 247)

Allikmaterjal:
Gardiner, E., & Musto, R.G. (2015). The Digital Humanities. A Primer for Students and Scholars. Cambridge: Cambridge University Press. Loetud 14.12.2016 aadressilt https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/2843948/mod_resource/content/2/Gardiner%20%20Musto%20The%20Digital%20Humanities.pdf