MIS ON INNOVATSIOON?

SISSEKANNE # 78

Kõige üldisemas, tänapäevasemas tähenduses võib innovatsiooni all mõista uut ideed, loomingulist mõttevälgatust või uusi kujutluspilte seadme või meetodi kujul (Merriam-Webster). Arvatakse, et innovatsioon on seotud mingi uue toote või tehnoloogiaga, on omane suurfirmadele/-korporatsioonidele ning enamasti välismaist päritolu (Sillaots 2015).  

Austria majandusteadlane ja hilisem Harvardi ülikooli professor Joseph A. Schumpeter (1883-1950) tõi majandusteadusesse dünaamikal ja muutusel rajaneva mõtlemise, mille üheks olulisemaks alustalaks on innovatsioon. Tema poolt välja töötatud innovatsiooni mõiste on tänaseni kasutusel ja laialdast kinnitust leidnud. Schumpeteri järgi on innovatsioon leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis. Kasutamise eesmärk on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine. Innovatsiooni esilekutsujaiks on ettevõtjad, kes sellisel moel tõukavad ja tekitavad majanduse arengut. Igasugune „teistmoodi rakendamine“ majanduslikus sfääris on innovatsioon (Drechsler 2001; Laanpere 2012).

Siinjuures tuleb kohe selgeks teha, et innovatsioon ja leiutamine ei ole sünonüümid. Mida iganes me leiutamise all ka ei mõista, innovatsiooni ta endas ei kätke. On täiesti ebaoluline, kas innovatsioon hõlmab endas mõnda uudset teadussaavutust või mitte – sageli saab küll näidata, et konkreetne innovaatiline tegevus pärineb ühest või teisest teoreetilisest või praktilisest uuendusest, ent sagedastel juhtudel jääb see tõendamatuks. Mistõttu võib öelda, et innovatsioon on võimalik ilma igasuguse leiutise või avastuseta ning viimased ei tekita iseenesest innovatsiooni, sageli ei ole neil mingit majanduslikku tähendust (Drechsler 2001). Ehk siis: innovatsioon ei tähenda niivõrd millegi uue leiutamist, kuivõrd ettevõtja rakendatud ja turule toodud uuendust (Lundvall 2007).

Trott (2008) on innovatsioonina defineerinud uudse idee teoreetilise kontseptsiooni alusel loodud „leiutist“, mis on tarbijate poolt ka kasutusele võetud. Trotti käsitluse kohaselt saab innovatsioon alguse uue idee teoreetilisest kontseptsioonist, jätkub selle põhjal loodud leiutisena ning leiutise edukusena turul.  

Levinuimaks innovatsiooni käsitluseks Eestis on OECD definitsioon (2005), mille järgi innovatsioon on „uute ideede kasutamine konkurentsivõimelise toote või teenuse pakkumiseks turul, uue või täiustatud tehnoloogia, meetodite või jaotusprotsessi rakendamine tootmises ja teeninduses“ (Lepik 2019).

Suhteliselt laia käsitluse pakub innovatsioonide kohta ka Drucker (1998), kes peab innovatsiooni ettevõtluse – kas toimiva äri või avaliku teenuse institutsiooni või üksikisiku käivitatava ettevõtte – eriliseks funktsiooniks (Lepik 2019).

Innovatsiooni olemus on seega uuenduslikkus: kas tehakse midagi uutmoodi või rakendatakse olemasolevat asja uuel moel, uute meetodite abil, kusjuures väga oluline on pidev muutumise protsess. Innovaatiline õpetamine on sellest johtuvalt uute meetodite ja vahendite rakendamine õppeprotsessis ning eeldab pidevat ajakohastamist. Kui algselt innovatiivsena ellu kutsutud idee või rakendus nii-öelda töötatakse sisse ja talletub argirutiiniks, siis ei ole tegemist enam innovatsiooniga (Sillaots 2015).

Innovatsiooni võib jaotada nelja alamliiki:

1)      toote innovatsioon – kaup või teenus, mis erineb oluliselt senistest omadustest või kasutusviisi poolest;

2)      protsessi innovatsioon – uue või oluliselt täiustatud tootmisprotsessi, tarnimismeetodi või tootmise abitegevuse kasutuselevõtmine;

3)      organisatsiooniline innovatsioon – oluliste muutuste tegemine ettevõtte äripraktikas, töökohtade struktuuris või suhtlemises teiste ettevõtete ja asutustega eesmärgiga tõsta ettevõtte innovatsioonivõimet ja parandada majandusnäitajaid (kvaliteet, efektiivsus);

4)      turunduslik innovatsioon – oluliste muutuste tegemine ettevõtte kaupade ja teenuste turustamisel, sealhulgas muutused disainis ja pakenduses (Laanpere 2012).

Innovatsioon võib kulgeda eri tempos – see on teine võimalus innovatsiooni liigitamiseks. Inkrementaalset ehk pisitasa kulgevat innovatsiooni, kus uuendused kulgevad järk-järgult ehk etapiviisiliselt, näeme autotootjate tootearenduses (automudelid; uued põlvkonnad). Hüppelist ehk radikaalset innovatsiooni sai näha Amazoni e-raamatute müügis (mais 2011 ületas e-raamatute müük esmakordselt trükiraamatute müüginumbrid). Turgurikkuva innovatsiooni näiteks on tehnoloogiliste vidinate ja voogedastusplatvormide pealetung (Apple iPod ja iTunes Store, Spotify,  mis söövad turult välja traditsioonilised plaadiärid) (Laanpere 2012).

Inkrementaalne innovatsioon on kergem, aga aeganõudvam, radikaalne innovatsioon see-eest kiirem, kuid võib põrkuda vastuseisule, kui ei suudeta järskude muudatustega kohaneda (Sillaots 2015).

Õppetegevuses võib inkrementaalset innovatsiooni näitlikustada järgmiselt:

·         õppekava määrab aine eesmärgid, tegevused ja üppematerjalid; õpilased ei otsusta midagi;

·         õppekava määrab eesmärgi ja tegevused, õpilased otsivad sobiva sisu;

·         õppekava määrab eesmärgid, õpilased valivad tegevuse ja sisu eesmärgi saavutamiseks;

·         õpilased määravad eesmärgid, kavandavad tegevused ja valivad sobiva sisu, õpetaja osaleb nõustajana/konsultandina.

Radikaalset innovatsiooni sobib iseloomustama sama näide, ainult et esimeselt etapilt minnakse kohe neljandale, s.o. õpetaja vastutuselt minnakse üle õpilastepoolsele vastutusele (Sillaots 2015).

Innovatsioon ei pea olema per se tehnoloogiline, vaid võib kanda ka sotsiaalset iseloomu. Näiteks olgu siinkohal Occupy Wall Street liikumine New Yorgis 2011. aastal või meie oma Teeme Ära!-kampaania aastast 2008 ja selle ülemaailmne spin-off üritus World Clean Up Day (2018, 2019). Ka Wikipedia tekkimist võib vaadelda kui tehnoloogilisest platvormist ja sotsiaalsest vajadusest tõukunud innovatsiooni. Samuti kannab innovatiivseid ideid kogukondlik ettevõtlus, mille väljundiks on asumiseltsid (Uue Maailma selts Tallinnas, Supilinna selts Tartus) ja non-profit festivalid (Augustiunetus Pärnus).

Mis takistab innovatsiooni? Esimene ja suurim takistus on inimene ise, kes loomuldasa kaldub mugavustsooni ega ole üldiselt aldis suurteks muutusteks. Enamik inimesi lähtub kasvõi alateadlikult printsiibist, et no news is good news. Rogeri innovatsiooni omaksvõtmise mudeli järgi moodustavad innovaatorid ühiskonnas kõigi inimeste seast 2,5 %, varajasi omaksvõtjaid (rakendajaid) on 13,5 %, varasem enamus moodustub 34 % hulgast, teist samapalju (34 %) moodustub hilsemast enamusest, ent 16 % on viivitajad ehk nende jaoks ei ole innovatsioon teema ja turundada neile pole suurt mõtet (Sillaots 2015). 

Teiseks takistavaks teguriks võib olla organisatsioon. Kuigi inimesed individuaalselt võivad olla uuendusmeelsed, pole sellest suurt kasu, kui neid hõlmav organisatsioon tervikuna on konservatiivne. Näiteks koolisüsteem on olemuslikult vägagi konservatiivne. Ja mõistagi on innovatsiooni takistavad tegurid ka materiaalsed ressursid ja majanduslik-poliitilised olud (ettevõtluskliima riigis, kujuneb seadusandlusest ja üldistest ühiskondlikest hoiakutest).

Lõpetuseks. Kuna tihtipeale on innovatsioonile inimeste seas ja organisatsiooni sees vastuseis, siis tuleb innovatsiooni protsessi teadlikult juhtida. Selleks otstarbeks on loodud mitmeid mudeleid, kuid struktuurselt on need kõik enam-vähem sarnased:

·         kõigepealt uuri ja tuvasta probleem;

·         püstita eesmärk;

·         genereeri uusi ideid (brainstorming);

·         vali parim, efektiivsem, soodsam vms alusel lahendus;

·         planeeri ja arenda seda edasi;

·         juuruta;

·         hinda innovatsioonist saadud kasu mingite mõõdikute alusel (Sillaots 2015).

Kasutatud allikad:

·         Drechsler, W. (Postimees, 27.11.2001). Mis on innovatsioon? Loetud aadressilt: https://www.slideshare.net/martlaa/innovatsiooni-miste-14684141 (25.11.2019).
Laanpere, M. (11.10.2012). Tehnoloogia ja innovatsioon. Loetud aadressilt: https://www.slideshare.net/martlaa/innovatsiooni-miste-14684141 (25.11.2019).

·         Lepik, A. (2019). Infoettevõtlus ja innovatsioon. Loengumaterjalid Moodle’is. Tallinn: TLÜ DTI (25.11.2019).

·         Merriam-Websteri sõnastiku definitsioon. Loetud aadressilt: https://www.merriam-webster.com/dictionary/innovation (25.11.2019)

·         Sillaots, M (videoloeng 17.12.2015). Innovatsiooni olemus ja innovatsiooniline õpetamine.Vaadatud aadressilt: https://www.youtube.com/watch?v=h1XR94LcQMY&feature=youtu.be (25.11.2019).

REPLIIK # 8. KÜMME EESTI MÕJUISIKUT a.D. 2019

SISSEKANNE # 77

Vaatasin Postimehe Elu24 portaali pealkirju. Et mida pakutakse? Aga vaat seda: 

Vaatamine omal vastutusel: Jason Derulol on püksis „anakonda“. Ilus pilt: Helen Adamson heitis riided seljast ja ronis lillevanni. Seksikas klõps: maailmarändur Katri Kats näitab, kuidas rannamõnusid nautida. Nurr! Instastaar õrritas fänne topless pildiga. Kuhu rändab su pilk? Kimberly Garnes kandis läbipaistvat kleiti.

Ma ei tea, ainult üks teema ruulib. Meedias näikse vohavat vuajeristlikud kalduvused. Glamuur ja erootika. Mulle ei meeldi selline cross-over, jätab kerglase maigu ka tõsistele uudistele, mida otsi tikutulega muu pahna seast taga. Mulle meeldib tõsine lähenemine: kui on uudisteleht, siis olgu uudisteleht otsast lõpuni. Kui ma pornot tahan näha, siis selleks on Pornhub. Tehtagu selliste nupukeste jaoks omatte glossy magazine. Aga et Postimehe portaal otsast otsani kolletab, see on jama. 

Aa, tegelikult EPLi toimetus võtab asja tõsiselt ja on koostanud Eesti mõjukate isikute (mõjuisikute?) edetabeli. Top 100 nii heas kui halvas, tõde peegeldub lugejate silmades. Esikümne moodustavad:

  

10. Kaja Kallas – opositsiooni plakatitüdruk (hei, me teame ju, et nööre tõmbavad teised, Rosimannused äkki, või Kristen Michal?).

 9. Tanel Kiik – sotsiaalminister, Keskerakonna „primaarvõti“ (kui andmebaaside keeles rääkida, hah).

8. Arvo Pärt – helilooja, kes on nagu biitlite „Yesterday“, mida lihtsalt pole sünnis tippkümnest välja visata.

7. Mihhail Kõlvart – Tallinna meer; kõlbab sellesse ametisse, kõlbab ka edetabelisse Pärdi kõrvale.

6. Ott Tänak – rallimees, kes kogu meedia tänakumaaniasse nakatas, for better or worse.

5. Jüri Ratas – peaminister, Master of Ceremony, kes hoiab kogu seda tsirkust koos ja konfereerib, aga kuna trupis tehakse kogu aeg kahemõttelisi kohatuid nalju ja soleeritakse, siis peamiselt tegeleb viimasel ajal küll peaasjalikult avaliku (välja)vabandamisega. Senini edukalt.

 4. Martin Helme – rahandusminister, mees number 2. Tark poiss - isegi Kaja Kallas möönas seda -, kuid tal pisut cocky attitude. Samas muidugi, ilma selleta püsti ei jää, sest liberastide ja tolerastide kontrolli all olev peavoolumeedia ning hoomamatuist sügavustest väljaimmitsev süvariik õgiks ta otsejoones elusast peast ära.

3. Kersti Kaljulaid – proua president, ei pidada kartma keda kuraditki, ei vanakurja Puutinit ennast, saati siis Helmesid. Vapper nagu Buratino!

2. Mart Helme – siseminister. Mees number üks, esimene Eesti ekrenaut. Karmi käega mees, kelle sõnu maksaks heaga tõsiselt võtta, sest „kes ei taha kuulda võtta, peab tunda saama!“ Hobusevargad ja ajusurnud, värisege! Doktor Helmel on kahtlemata tõhusad meetmed. Kõigepealt muidugi tuleb tal hakkama saada Pagari tänava peldikupottidega, kust süvariik muudkui üles pressib. 

1.  Margus Linnamäe – magnaat; selle, teise ja kolmanda äri omanik; nähtamatu käsi, kes kõiki ja kõike liigutab. Kõik justkui pisut pelgavad ka teda, räägivad poolihääli, vaatavad arglikult enda ümber, ette ja taha, sest üks üleliigne sõna, mis leivaisa pahandada võib ning läinud su hea elu ongi. Tundub, et elusuuruses näinudki on teda vähesed. Ta on justkui lord Voldemort – see,  kellest ei räägita.

ⓒ EPL, 22.11.2019.