 |
| www.apollo.ee |
Lugemisjärg jõudis Mihkel Raua raamatuni „Kus ma olen ja kuidas sina võid
palju kaugemale jõuda.“ Raamat on ilmunud 2016. aastal ja tõenäoliselt läbimüüdud, aga raamatukogust saab ikka kätte. Võiks öelda, et ma olen kolm aastat hiljaks jäänud. Aga mulle ei meeldigi kuum supp - kõrvetab kurgu ära ning ajab keele villi, maitsenüanssi mitte mingisugust. Rauda iseenesest tuleks muidugi kuumalt taguda, kuid... ma vist jäin nüüd semantilisse lõksu kinni.
Raamatu lugemine käis kiiresti, sest Raual on head
kirjanduslikud geenid. Ujuta neid alkoholis palju tahes, nad veavad ikka välja.
See on n-ö. eneseabiõpik ning sellisel kujul kergesti seeditav. Ei vanane ka. Eneseiroonia on
kõige tõhusam müüginipp, kus lugeja võtab kohe positiivse hoiaku. Ja tunnista
oma vigu. Peeter Oja otsustas mõned aastapäevad tagasi enne „Septembris ei joo“
kampaania algust kõik oma viinad ära juua, et hiljem kiusatust ei tekiks, kuid
ajas seejärel vindisena koju sõites pikali ka tänavapostid ja liiklusmärgid –
pärast aga kahetses pattu lauluga „Ma võtsin džinni“ ning sai rahvalt
indulgentsi. Kanäe, misuke! Ka inimene! Mihkel Raud paneb kohe alguses kõik
lambid põlema, et lugeja ei peaks pimeduses kobama. Ta on alkohoolik (endine,
kuid ikkagi – tempel mällu igaveseks), ta on üle keskmise edev ja samavõrra uje
ning ülbe attitude pole midagi muud
kui ebakindluse kattevari. Lugeja on hoobilt relvitustatud – no kuidas sa annad
esimese valangu autori pihta, kes on rinnaesise paljaks kiskunud. Pigem
mugistad heatahtlikult naerda, möönad vana kulunud käibetõde, et artist on ka
kõigest inimene ning heidad siis lõpuks enda elulegi iroonilise kõrvalpilgu.
Mis oligi autori eesmärk. Tubli.
Paljud peatükid meeldisid mulle ses raamatus, mõni kohe eriti. Näiteks
see: „Kas mäletad meest nimega Aivar
Palumäe? Palumäe ehk Pornokunn oli esimesi produtsente, kes eestikeelseid
pornofilme tegi. Tema panus eesti kultuurilukku on suurem, kui ta ise arvata
julgeb. Kui ma oleksin marslane ja karm saatus mu kõigist maamuna punktidest
just Eestisse paiskaks, peaksin ma selle maa ja rahva mõistmiseks tutvuma kolme
suurteosega. Need on Lydia Koidula „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“,
Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“ ning Aivar Palumäe „Karu türa“. Need
kolm on ausambad oma ajastule. Kõik kirjeldavad jalustrabava detailirohkusega
eestlase mõtte-maailma ja väärtusi, esimene 19. sajandi lõpus, teine 20.
sajandi alguses ja kolmas lõpus. Kõik kolm kannavad endas olemuslikku kurbust,
mis sajandist sõltumatult on olnud meie rahvusliku psüühe põhiosaks./…/
Aivar Palumäe suurfilm maalib meile nappide vahenditega pildi ebakindlast
väikerahvast, kes ajalootuultes end ootamatult iseseisvana avastab. „Karu türa“
peegeldab meile tagasi meie endi ettekujutust muinasjutust, mille suunas me
rahvana aastakümneid triivisime. See räägib meile vabadusest, mida me
vangistuses hoopis teistsugusena ette kujutasime, kõneleb „Dallase“ ja
„Dünastia“ kaudu meie teadvusesse kinnistunud glamuuriihalusest ja sellest,
kuidas too glamuur argises tegelikkuses kahemõõtmeliseks taandub./…/ Maailm on
kogu ajaloo vältel olnud sissetungiv, vallutav pool ja Eesti on olnud
vastuvõtja, kui otsida võrdlust raamatust „Avameelselt abielust“. Eesti on
alati taha saanud ja Palumäe näitas (kuigi selle peale ise tingimata
mõtlemata), et laulev revolutsioon muutis võimalikuks küll tahasaamisest
avalikult rääkimise, ent taha sai Eesti rahvas ka pärast iseseisvumist.
Palumäe loodud kangelased – tujutult jalgu laiutavad tüdrukud – on metafoorina
nii võimsad, et kogu oopus hakkab ühel hetkel füüsilist valu tekitama. „Karu
türa“ on Teise Eesti manifest ja mul on raske aru saada, miks seda
meistritööd okupatsioonide muuseumis turistidele ei näidata.“ (Raud, lk.
161-162, allajoonimised on minu poolt).
Vaat niimoodi – otse kümnesse. Olen
minagi mõelnud, et pornofilmis peegeldub ühiskonna sotsiaalne paleus. Kui ma
seda nn. „Karu türa“ vaatasin, siis erutas see mind pigem sotsiaalselt kui
füüsiliselt, sest midagi nii banaalset, kuid üdini ausat selles źanris annab
leida. Teate mis! Sulev Keeduse „Somnambuul“ on tegelikult samasugune
autorifilm, kunstiporno – kui nii võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar