SÄILITAMINE JA SÄILITUSTEADUS

SISSEKANNE # 75

Säilitamise all võime üldiselt mõista protseduuri, mille eesmärgiks on ajalise kestvuse pikendamine parimal võimalikul viisil ja pikimaks võimalikuks perioodiks, hõlmates nii kognitiivset (tavad, pärimused, esivanevate tarkus) kui materiaalset tasandit (esemeline maailm).  Kitsamas tähenduses ja käesoleva töö keskmes on esmajoones just materiaalne tasand ehk kõikvõimalikud artefaktid. Nende hulka kuuluvad lihtsad tekstikandjad – raamatud, dokumendid jms -, mille puhul antud teema kontekstis tõstatub küsimus nende säilivusest ajas. Iga tekstikandja kannab endas infot selle kohta, millisest materjalist ja mil viisil ta on loodud, sellest omakorda tekivad küsimused säilitamisest, ehk mängu astuvad füüsika ja keemia. Mäluasutuste jaoks, nagu arhiivid, raamatukogud ja muuseumid, on säilitamisega seonduvad küsimused alati prioriteetsed. Kõigepealt tuleb aga selgeks teha relevantne terminoloogia, kuna hägusus terminites võib muuta kogu protseduuri laialivalguvaks ja mitmeti tõlgendavaks – millest omakorda johtub korvamatut kahju säilitusobjektile endale.

Säilitamine on mõiste, mille alla koonduvad mäluasutustes tegevused, mis aeglustavad säilikute vananemist, takistavad nende lagunemist ja pikendavad seeläbi kogude kasutusiga (Darling 1985). Ameerika Arhivaaride Ühingu (Society of American Archivists) sõnastik defineerib mõistet “säilitamine” protsesside ja operatsioonide kogumina,  mille  eesmärgiks  on  dokumentide stabiliseerimine ning kaitse kahjustuste ja lagunemise vastu ning kahjustatud ja lagunenud dokumentide töötlemine. Säilitamine võib tähendada ka informatsiooni ülekannet (kopeerimist)  teisele kandjale, näiteks mikrofilmile (Konsa, 2007).  

Konserveerimine on üldmõistena kasutusel organisatsioonides, mis tegelevad museaalide, ehitiste, kunstiteoste ja muude eelkõige esemeliste kultuuriväärtuste säilitamisega. See on kompleks tegevusi alates objekti hindamisest, teaduslikust analüüsist, uuringutest ja dokumenteerimisest kuni töötlemise ja restaureerimiseni, eesmärgiga stabiliseerida  materjalid originaalkujul nende keemilise ja füüsikalise töötlemise abil. Seejuures ei võeta konserveerimist ette ainuüksi objektide välimuse parandamiseks, vaid töötlemine peab säilitamise ja kasutamise seisukohast olema alati põhjendatud (Konsa, 2007).

Restaureerimine on omandanud mõnevõrra arhailise värvingu, kuna selle tegevuse eesmärk on taastada objekti oletatav varasem olek. Restaureerimine võib olla õige lahendus eraomanduses olevate objektide korral, kus prioriteediks ongi taastada nende algne  funktsioon või väljanägemine. Sellega käib kaasas ka renoveerimise ehk uuendamise mõiste, mis tähendab objektides, eriti ehitistes tehtud muutusi füüsilise seisundi parandamise eesmärgil, kusjuures varasema seisundi saavutamine ei ole oluline (Konsa, 2007; Art & Architecture Thesaurus).

Säilitamisel on kaks teineteisega tihedalt seotud ning samas vastuolulist külge: ühest küljest tähendab säilitamine selliste hoiutingimuste loomist, mis aeglustaks dokumentide vananemisprotsessi ja tagaks nende füüsilise olemasolu võimalikult pikaks ajaks, teisalt aga on säilitamise mõte jällegi võimalikult soodsate tingimuste loomises, et  dokumendid oleksid kättesaadavad ja kasutatavad. Tuleb silmas pidada, et  kultuuri mälu on sarnaselt inimese omale mitte staatiline, vaid dünaamiline süsteem – seega on kultuur seda rikkalikum, mida suurematel ja mitmekesisematel allikakogudel see põhineb. Väga oluline siinkohal on nending, et säilitamine mitte üksnes ei tohiks kuidagi piirata kasutamist, vaid peab kasutamist võimalikult hõlbustama (Konsa, 2008).  

Säilitamises eristatakse kahte põhilist tegevussuunda: ennetava säilitamise mõte seisneb  kogude vananemise  aeglustamises võimalikult tõhusal viisil,  säilikuid otseselt töötlemata, et arhivaalide kasutusaeg oleks maksimaalselt pikk; korrektiivne säilitamine tähendab säilikute seisundi parandamist. Ennetav säilitamine hõlmabki endas suurt hulka teabeasutustes toimuvaid tegevusi (hoiustamine, keskkonnatingimuste kontroll, ohuplaneering, kasutuskord, töötajate/kasutajate väljaõpe), kuid ei nõua otseselt dokumentide füüsikalis-keemilist töötlemist.  Ennekõike keskendub ennetav säilitamine tervikkogudele, sest reeglina pole mõtet luua näiteks sobivaid hoiutingimusi ainult ühele arhivaalile. Korrektiivse säilitamise moodustavad konserveerimine ja restaureerimine,  mis on üldjuhul väga töömahukad ja kallid protsessid, nõuavad kvalifitseeritud tööjõudu ning on suunatud üldiselt üksikobjektidele. Ennetav ja korrektiivne säilitamine on väga tihedalt seotud ning nende eristamine on paljuski vajalik vaid säilitustegevuse tõhustamiseks. Teatud mööndusega võib öelda, et ennetav säilitamine on primaarsem kuivõrd väga paljudes teabeasutustes toimubki ainult ennetav säilitamine (Konsa, 2008).

Kogu säilitusalane terminoloogia on fikseeritud seadusandluses. Eestis reguleerivad arhivaalide ja trükiste säilitamist mitmed normdokumendid, näiteks arhiiviseadus ja arhiivi- eeskiri, rahvusraamatukoguseadus jt. Kõikide protsesside juurde kuulub täpne dokumenteerimine, millel põhineb teaduslik töökorraldus ja mis pikemas ajalises vaates loob arusaama tööde efektiivsusest (Konsa, 2008). 

Kui põimida ühtseks tervikuks säilitusalane terminoloogia, metodoloogia ja praktika, siis saamegi rääkida säilitusteadusest kui omaette distsipliinist. Säilitamise teaduslikud ja praktilised aspektid koos moodustavad säilitusparadigma - eelduste, printsiipide ja tegevusviiside kogumi, mida valdavad teabeasutuste töötajad ning mis on mudeliks nende tegevustele ja maailmavaatele (Konsa, 2007). 

Ehkki inimkond on kogu oma ajaloo vältel talletanud informatsiooni, mille kogumise ja säilitamise kvaliteedist, ajastu-üleste objektide ja artefaktide kollektsioonist, on välja kujunenud pärandkultuur,  ulatub säilitusteaduse kui iseseisva teadusharu sünnilugu siiski tagasi vaid XIX sajandisse, mil hakati teadvustama paberi säilivuse füüsikalis-keemilisi probleeme. Tähelepanu hakati pöörama tehnoloogiast tulenevatele hädadele (paberi kvaliteet) kui ka välistele faktoritele (õhusaaste), uuriti paberi vananemisprotsessi ja happelisust. Suurt rolli säilitamise aspektide teadvustamises on etendanud looduskatastroofid (nt suurvesi Firenzes 1966, Pärnus 2005) või śokeerivad uuringutulemused (ulatuslikud paberikahjustused Kongressi Raamatukogus 1970ndail). Taolised kriisisituatsioonid ärgitasid forseeritult looma traditsiooniliste käsitöömeetmete kõrvale uusi massilise konserveerimise tehnoloogiaid, mis võimaldaksid töödelda kiiresti suurt hulka kahjustatud trükiseid. Peamiseks säilitatavaks üksuseks hakati pidama trükiste sisu ning  info uuendamise meetodina võeti muuhulgas kasutusele mikrofilmimine. Massilise konserveerimise meetodid põhinevad ka hoopis teistsugustel kontseptuaalsetel alustel: seniste üksikute trükiste konserveerimise asemel hakati töötlema tuhandeid objekte, mis omakorda eeldas lisaks erinevatele tehnoloogiatele ka näiteks erinevaid trükiste valikueeskirju (Konsa, 2008). 

Kokkuvõtteks võibki öelda, et toimus nihe mastaapides, kus  üksikobjektide käsitööndusliku, aega ja erioskuseid nõudva käitlemise kõrvale astus suurte kogude problemaatika koos uute tööstuslike tehnoloogiatega. Säilitusteadus eristubki pelgast säilitamisest ehk kitsalt reeglite, meetmete ja tehniliste protseduuride kogumist märksa laiema tegevushaarde poolest. Kuid eesmärk on mõlemil juhul üks ja ainus – tagada säiliku(te)le võimalikult pikk eluiga. Selles tähenduses on  säilitamine ja säilitusteadus alati vaadeldavad omavahel orgaaniliselt seotud paarisrakendina, kus teadus ammutab säilitamise praktikatest ainest teoreetiliseks baasiks ja sellest omakorda võrsuvad täiesti uued praktikad.

 

Kasutatud allikad:

·       Konsa, K. (2007). Artefaktide säilitamine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Loetud aadressilt: http://vana.muuseum.ee/uploads/files/artefaktide_sailitamine_konsa.pdf (14.11.2019).

·      Konsa, K. (2008). Arhivaalide ja trükiste säilitamine. Tartu: Kleio. Loetud aadressilt: https://dspace.ut.ee/handle/10062/48569 (14.11.2019).