KINNI-LAHTI, KINNI-LAHTI...

 SISSEKANNE # 436

Ei jõua sündmustega järge pidada, saati neist aru saada. Trump teatas, et Hormuzi väin on nüüd avatud ja kehtib ka relvarahu Iisraeli ja Liibanoni vahel. Iraan andis ka teada, et on nõustunud väina avamisega, aga siis tulid jälle teated, et USA on kokkuleppeid rikkunud ning Iraan on väina taas kinni pannud, koguni ühe tankeri pihta tule avanud, rohkem hoiatuseks, et too keelu kiuste läbi väina ei pressiks. Mõlemad pooled süüdistavad loomulikult teineteist, miks väin ikka kinni on. Ning Iisrael pommitab hoolimata relvarahust Lõuna-Liibanoni edasi.

ERR vahendab Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni arvamust, et Hispaania käitumine lõhub liitlassuhet: on takistatud USA baaside kasutamist, ei oldud nõus koos NATO-ga oma kaitsekulutusi suurendama, tihendatakse suhteid Hiinaga, toetatakse Kuubat ja ostetakse suures mahus Venemaalt fossiilkütuseid.

Kriitikaga Hispaania aadressil võib suures osas nõustuda, kuid üks punkt käib mulle küll vastukarva.  Mihkelson ütleb: „Hispaania praegune vasakpoolne valitsus on olnud üks suurimaid Kuuba terroristliku režiimi toetajaid.“ (ERR, 17.04)

Kas tõesti on Kuuba meie välispoliitilises perspektiivis terroristlik režiim? Minu meelest on asjad ikka vastupidi: just USA terroriseerib Kuubat juba aastakümneid jõupositsioonilt, blokeerides kütuse ja elutähtsate kaupade sisse- ja väljavedu, pluss kogu see vastik bully talk, kuidas Kuuba on nii vaene ja äpardunud riik, et põhimõtteliselt piisab vaid sõrmenipsust, et nad Ameerika rüppe tagasi tuua. See , et Kuuba omal ajal vastu hakkas, et mitte olla edasi USA banaanivabariik – üks levinud riigiformaat Ladina-Ameerikas -, ja oli sunnitud panustama N. Liidule - sest muud võimalust ellujäämiseks polnud, on omaette peatükk, mis väärib isegi lugupidamist. Mihkelsoni MAGA jutt, Ameerika jutupunktide püüdlik esitamine, on küll kohatu.

Kui jutt juba Ameerika peale veeres, siis Trump räuskas eile jälle NATO suunas tuld ja tõrva, nimetades seda täiesti kasutuks organisatsiooniks. 

„Sain NATO-lt kõne, kus küsiti, kas me sooviksime abi. Suur aitäh, NATO,“ ütles Trump reede õhtul Turning Point USA üritusel. „Ja ma ütlesin neile: „Oleksin teie abi kaks kuud tagasi soovinud, aga nüüd ma tõesti ei taha teie abi enam.“ Sest nad olid täiesti kasutud, kui me neid vajasime,“ lisas ta. „Aga tegelikult me ​​ei vajanud neid kunagi. Nemad vajasid meid. Nemad vajavad meid. Nad vajavad meid nii väga.“ kuulutas Trump talle omase lennukusega.

 (Iseasi on muidugi, kuidas me seda väina lahtiolekut defineerime.)

"Thank You very much, NATO!" (@TheNationalDesk)

*

Vaatasin videost filmi „Greenland 2: Migration“ (2026), mis valmistas kerge pettumuse. See ei olnud nii suursugune spektaakel ja inimsuhete draama nagu esimene film, mis mõjus eepilisena, kuid mitte imalana. Uus film mõjub just imalana, nn. sureva kangelasisa filmina (filmi lõpus Moosesega sarnanev pereisa Gerald Butler sureb – pere, kes on päästetud, hoiab viimast hingetõmmet tegeval isal kätt; ta sureb õnnepisarad silmis, sest missioon on täidetud). 

Loodusefektid ja postapokalüptiline maastik (nt tühjaks voolanud, elutuks jäätmaaks muutunud La Manche) on loomulikult võimsad vaadata, ehkki kuklas tiksub kogu aeg teadmine, et see kõik on arvutiga valmis nikerdatud. Ja kuigi film lõpeb n-ö. õnnelikult, st filmi noored, poiss ja tüdruk, jõuavad tõotatud maale – kraatrisse, kus tingimused maaharimiseks on sobivad – ning hakkavad uut elu looma, siis ometi mõjub kogu film lohutu ja rusuvana. Võib-olla seetõttu, et filmist joonistus välja tõsiasi, et kriisiolukordades inimene on inimesele hunt, sõdib üksteisega nappide ressursside pärast ja on egotsentriline. Huvitav on seegi, et kui esimene film tuli välja koroona düstoopia foonil, siis nüüdne film linastus ajal, mil maailmas möllab Trump 2.0 düstoopia, Vene-Ukraina igikestev sõda ning Iisraeli-Iraani-Liibanoni-Gaza konflikt.  „Greenlandi“ mõlemad filmid on seega tabanud ajastu biiti.  

PS. Aga see on ikkagi suure ekraani film. Nagu üldjuhul kõik postapokalütilised filmid.

Lionsgate Movies (2026)