JÜRI TOOMEPUU ON JÜRI TOOMEPUU

 SISSEKANNE # 437

Jüri Toomepuu - one and only! (foto: Irina Mägi/Postimees)

Veteranpoliitik Jüri Toomepuu on aeg-ajalt ikka kirjutanud Postimehesse arvamuslugusid, peamiselt Ameerikast, kus ta vanaduspõlvi veedab, ning Vene-Ukraina sõjast. Vahedalt kirjutab, kuigi juba 95 aastat turjal – ma ausalt öeldes imetlen vanahärra pikaealisust ja vitaalsust, aga no samas veedab ta oma päevi päikeselises Floridas, kus väga millegi üle muretsema (enam) ei pea.

Nüüd kirjutab Jüri Toomepuu, et esineb kahtlusi, nagu oleks keegi tema identiteedi kaaperdanud ning ta selgitab, kuidas asi tegelikult on.

„Ega ma ei kurda. Mu elu Floridas, kauni Hillsborough jõe kaldal on ilus. Sõpradele ütlen alati, et elu on nii ilus, et ei jõua ära kiita, kui nad küsivad, kuidas läheb.

Nüüd, kus ma olen kõrgesse ikka jõudnud, tuksub mu rinnas ikka veel Eesti, mu armsa sünnimaa süda. See on mu peamine ajend võtta sõna Eesti ajakirjanduses – kriitikute sõnul üleliia palju – peamiselt Eestit puudutavatel teemadel.

Saan aru, et paljud (või õigemini: vähesed, sest minuealisi pole enam palju) ei tooda artikleid, nagu Vändra toodab saelaudu.

Mõistan ka, miks paljud arvavad, nagu nad internetis on väitnud, et neid artikleid ei kirjuta 95-aastane (varsti 96-aastane) Jüri Toomepuu. Kahtlustatakse, et keegi on mu Facebooki lehe kaaperdanud või et kõikide mu ideede ja kirjutiste autor on hoopis mingi kurjaloomuline tehisaru.

See on arusaadav. See Toomepuu, kes oli alguses Trumpi suur pooldaja ja EKRE Uute Uudiste kaastööline, on drastiliselt muutunud. Muutsin meelt, kui hakkas paistma, et Trump on Eesti kõige kurjema vaenlase – Vene diktaatori Vladimir Putini – semu, kes ei taha enam Ukraina vabadusvõitlust toetada. Kardan, et kui Ukraina peaks langema, on mu sünnimaa järgmine. Eesti on minu jaoks alati olnud, on nüüd ja saab alati olema kõige tähtsam.

Mu suhtumist EKREsse kirjeldab kõige paremini mu hiljutine vastus Orbáni imetlejale Martin Helmele. Arvan, et tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas peab iga mõtleva inimese mõtlemismall muutuma koos tema ühiskonna ja huvisfääriga.

Neile, kes kahtlustavad, et kõigi mu kirjutiste autor on mingi kurjaloomuline tehisaru, tahan kinnitada: mu ideed tulevad ikka veel mu vananevast ajust ja autor olen mina ise. Loomulikult kasutan ma tänapäeva tehnoloogia tippsaavutusi – nii andmete ja teadmiste kogumiseks kui ka inglise keelest emakeelde tõlkimiseks ning üldiseks abiks. Arvan koguni, et kui mõni vaimse töö tegija tänapäeval tehisaru abi ei kasuta, on ta lootusetult ajast maha jäänud. Sellist kohanemisvõime puudust tasub kahetseda.

/…/

Mulle teeb igal juhul rõõmu, et mu kirjutisi loetakse. Millest muust veel minu eas saaks rõõmu tunda? Ma ei pane isegi pahaks, kui mõned kahtlustavad, et minuealine enam päriselt ei funktsioneeri. Ei pane pahaks ka seda, et mõned tublid parteisulased mind siunavad, sest olin ju ka ise kunagi ustav parteisulane.

Kui aga loen neid sõnumeid, mis mulle tunnustust avaldavad, leevendavad need mu siunajate sõnade valusaid kõrvetusi. Need annavad mulle jõudu jätkata – tuletavad meelde, et kuigi keha on vana ja jõud raugenud, põleb minus ikka veel tuli, mis süttis, kui sündisin Taari talu saunas, väikese Emajõe kaldal – tuli armastusest Eesti vastu. See tuli ei kustu kunagi. See on viimane kingitus, mida ma oma sünnimaale anda saan: ausad sõnad, tulnud südamest, mis on kogu elu löönud Eesti rütmis. Kui need sõnad leiavad lugejaid, kes neist hoolivad, siis tean – mu elu pole olnud asjata.“ (PM, 18.04)

Viimased lõigud on eriti inspireerivad. Rõõm, et loetakse, ning siiras tänulikkus. Ja kirjutamine hoiab meeled värskena, annab ajule tööd, hoiab Alzheimerit eemal. Eks minagi pean oma päevaraamatut selleks, et hoida oma aju tegevuses, ning blogi pean lootuses, et äkki keegi loeb ja tunneb sellest rõõmu, rahuldust. Kirjutamine on ju omamoodi teraapia, nii nagu ka oma mõtete jagamine. See ravib depressiooni. Vähemalt minu puhul on nii.

Müts maha vana erukindrali ees. Isegi vana sepp Ivan Orav kummardaks maani.