SISSEKANNE # 308
 |
| Jürgen Ligi teab: Esmalt Taani hinnad, siis hygge! (foto Priit Mürk/ERR) |
Juhhuu! Hinnatõus! Käibemaks tõusis 22 %-lt 24 %-le, mille suuruse poolest, vähemalt toidukaupade osas, on Eesti nüüd auväärsel teisel kohal Euroopa – Taani järel, kellel see on 25 %. Selle põhjal võiks järeldada, et Eesti on niisama jõukas riik nagu Taani, kus on küll kõvad maksud, aga ikka viljeletakse rõõmsasti „hygget“. Noh, Taani on tõesti positiivne rollimudel ning Kopi progressiivset vaibi võiks kopipeistida küll – seda enam, et Tallinn ju ongi nime poolest Taani linn – Lin Danise - , nagu ajaloolane Ivar Leimus on arvanud.
Eesti on viimastel aastatel olnud Euroopa üks kiireima toidu hinna tõusuga riike. 2022. aastal tõusid toiduhinnad 19,4%, 2023. aastal 15,2% ja 2024. aastal 3,2%. Kiire hinnatõus on jätkunud ka tänavu ja maksude tõstmine õhutab seda. Paraku ei toeta toiduhindade kontrollimist tooraineturgude areng. „Saame iga nädal tarnijatelt nii Eestis kui mujal hinnatõusuteateid. Põhjuseid on mitmesuguseid: ilmastikunähtused, taimede ja lindude-loomade haiguspuhangud, mõne sisendhinna järsk tõus. Tarneahela viimase lülina ei saa me seega välist hinnasurvet väga palju mõjutada. Meil on võimatu tagada ka seda, et tarnijate hinnatõusud ei langeks kokku valitsuse plaaniga käibemaksu tõsta,“ nendib Rimi Eesti tegevjuht Kristel Mets Delfi Ärilehes (26.06).
„Kui mingil moel on veel võimalik mõista, et toidu käibemaksumäära alandada ei taheta, ehkki jaekaupmeestest suur osa on valmis andma lubaduse, et käibemaksuerandi kohaldamisel langeksid vastavalt ka hinnad, siis toidu käibemaksumäära täiendav tõstmine on meie hinnangul vale samm. Tarbija valulävi on kas juba ületatud või jõuab see hetk kohe kätte,“ arvab Mets (ibidem).
Oleks endiselt vaja vähemalt põhitoiduainetele madalamat maksumäära, kuna kauplusekett näeb tarbijakäitumises selgeid muutusi – toidukorvides väheneb kaupade hulk ja enamik inimesi otsib poes käies peamiselt sooduspakkumisi. Toidu kallinemisega kõige rohkem pihta väikse ja keskmise sissetulekuga pered, kelle igapäevane ostukorv on juba kokku kuivanud, tõdeb Rimi juht. Oleme vahvasti sappa haakinud kõrgeima toidu käibemaksumääraga Taanile, kus maksudejärgne keskmine netopalk on umbes 2800 eurot. Eestis on aga olenevalt maksuvaba tulu suurusest keskmine netopalk 1600–1650 eurot. Ilmselgelt tabab selline maksumäär Eesti tarbijat valusalt.
Käibemaksumäära tõstmine 24 protsendini tähendab, et toidu kallinemine jätkub. Enim mõjutab see neid, kelle eelarve on niigi pingeline. Samal ajal on osa Euroopa riike leidnud viise, kuidas tervisliku toidu kättesaadavust parandada, langetades põhitoiduainete maksumäärasid: näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas ja Portugalis on põhitoiduainete käibemaksumäär alla 10%, Rootsis 12% ja Soomes 14%. Meie põhjanaabrid kavatsevad veelgi toidu käibemaksumäära langetada. Lood sellest, kuidas inimesed laevaga Soomes toidupoes käivad, ei ole enam haruldased, tõdetakse Delfi Ärilehes kokkuvõtvalt.
Hinnatõus kajab vastu Rohke Debelaki Facebooki postituses (30.06): „Läbimurre!!! Maailma juhtivad geeniteadlased tunnevad huvi milised geenikombinatsioonid on vajalikud, et elusolend laseks ennast niimoodi lüpsta nagu eestlased seda lasevad. Esialgsed uuringud näitavad, et kui keskmine lehm laseks ennast lüpsta nagu keskmine eestlane, siis annaks ta päevas 8 tonni piima.“
Rahandusministrit Jürgen-„ Eestil pole kunagi olnud nii head rahandusministrit kui mina“ -Ligi pahandab säherdune irisemine väga.
„Ettevõtjatest rääkides – praalimised mitte hakkamasaamisega näitavad üldise meelsuse mandumist. Ettevõtjad traditsiooniliselt on aru saanud, et käibemaks kahjustab majandust vähe. OECD hinnangul ei kahjusta üldse, sest riiki tuleb rahastada ja käibemaks on kõige ohutum. Mille pärast nad mures on olnud, et neilt võetakse tulumaks tulult ja nad ei saa investeerida. Ja loomulikult palk, netopalgad on väiksemad.
Selles mõttes see on ikka päris väärastunud ühiskondlik meelsus, et ei tohi makse olla. Ma ei tea, mida sellega teha, see on põhimõtteline allakäik, kui ühiskond enam ei räägi mitte sellest, kuidas hakkama saada, rohkem raha teenida, peret ülal pidada, ette võtta, vaid sellest, et hinnad tõusevad. See on sama rumal, kui tõusta hommikul üles, kiruda halba ilma. Hinnad ei ole kellegi konkreetse kontrolli all ega saa ka valitsus maksudega inflatsiooni põhjustada, nagu räägitakse. Loomulikult on ühekordne mõju inflatsioonile olemas tarbimismaksul, aga see ei ole isegi seda kahte protsenti, mõelge vaid, see on 1,639 (protsenti). See on see, mis hinnale otsa tuleb, ja selline lärm on tegelikult ikka häbematu.“ (ERR, 01.07).
Selmet pahatahtlikku laimujuttu ajada, tuleb ise härjal sarvist haarata ja ettevõtjaks hakata, tõreleb minister. „Viriseme tühiasjade pärast. Tegelikult on majanduses ju tööhõive väga kõrge ja palgakasv ka väga kõrge. Need kaks on tunduvalt kõrgemad kui hinnatõus. Viriseme palju. Oleme jõukuselt ikka maailmas kümne hulgas. Ma võin puusalt tulistada, aga kuulume ikkagi rahvana hästi toimetulevate hulka,“ sedastas ta ajakirjanik Marii Karellile.
Edasi järgnes nagu väike sketš Kreisiraadio varamust:
Marii Karell: Mis inimesed järgmine aasta tegema siis peaksid? Nad teavad juba, et isegi kui praegu on raske, siis läheb veel raskemaks. Ostame konserve kokku ja kartuleid?
Ligi: Ma olen ka seda teinud ja pean tunnistama, et mul on praegu konserve, mis ostsin siis, kui Putin alustas oma energiasõda. Juba enne sissetungi. Vaatasingi odavamaid hindu ja ostsingi päris reaalselt, sest ma ei teadnud täpselt kui sügavale need tarneraskused ja asjad minna saavad. Nüüd ma reaalselt söön neid ja olen väga rahul. See tuli mulle vähemalt kolmandiku võrra odavam, teiseks on mul praegu väga suured kulud ja isiklikel põhjustel ma söögi peale kulutan väga vähe.
MK: Ma just mõtlesin, et ministri palgast ilmselt ei pea ju sellepärast neid konserve sööma, et teil rahapuudus oleks?
Ligi: No ma kaotasin sissetulekus, kuna ministri palk on ikkagi natuke kärbitud.“
Ei ole ju kerge kellelgi, eks ole.
Nii et ärge olge häbematud. Meil on peaaegu Taani hinnad, aga Taani on väga tore maa ühes õnnelike inimestega, mille-kelle järgi joonduda. Varugem konserve, ja mõelgem Eestist kui pisikesest luksusbutiigist, kust keegi midagi osta ei jaksa, ent vitriinid on see-eest hästi maitsekalt kaunistatud ja neid võib tundide kaupa heldinult kiibitseda. Nii ilus on! See ei ole teil mõni suur ja maitselage säästukaubamaja nagu Saksamaa, kus poriste jalgadega ringi trampida ja odavaid kaupu en gros kokku osta. See ei ole hygge.
„Nüüd ma reaalselt söön neid [konserve] ja olen väga rahul.“ See on hygge, according to Jürgen Ligi. Sest kõigepealt tulevad Taani hinnad, ja siis kogu see Taani hygge-värgindus tuleb takkaotsa pea iseenesest järele.
