"PIKAD PABERID". FILM, MIS TOIMIB TOIMIMATA.

 SISSEKANNE # 326

 

Treiler (Tallifornia, 2024)

Mul oli filmiõhtu. Vaatasin uuemat Eesti eesti autorifilmi, Meel Paliale 2024. aasta draamakomöödiat „Pikad paberid“,  mis on kiitust pälvinud nii kriitikutelt kui publikult. Lugesin Tõnu Karjatse arvustust ERRi kultuuriportaalis, kus ta ütleb, et film tegeleb „päris probleemidega, päris noortega, päris maailmas ja teevad seda keeles, mis oma teemat peegeldab. Võtmeliseks mõisteks olekski selle filmi juures "vool". "Pikad paberid" sarnaneb mõnes mõttes olukorraga, kui vaatad oja kaldal vee voolamist, elades kaasa ühe oksakese kulgemisele ühest punktist teise. Vool kisub ta lahti, tõmbab kaasa, keerutab, paisates ühest kaldast teise, siis satub ta aga taas tugevama voo keskele ja kandub edasi, kuni kaob silmist.“ (ERR, 02.02.2025)

Iris Peil sekundeerib Sirbis: „Filmi peategelased kulgevad ennast­unustavas nihilismis, ei unusta end homsele mõtlema ega jää seejuures ka stsenaariumile jalgu. Filmi ennast tsiteerides võib öelda, et Paliale on tegelased loonud, üritamata nende toimetusi narratiivi teenistusse rakendada. Kindlat lugu või sõnumit nad pealtnäha justkui ei kannagi – nad lihtsalt on, et olla.“ (Sirp, 07.02.2025)

Peil tituleerib filmi rulata rulafilmiks, mis on üsna täpne sedastus. Mina ütlen, et see on sihitu kulgemise lugu, hägustunud piiridega seisundifilm. Peategelane Sebastian (Mihkel Kuusk), kes töötab get-nowhere-ametipostil poemüüjana ühes Tallinna suvapoes, kohtub oma hingesugulase, boheemlasest elukunstniku Siloga (Karl Birnbaum) ning üheskoos otsustatakse juhe seinast välja tõmmata. Mees, sul on puhkust vaja. Lähme Riosse. Palju sul raha on? Kakssada. See on siis poole rohkem kui mul…

Kolmesaja eest Riosse ei saa. Küll aga saab tśillida linna peal. Lugu kulgeb suvisest Tallinnast talvisesse Tallinna ja millegipärast tuleb mulle meelde omaaegne Singer Vingeri hitt „Mina pean sambat tantsida saama“, kus on read:

Steppides alla treppidest ruttan
Kõik on kahtlaselt kodune kõik on kohtlaselt tuttav
Tahaks naerda ja samas ma tahaksin väga ka nutta
On tänavad ühtlaselt jääs, käes

Talvine Tallinn ja aguli hääl
kõnnivad kõurikud libedal jääl
Talvine Tallinn ja veduri hõik
see on siis tänaseks kõik

Koos uute sõpradega kaotab Sebastian enda jaoks mineviku ja tuleviku määratluse, üldse ajatelje kui niisuguse, ja sidemed minevikuga ning asub elama hetkes. Selline arturalliksaarelik lähenemine 21. sajandi modernses Tallinnas: ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu. Selles mõttes on see film ood presentismile – termin, mille kohta lugesin tanatoloogi Karl Käsnapuu raamatust „Surmalähedased kogemused“ (soovitan seda ka!). Presentism väidab, et praegune hetk on ainus ja tõeline. Möödunu on ekslikul mälul põhinev kujutlus ja tulevik on ideeline konstruktsioon. Isegi samas olukorras olnud inimesed mäletavad asju erinevalt. Tuleviku kohta ei tea me midagi, isegi seda, mis juhtub homme. Õnnetustes ka mitte järgmist sekundit.

Hetkes elamise üks reegel on, et elu on spontaanne. Sellised küsimused, nagu „mis sa oma eluga edasi teed, kuhu edasi õppima lähed“ on ses kontekstis seega absoluutselt irrelevantsed ehk suisa kohatud. Need küsimused peavad olema keelatud, postuleerib üks peategelane kategooriliselt. Sest kelle asi see on. Nagu ka see küsimus, et mis on elu mõte. Need on liiga determineerivad, survestavad küsimused, millega pealegi pole midagi ette võtta, kuna igal ühel on oma vastus sellele – ja igaühe enda silmis kahtlemata ka see õige. Siingi võib appi võtta Artur Alliksaare luuleread:

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ühesõnaga, toimi toimimata, on selle filmi peategelaste elukreedo ideaalis. Ainult et päris elu segab aeg-ajalt julmalt või tüütult vahele. Seda paradoksi tuletab meelde kahe jalaga maa peal olev hipilik Nora (Maria Helena Seppik), kes räägib ka sihtide seadmise vajalikkusest. Ex nihilo võib kah kuhugi jõuda, by chance, aga suure tõenäosusega ei pruugi. Ei taha kolmekümneselt ettekandjana mõnes suvabaaris töötada – siis on vaja teha mõned vajalikud sooritused, näiteks juuraeksamid ära anda. Hea kodanlik elu nõuab lõivu.

Kokkuvõtteks – hea film, üle ootuste. Selle võiks igaüks korra ära vaadata. Aga ainult ühe korra. Sest kordamine on selle filmi juures absoluutselt mittevajalik. Enamgi veel, teist korda vaatamine läheks selle filmi esteetikaga ka sügavalt vastuollu.

Retro 1999. aastast: essee/referaat IIRIMAA PROBLEEMIDEST XIX-XX SAJANDI VAHETUSEL

 SISSEKANNE # 325

 

SELGITUSEKS. Seegi referaadi moodi essee (viimasena ma teda omal ajal esitasin) on leitud arhiivist ja on üks mälestuskild minu ajalooõpingutest Tartu ülikoolis. Selle töö kirjutasin loengu “Euroopa sajandivahetusel” raames professor Villu Tamulile. Tollal huvitas mind väga Iirimaa lähiajalugu: ma olin üles kasvanud Rahvusvahelise Panoraami ja Maailm Täna saadetega, kus Vambola Põder, Gabriel Hazak, Tõnu Kõrda jt välispoliitika kommentaatorid  rääkisid muudkui Ulsterist, Sinn Féinist, IRA-st ja Suurbritannia-Iirimaa pingelistest suhetest ning mul oli sageli keeruline aru saada, kes on selles mängus õigel poolel. IRA ja eriti selle arvukad harud olid mõistagi Londoni jaoks terroriorganisatsioon, samas iirlastele ja raudse eesriide taga istuvate eestlaste jaoks oli selles romantilist vabadusvõitluse hõngu – by all means against the oppression. Välispoliitika kommentaarides oli seega tunda selget kallutatust  iirlaste kasuks. Ja tuleb tunnistada, et prillide ja laitmatu ülikonnaga Sinn Féini juht Gerry Adams mõjus ühest küljest intelligentse ja sarmikana,  ontliku ülikooliprofessorina, teisalt aga õhkus temast mingit pahaendelist jahedust – võib-olla see mulje tekkis Die Hardi kurikaela  Hans Gruberi  mõjul, keda stiilse lennukusega kehastas Alan Rickman. Üheksakümnendatel oli Iirimaa-Suurbritannia suhted endiselt haprad, just oli sõlmitud Suure Reede rahuleping Ühendkuningriigi, Iiri Vabariigi ja Põhja-Iiri parteide vahel (10. aprill 1998), ehkki kõigest mõned kuud hiljem  – 15. augustil 1998 – oli toimunud ohvriterohke pommirünnak Põhja-Iirimaa Omagh’ linnas: Tõelise IRA korraldatud autopommi plahvatuses hukkus 29 inimest ja vigastada sai 270. Tõeline proovikivi haprale rahule – kuid Suure Reede lepingud jäid pidama.

Seetõttu on mõistetav, et mul oli Iirimaa lähiajaloo vastu kõrgendatud huvi ja nii ma valisin ka essee teemaks sajandivahetuse Iirimaa poliitika, kus – nagu selgus – oli väga palju probleeme ja pingeid. Paralleel ka Eestiga: meil mõlemal oli võimukas ja patroneeriv idanaaber.

Allolevat esseed/referaati on ka praegu huvitav lugeda. Sündmuste kronoloogias ei muutu, võib-olla üksnes tõlgendused ja rõhud.  Niisiis jagan retro-momenti:

*          *          *

XIX sajandi lõpp oli Suurbritannia koloniaalimpeeriumi hiilgeaeg. Briti lipp lehvis nii ida- kui läänepoolkeral, nii maal kui merel, tuhandete miilide kaugusel Londonist. Liberaalide kauaaegne valitsus ja selle imperialistlik välispoliitika oli brittidele kindlustanud turvalise status quo - impeerium võis tänu oma suurusele eksisteerida rahulikult, suveräänselt ja isoleeritult. Mandril jagelesid mõjuvõimu pärast  üha tugevnev Saksamaa ja revanshistlik, identiteedikriisis vaevlev Prantsusmaa, Austria-Ungari kaksikmonarhia pulbitses sisemistest vastuoludest ja hoidis end lagunemast vaid tohutu bürokraatiamasina abil... Suurbritannia ei piinelnud suurriiklike komplekside  küüsis, siin vaadeldi asju eemalt, juhinduti nii-öelda sellest, mis impeeriumile kasulik näis. Osav diplomaatia tagas sel ajajärgul riigile välispoliitilise edu: Londoniga arvestati ja see oligi tähtis.   Kuid kired lõid lõõmama peaaegu  keskvalitsuse külje all - Iirimaa, riigi vaeseim provints, oli hakanud  taas otsima oma sajandite jooksul tuhmunud identiteeti. Vahelduva eduga olid iirlased üritanud ennast maksma panna varemgi, õieti polnud nad kunagi leppinud võõra ülemvõimuga ja suhtusid inglastesse ilmse  antipaatiaga. Londonis oldi tõenäoliselt juba harjutud tõrksate iirlastega, keda aeg-ajalt tuli käia rahustamas. Pealegi olid nad ju katoliiklased, mistõttu oli nende alatine isepäisus Londonile üsna loogiliselt mõistetav. Ent XIX sajandi lõpul toimus iirlaste rahvuslik ärkamine, mis ei kujutanud endast enam mitte üksikute ärksameelsete vandeseltslikku saboteerimist ülemvõimu vastu, vaid nüüd hakkas rahvas tundma end rahvusena. Tegemist polnud auväärse, kuid allasurutud iiri kõrgseltskonna rahvusromantise mässuga, vaid iirlaste eneseavastamine leidis aset rohujuure tasandilt. Tõsi, samuti rahvusromantika, kadunud ideaalide otsimise ja kultuuri kaudu. Sajandilõpu künnisel haaras see tervet rahvast - isegi kõige vaesem Dublini aguliasunik, omamata vara ja positsiooni ühiskonnaredelil, hakkas teatud määral tunnetama iirluse elegantsi  (kui nii võib üldse öelda). Nagu teada, on laia sotsiaalse baasi olemasolu üheks tähtsamaks eeltingimuseks rahvusriigi sünnile. Iirimaal hakkas see tingimus täituma ning Londoni keskvalitsusel oli mitte ainult vajalik, vaid ka kasulik läänepoolse provintsi asjadesse pühenduda  suurema tähelepanuga kui varem. Ja loomulikult tuli asju vaadelda ka modernsema pilguga, jättes kõrvale sajandite jooksul väljakujunenud kolonistlikud traditsioonid. Kahtlemata kujunes Iiri küsimusest sajandi lõpukümnenditel Briti impeeriumi jaoks olulisim sisepoliitiline probleem. [1]

Kõigepealt alustagem aga väitest, et Iirimaa oli XIX sajandi teisel poolel üsna troostitus olukorras. Maa oli inglise ländlordide käes, iiri talupojad ägasid rendikoorma all, mis oli sageli paika pandud maaomaniku suva järgi. Iirimaal, eriti lääneosas, oli väga palju väikerentnikke, kes suutsid pärast rendi tasumist ots-otsaga pere ära toita. Kui juhtus olema keskmisest halvem saagiaasta, siis seistigi näljaohuga silmitsi. Asja tegi drastiliseks fakt, et   1845.-1847. a. õppetunnist hoolimata oli iiri talupoja peatoidus ikka seesama õnnetu kartul, mis vihmasema suve korral riknema kippus. Ebasoodsad ilmad 1877-1879 ähvardasid peaaegu korrata paarikümneaasta tagust katastroofi. Tõeliseks shokiks peost suhu elavaile talupoegadele oli 1870. aastate lõpus alanud  odava vilja  sissetung Briti turule, mis saabus Atlandi ookeani tagant tänu raudteetranspordi ja aurulaevanduse tormilisele arengule ja lõi viljahinnad järsult alla. Väikerentnikud laostusid ja suutmata tasuda renti, ootas neid ees väljatõstmine. Ainsa väljapääseteena lootusetust situatsioonist nägid paljud neist emigreerumist, millest sündis Iirimaa jaoks suurim rahvuslik katastroof. Peamiselt USA-sse lahkus üle 2 mln. iirlase, mistõttu kahanes saare elanikkond 6,5 miljonilt (1845. a.) 3,5 miljoni  inimesele. (1870. aastate lõpp)[2].  Muidugi võib emigratsioonist leida ka positiivse aspekti: on selge, et Iirimaa  oli ülerahvastatud ning emigratsioon leevendas olulisel määral  põllumajanduslikku olukorda. 

Esimene verstapost Iiri küsimuses seondub protestandist ulsterlase Charles Stewart Parnelli nimega, kes tõstatas Briti parlamendis "tagasihoidliku" Iiri maaküsimuse.  Ta juhindus lihtsast tõest - pole maad, pole peremehetunnet, pole armastust maa vastu. Koos Iirimaalt valitud parlamentääri Joseph Biggari ja teiste mõttekaaslastega püüdis Parnell obstruktsiooni abil hoida saadikute mõtteid Iiri asjadel, koos endise feeni Michael Davittiga juhtis ta viimase poolt oktoobris 1879 asutatud Maaliigat, mille põhiliseks tegevusliiniks oli inglise maaomanike boikoteerimine. Parnell ja Davitt nõudsid rendimäärade alandamist, rendisuhete pärandamisõigust, kohtulike väljatõstmiste lõpetamist ning kaugema eesmärgina maa üleminekut maaomanikult rentnikule.[3]  Parnell tegi populaarseks ka idee Iiri omavalitsusest (home rule) Briti krooni all. Juba  1875. aastal, oma poliitilise karjääri alguses,  lausus ta  Alamkojas ajaloolised sõnad: "Ireland is not a geographical fragment but a nation." [4]  1877. aastal rajas ta Iiri Rahvusliku Partei, mille eesmärgiks oli home rule'i poliitika elluviimine. Iseseisvuse taotlemine tollal tundus liiga ketseliku mõttena.

Iiri küsimusega püüdsid loorbereid lõigata liberaalid, kes moodustasid XIX sajandi viimasel kolmandikul konservatiividega kordamööda valitsusi. Iiri probleemid olid tähelepanu keskmes just nimelt liberaalide võimu ajal 1880-85, 1886 ja 1892-96. Nad püüdsid Inglise-Iiri suhteid revideerida ning traditsioonilist antagonismi leevendada tüüpilise XIX sajandi imperialismiõpetuse  vaimus, mis lähtus printsiibist, et kui varases rahvustunnete ärkamise staadiumis teha mõningaid mööndusi, võib loota rahvuslaste toetusele parlamendivalimistel. 1882. aastal kaitses Gladstone innukalt kuninganna Victoria ees sellise poliitika kasulikkust 1867. a. dominiooniks saanud Kanada näite põhjal. Gladstone oli seisukohal, et Iiri home rule, millega sisepoliitilised asjad jäänuks iirlaste endi kompetentsi, muudaks iirlased Briti ülemvõimu suhtes leplikumaks.   Samas  mõisteti liberaalide leeris isegi, et  Kanada ja Iirimaa  positsioon impeeriumis on olnud liiga erinev, et neid kõrvutada.[5]  Teatavasti pole kunagi eksisteerinud kanada rahvust, vaid on olemas immigrantlik rahvakooslus ühise geograafilise nimega. Neile võis tõepoolest piisata dominioonist, nagu hiljem ka Austraaliale ja Uus-Meremaale. Kuid iirlased kujutasid endast allasurutud rahvust oma ajaloolise keele, kultuuri  ja tavadega, kelle jaoks dominiooni staatus oli kõige minimaalsem lahendus. 

Liberaalid tegid kolm katset Iiri omavalitsuseelnõud parlamendist läbi suruda, neist kaks esimest Gladstone'i valitsuse poolt, ja kõik need osutusid edutuks. 1886. aastal lükati esimene home rule'i bill Alamkojas väikese enamusega tagasi. Teine bill läbis 1894 edukalt Alamkoja kolmanda lugemise, kuid lükati suure häälteenamusega Ülemkojas tagasi. Kolmas bill, mis esitati aprillis 1912 pärast sajandivahetuse poliitilist kirgede-möllu, takerdus Ulsteri probleemi ja et ukse ees oli  maailmasõda,  lükati selle jõustumine edasi rahulikematele aegadele.[6]  Liberaalide poliitika ebaõnnestmise üheks põhjuseks oli tõsiasi, et pärast 1886. aastat ei andnud sisepoliitikas tooni mitte liberaalid ega ka mitte edumeelsed töölisparteid, vaid eelkõige konservatiivid ja unionistid. Ajavahemikul 1886-1920/21 oli neil parlamendis enamus[7]. Teiseks põhjuseks oli vähene toetus Iiri poliitikute hulgas. Iiri rahvusradikaalid kritiseerisid Parnelli, kellele liberaalid toetusid,  liigmõõduka poliitilika pärast[8]. Tema poliitilisele karjäärile tõmbas kriipsu peale armuafäär Katharine O'Shea'ga, mis kulmineerus kõmulise lahutusprotsessiga 1890. aastal. Abielurikkujaks tembeldatud Parnell ei suutnud enam taastada enda reputatsiooni ega kosta home rule'i eest ning suri tõrjutuna järgmisel aastal. Pärast Parnelli surma manitses üks Ulsteri preester oma kogudust hoiduma parnelliitide mõju alla sattumast, sest viimased on abielurikkumise apostlid ja seega patused ega saa omada mingit seost patriotismiga, mis on püha ja õilis armastus kodumaa vastu[9]. Sügavalt religioosse Iirimaa jaoks oli asi üheselt mõistetav: abielurikkujad oma mõrase moraaliga ei saa olla  patrioodid selle sõna tõelises tähenduses.

1893. aastal asutati Gaeli Liiga, mis astus välja Iirimaa anglikaniseerimise vastu. Öigemini toimus  anglikaniseerumine siin iseenesest, sest idanaabri mõju tugevnes ilma repressioonidetagi. Gaeli keelt rääkis igapäevase kõnekeelena vaid tühine kontingent vaesunud lääneranniku talupoegi, kes elasid suletud, omamoodi perspektiivitus ühiskonnas.   Põhja- ja Ida-Iirimaal, millel olid tihedamad sidemed Inglismaaga, kasutati juba ammu üksnes inglise keelt. Gaeli Liiga seadis eesmärgiks, et iga iirlane võiks hakata end taas identifitseerima keele kaudu. Julgustati kandma iiripäraseid rõivaid, ausse tõsteti iiri tantsud, poeesia ja dramaturgia. Iga pisemgi detail, mis rõhutas iirlaste ja inglaste eripära, otsiti välja ning seati iirlastele inspiratsiooniks. Iirlase talupoeglik imago, mida varem oldi häbenetud, vastandati nüüd uhkusega inglase snobismile. Tekkis hulgaliselt rahvusromantilisi liikumisi ja seltse[10].

XX sajandi algul püüdis Briti parlament lahendada Iiri maaküsimust. 1903. a. seadusega (Wyndhami akt) võttis riik endale kohustuse tasuda maaomanikele väljaostusumma, talupojad jäid võlgu riigile. Neilt nõutavat iga-aastast väljaostusummat vähendati. Valitsus lootis, et maaküsimuse lahendamine jätab rahvusküsimuse tahaplaanile - iiri rentnik tahtis maad ja selle ta ka sai, mis siis veel! Maal muutus olukord tõepoolest rahulikumaks, kuid linnades ja eriti Dublinis rahulolematus süvenes[11].

Ajal, mil Gladstone'i liberaalne valitsus flirtis home rule'i küsimusega, tõstis Põhja-Iirimaal (Ulsteri provintsis) pead unionistlik liikumine. Juba enne 1886. aastat tekkis kodusõja puhkemise oht. Gladstone'iga rahulolematud liberaalid eesotsas Joseph Chamberlain'iga moodustasid nn. Lojalistide ja Patriootide Uniooni, mis astus sõjakalt Iirimaale isegi piiratud omavalitsuse andmise vastu. Neid, konservatiividele lähedasi liberaale, hakati nimetama unionistideks, s.t. impeeriumi ühtsuse pooldajaiks. Tänu neile kukkus Gladstone'i valitsus ja poliitilisel areenil domineerisid järgneval paaril aastakümnel konservatiivid. Ajalehtedes hakkasid ilmuma värbamisteated paramilitaar-setesse organisatsioonidesse, paluti relvaabi ja "tööd" professionaalsetele armeeinstruk-toritele. Unionistide patrooniks parlamendis kujunes konservatiiv lord Randolph Churchill, kes kuulutas: "Ulster will fight and Ulster will be right!".[12]  Suvel 1892  kogunes Belfasti botaanikaaias Ulsteri unionistide konvent, kus osales 12 000 delegaati. Kolmandik neist olid renditalupojad, ülejäänud pärinesid kaubandus- ja tööstuskodanluse seast.  Otsustati mitte osaleda Dublini parlamendi valimistel ning deklareeriti, et oma usu ja tavade kaitsel ei põrkuta tagasi ka vägivallast. Konvendi juhataja lord Abercorn esitas kompromissitu loosungi: "We will not have Home Rule!"[13]. Uuesti aktiviseerus juba 1795. aastal rajatud protestantlik ja unionistlik Oranje Ordu, mis oli nime saanud Oranje Willemi (William III) järgi, kes oli võitud katoliikliku kuninga James II  türannia. Ordu korraldas demonstratiivseid marsse läbi katoliiklaste elukvartalite ning rõhutas pidevalt antagonismi religioossel pinnal. Kuid esialgu peeti sõda ainult suu- ja kirjasõna kaudu.

Katse sõlmida Iiri kultuurilist ja sotsiaalset eneseteadvust tegi ajakirjanik Arthur Griffith, kes toimetas populaarset ajalehte "Ühinenud Iirlane" (The United Irishman). Ta esitas skeemi, mille kohaselt iiri parlamendi liikmed ei koguneks pärast valimisi mitte Westminsteris, vaid jääksid Dublinisse ja moodustaksid valitsuse  - tõsi küll, Briti krooni all. Idee polnud uus, sest niisuguse kavaga oli välja tulnud juba nooriirlaste liikumine 1840. aastatel. Griffith toetus kahele analoogile:

1. Ungari rahvuslased eitasid igati Viini parlamenti, kuid jäid siiski Austria-Ungari impeeriumisse;
2. XVIII sajandil olid Iiri "patrioodid" võidelnud välja oma parlamendi ja mõningase sõltumatuse Inglismaast. 

1905. aastal asutas Griffith Sinn Feini partei (Meie Ise), mis deklareeris, et iirlased on omaette rahvus, kuid see nüanss ei pea tähendama veel otsest setsessiooni impeeriumist[14]. Rõhutati, et rahvusriigi loomiseks ei piisa vaid keelest-kultuurist ja feenide romantismist, vaid on vaja luua sõltumatu, korralikult funktsioneeriv majandussüsteem.  Iirlastel peab olema õigus oma kaupa turustada ja konkurentsivõime huvides tehti ettepanek rakendada tollibarjääre. Kuid Griffithi ideed, mis piirdusid peamiselt ainult majandusvabaduse  taotlemisega Iirimaa jaoks, ei leidnud elanikkonnas laiemat kõlapinda ja Sinn Fein  kaotas 1905. a. vahevalimistel. Ulsteri unionistid kartsid sinnfeinide programmi  majanduslikel kaalutlustel - tollibarjäärid teinuks lõpu vabakaubanduspiirkonna staatusele. Ent Ulsteris, eriti selle pealinnas Belfastis, paiknes ca 90 % kogu Iiri mittetoiduainete-tööstusest[15].

Radikaalset suunda poliitilisel maastikul esindas mais 1896 rajatud Iiri Sotsialistlik Vabariiklik Partei (IRSP), mille juhtfiguurid olid James Connolly ja James Larkin. Suur toetuspind oli IRSP-l tööstuslinnades Dublinis ja Corkis, kuid mujal Iirimaal tal poliitilist mõju praktiliselt polnudki[16]. Partei programmis nõuti maa ja tööstus-ettevõtete natsionaliseerimist,  iseseisvust ning Iiri vabariiki. IRSP oli poliitilistelt nõud-mistelt selgelt kõige kaugemale läinud. Vabariigi all mõisteti loomulikult sotsialistliku orientatsiooniga töölisriiki[17]. Marksismi-ideoloogia raamide kohaselt pidi vabariigi väljakuulutamise võimalikuks tegema üldrahvalik relvastatud ülestõus. Ja kuigi Connolly emigreerus  1903. a. USA-sse ja partei lagunes, hakati siiski ülestõusu ette valmistama. Peamiselt James Larkini juhtimisel formeeriti töölistest nn. Iiri Rahvaarmee, millel oli omakaitse funktsioon[18]. 

1905. aastal moodustati Ulsteri Unionistide Nõukogu, mille liidriks sai parlamendi liige Dublini ülikoolist, advokaat sir Edward Carson. Teine aktiivliige selles nõukogus oli viskimiljonär James Craig, kes organiseeris septembris 1911 Carsoni jaoks 50 000 unionisti ja orandzhisti demonstratsiooni oma kodukohas Craigavonis.  Carson kuulutas, et  home rule'i bill on  suurim vandenõu vabade inimeste vastu ning pidas vältimatuks luua unionistide kaitseorganisatsioon. Kohe, kui bill saanuks seaduse jõu, pidid unionistid moodustama protestantliku Ulsteri valitsuse.[19] Unionistide närvilisus oli tingitud seigast, et 1911. aastal olid liberaalid, kes püsisid võimul üksnes iirlaste toel (s.o.  Iiri Rahvusliku Partei saadikud John Redmondi juhtimisel), olid parlamendis läbi surunud nn. Parlamendi akti, mis tühistas Ülemkoja vetoõiguse. See omakorda tähendas, et home rule'i billi jõustumisele on antud roheline tee[20].

Kolmas home rule billi projekt aprillist 1912 polnud iseenesest midagi erilist: seaduse järgi nähti ette kahekojalist Iiri parlamenti, mille Alamkoda pidi valitama rahva poolt ja Senat määratama kuninga poolt. Parlamendi pädevusse jäeti vaid siseasjad,  välispoliitika ja -kaubandus, sõja ja rahu küsimus, maksud, armee, laevastik ja politsei ning maaküsimus jäid edasi Westminsteri kompetentsi. See oli kaugel sellest, mida iirlased olid taotlenud, kuid ometigi tervitati billi läbiminekut Alamkojast jaanuaris 1913 üle kogu Iirimaa kui triumfi.[21]

Ulsteris moodustati neil päevil unionistlik vabatahtlike üksus (Ulster Volunteer Force - UVF), mille ridades oli peagi umbes 100 000 meest. Seda asus juhtima suurte kogemustega sir George Richardson, kes oli endine Briti armee  ülemjuhataja Indias.  28. septembril 1913 sõlmisid unionistid Püha Liidulepingu. Selleks ajaks sai neile selgeks, et Iirimaa võib käest libiseda. Kuid seda enam hakati kinni hoidma Ulsterist, mille kaitsmist iga hinna eest too liiduleping väljendaski. Algul esitas Carson nõudmise, et autonoomia alt jäetaks välja kõik 9 Ulsteri krahvkonda, hiljem andis ta järele ja piirdus 6 krahvkonnaga (Antrim, Armagh, Down, Tyrone, Fermanagh ja Derry). Carson kõneles innukalt kahest erinevast rahvusest, kes on sajandite jooksul käinud erinevat teed mööda ja teineteisest vöördunud. Carsonit toetas konservatiivide juht Arthur Bonar Law, kes avaldas Asquithi liberaalide valitsusele pidevalt survet. Mõlema partei liidrite vahel toimusid salakohtumised ning mida aeg edasi, seda enam kaldus Asquith kompromissile unionistidega ja konservatiividega, mis tähendas iirlaste jaoks 6 krahvkonna ohverdamist. Iiri Rahvusliku Partei positsioon näis nüüd rajanevat vaid liival: liberaalidele polnud iirlaste toetus enam hädavajalik, sest konservatiivid olid nõus pooldama home rule'i kompromissvarianti[22]. Tekkis muidugi küsimus, kas home rule'i andmine Iirimaale ei loo ohtlikku pretsedenti, mil iseseisvust hakkaksid taotlema ka ueilslased ja shotlased. Konservatiivid olid siiski veendunud, et Iiri küsimus on Briti sisepoliitikas üksnes erijuhtum ning ei ueilslased ega shotlased nii kaugele ei lähe[23].

1914. aastaks oli Iirimaa kodusõja lävel. Vastukaaluks UVF-le moodustati Lõuna-Iirimaal katoliiklik vabatahtlike üksus (Ulster Volunteers - UV), selle initsiaatorid pärinesid Iiri Vabariiklikust Vennaskonnast ning olid truud Redmondile ja lootsid home rule'i billi jõustumist ilma piinliku kompromissita. Kuid väljaõppelt ja varustuselt oli UV UVF-ga võrreldes märksa kehvemas olukorras[24]. Mais 1914 võttis Briti parlament home rule'i projekti vastu ning see esitati kuningale allakirjutamiseks. Kaugemale siiski ei jõutud, sest valitsus keskendus välispoliitilistele sündmustele. 

Maailmasõja puhkemine ei suutnud sisepoliitilisi pingeid jahutada. Iirimaa pulbitses vastuoludest, kuid Briti valitsusel oli nii-öelda piisavalt põhjust siinsele "pudrupajale" kaas peale lüüa.  Emotsioonide üleküpsemise ootuspäraseks lõpplahenduseks kujunes dramaatiline lihavõttenädal 1916. aastal. Siiamaani oli sõneldud sõnatsi, nüüd leidsid ammust aega Iirimaale kokkuvoolanud relvad ka tõelist rakendust. Poleks vist vale väita, et Lihavõtte ülestõus - nii traagiline, lühike ja intensiivne nagu ta oli - kujunes sajandivahetuse sündmuste finaaliks, kuid veelgi rohkem mõjutas ta järgnevaid sündmusi, mis viisid Iirimaa vaevaliselt iseseisvuse poole.

 

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Thomas Alfred Jackson. Ireland her own.  Berlin, 1976.
• Robert Kee. Ireland. A history. London, 1993.
• Nicholas Mansergh. Das britische Commonwealth. München, 1983.
• Keith Robbins. The eclipse of a great power, 1870-1992. London, N.Y. 1994
• Irland: Gesellschaft und Kultur IV.  Dorothea Siegmund-Schultze (Hg.). Halle, 1985.

---

[1]  Nicholas Mansergh. Das britische Commonwealth. München, 1983. S. 338.

[2]  Robert Kee. Ireland. A history. London, 1993, p. 119.

[3]  Thomas A. Jackson. Ireland her own. Berlin, 1976, p. 322.

[4]  Kee, p. 119.

[5]  Mansergh, S. 339.

[6] Mansergh, S. 339-340

[7] Ibid., p. 340.

[8] Jackson, p. 355-356.

[9]  Kee,  p. 141.

[10] Jackson,  p. 365.

[11]  Kee, p. 145.

[12]  Ibid.,  p. 140.

[13]  Ibid.,  p. 140.

[14]  Kee, p. 142; Jackson, p. 367.

[15]  Keith Robbins. The eclipse of a great power, 1870-1992. London, N.Y. 1994, p. 116.

[16]  Jackson, p. 368.

[17]  Irland: Gesellschaft und Kultur IV. Halle 1985, S. 57.

[18]  Kee, p. 145.

[19]  Kee, p. 146.

[20]  Ibid., p. 147.

[21]  Ibid., p. 146

[22]  Kee, p. 147.

[23]  Robbins, p. 117.

[24]  Kee, p. 147.

VENE MAAILMAREVOLUTSIOON: IDEE JA PRAKTIKA, VIII: Nõukogude Liidu sekkumised maailmaareenil; Kuuba jt. (J.ANT & TÜ, 1998)

 SISSEKANNE # 324

 

Kominform sulandus oma viimastel päevadel ÜK(b)P-sse, mis oli tihedalt läbi pôimunud  sôjalise kompleksiga. Arvukalt tehti katseid maailma eri paigus kommuniste vôimule upitada, kuid seda ei suutnud ei Kominform ega nôupidamised. Kôige kaugemale mindi tegudes Kuuba  puhul.  Arvestades Kuuba kaugust NSV Liidust ja lähedust USA-le ning tôsiasja, et Kominternis oli Ladina-Ameerikal olnud ikkagi tagahoovi positsioon (=> vene maailmarevolutsiooni teoreetikute arvates kujutas piirkond endast koloniaalsôltuvusest vabanenud anomaaliat), on see môneti üllatav. Ronald Reagani arvates oli Ladina-Ameerika ühiskond vaesuse, sotsiaalse ebavôrdsuse ja inimôiguste rikkumise tôttu väga vastuvôtlik igasugustele riigipööretele. Teisest küljest oli Kuuba geograafiline asend läänepoolkeral USA külje all lausa ideaalne, kui seda rakendada militaarse platsdarmina viimase vastu.

Kuuba oli Hispaania koloniaalvôimu alt vabanenud 20. mail 1902, kuid sattus USA läheduse tôttu (ainult 90 miili Floridast) viimase môjusfääri. Oli tüüpiline monokultuurimaa, peamiseks ekspordiartikliks oli suhkur (=> 1918-1919 oli Kuuba päritolu pool maailma suhkrutoodangust). 14. jaanuaril 1934 asetleidnud nn. seersantide mässu käigus kerkis esile Fulgencio Batista, kes 1940-1944 oli Kuuba president. 1940. aastal vôeti USA eeskujul vastu väga demokraatlik pôhiseadus. 1952. aastal tuli Batista uuesti vôimule, kuid seekord esines ta stereotüüpilise ladinaameerikaliku diktaatorina, kes rajas politseiriigi. 1956. aastal saabusid Mehhikost Kuubale Fidel Castro Ruz koos aatekaaslastega (Che Guevara jt) ning alustasid rahva toetusel partisanivôitlust Batista rezhiimi vastu. Tegemist oli patriootilise vabadusvôitlusega ja algselt polnud nad kindlasti mitte marksistid-kommunistid. Oktoobris 1958 alustasid Castro partisanid Sierra Madera mägedest retke Havanna peale ja 1. jaanuaril 1959 kukutati Batista diktatuur.   Kogu vôimutäius läks Castrole, ainsaks parteiks sai Kuuba Sotsialistlik Rahvapartei, kel oli teatud sidemeid NLKP-ga.  Veel 1958. a. oktoobris oli Hrustsov Kuuba partisanide edu suhtes pessimistlik, olles veendumusel, et USA lähedus ei jäta neile erilisi vôiduśansse.

Castro vôimuletuleku järel sai populaarseks loosung: "Ameerika-vaba territoorium". Ühiskond elas välja oma ameerika-vastased emotsioonid, kuna USA oli soosinud Batista politseiriiki. Kôik ameeriklaste varad konfiskeeriti, 1961. aastal katkestati vastastikku ka diplomaatilised suhted.

NSV Liidu jaoks oli Batista kukutamine ônnistus omaette, Kuuba kirjutati kindlalt oma välispoliitilistesse plaanidesse. Geograafiline faktor sai kaalukama tähelepanu osaliseks pärast seda, kui NSV Liidu ôhuruumis lasti alla ameeriklaste luurelennuk U2  (1. mail 1960). Moskvat pani muretsema seik, et hoolimata kaugusest, suudab USA NSV Liidu järel luurata.

Castro ja Hrustsov kohtusid esimest korda 1960. a. septembris New Yorgis ÜRO istungjärgul - ning olevat teineteisele kohe sümpatiseerinud. Juulis 1960 kinnitas Hrustsov Castrole, et NSVL armee suudab Kuubat sissetungi korral kaitsta. Sellal oli Castro rezhiim tôepoolest üsna ebakindel => 1961. aastal sooritasid kuuba emigrandid USA kaasabil ebaônnestunud, kuid tôsise invasioonikatse Sigade Lahte (Playa Giron). Hiina kritiseeris seejärel väga teravalt NSV Liidu tegevusetust. Vôib-olla mundriau kaitsmiseks, vôib-olla praktilistel kaalutlustel tekkis Hrustsovil idee paigutada Kuubale tuumarelvad. F. Burlatski meenutuste järgi tekkinud Hrustsovil idee Varnas kindr. Malinovskiga jalutades - kui too oli öelnud, et ameeriklaste raketid vôivad tabada paljusid Venemaa ja Ukraina linnu, mispeale Hrustsov oli küsinud, miks NSVL ei vôiks USA jaoks midagi sarnast teha.  1962. aastal idee realiseeriti, puhkes nn. Kuuba raketikriis.

 

 

Järgnevalt seisis maailm vaid mône sammukese III maailmasôja lävelt eemal. 16. aprillil 1962 deklareeris Kuuba Revolutsiooniline Ühtsuspartei, et Kuuba revolutsioonil on sotsialistlik iseloom. Juulis 1962 avastas Waśington, et NSV Liit transportis Kuubale maa-maa tüüpi keskmaarakette. 14. oktoobril kandis sôjaväeluure president Kennedyle ette, et Nôukogude rakette pannakse juba stardivalmis. 22. oktoobril 1962 tegi Kennedy avalduse, milles teavitas olukorrast Ameerika ja maailma üldsust. Ühtlasi teatas ta, et Kuuba ümber seatakse sisse karantiinitsoon, takistamaks relvade edasist vedu Kuubale. USA väed viidi kôrgendatud lahinguvalmidusse, sama tegid ka VLO riigid. USA oli oma julgeoleku pärast tôsiselt mures, kuna tuumarakettide laskeulatus kattis umbes 2/3 USA territooriumist.

Viimasel hetkel jôuti kompromissile - 28. oktoobril  1962  teatas Moskva rakettide mahavôtmisest, ent USA ei tohtinud enam kiusata Castro rezhiimi Kuubal.  Avalikkuse ees vôis Hrustsov hôisata NSV Liidu suurest diplomaatilisest saavutusest, ka Pekingi ees sai nüüd tähtsat nägu teha. Sisimas vaadati kompromissile üsnagi hapu näoga, samas saadi suurepäraselt aru, et rakettide käikulaskmine vôrdub enesetapuga.

USA endine riigisekretär Dean Rusk meenutas oma memuaarides "As I Saw It" (New York, 1990), kuidas Anastass Mikojan oli talle öelnud, et Kuuba tähendab neile väga palju, sest seal toimus esimene revolutsioon ilma Punaarmee abita, ja et paljud vanad revolutsionäärid nagu tema isegi tundsid ennast taas noorte poistena.

USA ei leppinud sugugi Kuuba staatusega, vaid sulges riigi tugevasse sôjalis-majanduslikku blokaadi. Samas tôukas USA selline reageering Kuuba veelgi kindlamasse NSV Liidu rüppe, kuna too muutus nüüd täielikult NSV Liidust ja Ida-Euroopast sôltuvaks. Ainsa anomaaliana Kariibi mere piirkonnas, isegi kogu läänepoolkeral, oli Kuuba täiesti üksi. Iga gallon bensiini tuli praktiliselt Euroopast sisse vedada. Peale selle toetas NSV Liit Kuubat veel liha ja viljaga, kusjuures vilja importis NSVL ise suurtes kogustes Pôhja-Ameerikast sisse. Ameeriklased olid küll vilja ümberkantimise pärast vihased, ent rahvusvahelise ôiguse järgi oli kôik korras. Relvastust importis Kuuba Tśehhoslovakkiast. Vastutasuks andis Kuuba suhkrut ja puuvilju, rummi ja likööre.

Sôltuvus NSV Liidust oli nii suur, et Kuuba välispoliitilised avaldused käisid Moskvast ettekirjutet rada pidi. NSV Liit vôis igal momendil lakata Kuubat varustamast ja seda, et sel juhul suudab "vabadusesaar" vastu vastu pidada vaid môned päevad, teadsid väga hästi nii Moskva kui Havanna. Castro sai sôltuvuśaaret tunda 1968. a. Praha sündmuste aegu, mil ta ei tahtnud kuidagi soostuda Nôukogude ja VLO tankidega Praha tänavatel. Kohe pärast Castro "iseteadlikke" avaldusi hakkasid ilmnema varustusprobleemid, mille juurest juhuslikkuse printsiipi otsida ei maksnud. Üsna peatselt tegi Castro oma hinnangutes pôhjalikke korrektuure ja teatas, et militaarsel sekkumisel oli alus, kuna sotsialism oli Prahas ohtu sattunud.

Muidugi pidi Castro & co. tôdema, et jälle on muututud ühe suurriigi ripatsiks. Tekkis môte, et Kuuba vôiks muutuda Ladina-Ameerika (ja ehk ka Aafrika) revolutsiooniliseks platsdarmiks ja rôhutama maailmarevolutsiooni teostamise vajalikkust, et suruda USA-d nurka. Kuuba politoloogid unistasid, et pisike Kuuba muutuks siis arvestavaks keskuseks, ja lohutasid end môttega, et ka NSV Liit oli oma algusaegadel kokkuvarisemise äärel.

Moskva oli meelitatud, kuid jäi vaoshoituks.  Moskval polnud mingit tahtmist Kuubat sellises ulatuses ülal pidada. Pealegi ei klappinud Kuuba revolutsioonis paljugi asju marksistliku-leninistliku ôpetusega. Töölisklassi, millele revolutsioon pidi tuginema, Kuubas praktiliselt ei eksisteerinud, ka tôelisi marksiste oli vähe. Oli vaid Castro ja ta kaaskond (kokku 4 inimest), kes tuli, nägi ja vôitis. Mida teha? Kas seada kogu teooria kahtluse alla, vaikida Castro vôit maha vôi kohandada teooriat Kuuba jaoks?

Havanna näitas end tegutsemisaltina Boliivia sündmuste aegu => 1964. aastal  tuli seal riigipöörde abil vôimule sôjaväehunta. Üks Castro lähimaid kaasvôitlejaid, Ernesto Che Guevara, pani ministriameti maha ja siirdus Boliiviasse revolutsiooni tegema - samadel alustel, nagu see oli toimunud Kuubas. Ent partisaniliikumine jäi Boliivias vinduma, 1967. aastal peilisid valitsusväed CIA kaasabil Che Guevara asukoha välja ning saatsid ta taevariiki. Che Guevara'st sai aga kogu maailma vasakpoolse noorsoo jaoks märter.  Aga kui ta veel missiooni täitis, oli Castro uhkust täis ja tegi avaldusi, et imperialismist vabastamise vôtmed asuvat hoopis Havannas, mitte Moskvas. 1966. a. NLKP XXIII kongressil Moskvas kritiseeris ta teravalt NSV Liidu juhtkonda, et nood ei abista piisavalt Vietnami. Lisaks teatas Castro, et Kuuba näikse ennem kommunismi jôudvat kui NSV Liit. (jultumuse tipp!! arvasid nôukogude parteifunktsionäärid)

Kuuba iseseisvust ei suutnud Moskva vähimalgi määral taluda, olnuks liig, kui Moskva-Belgrad-Pekingi vastuoluliste suhete kôrval ajab oma rida Havanna, keda kogu sotsleer niigi ülal peab.

Ühtlasi otsiti vastust küsimusele, miks Boliivias tabas revolutsiooniliikumist krahh. Ladina-Ameerika oludes pidasid Moskva teoreetikud partisanisôda kui vahendit isegi reaalseks. Kuid sellegipoolest tuli arvestada marksistliku-leninliku teooria eeldusi. 

Che Guevara hukkumine oli Castrole suureks löögiks, kuid peagi sai ta endale uue ladina-ameeriklasest sôbra -  Salvador Allende -, kes valiti 1970. a. Tśiili presidendiks. Ta oli esimene kommunist, kes sai vôimulde demokraatlikul teel - ja Moskva jaoks oli Allende triumf poliitilisel teel isegi olulisem kui Castro vôit relva abil. Moskva oli ju partei XX kongressil 1956. a. deklareerinud, et kommunismi vôit on vôimalik ka parlamentaarsel teel - ja nüüd oli sellest olemas esimene näide.

Samas jäi Moskva toetus Tśiilile suhteliselt tagasihoidlikuks ja suhtumine külmaks. Miks? Tôenäoliselt kardeti, et Tśiilist saab järjekordne ülalpeetav, kes sôltub Moskva armust ja almusest. Oluliseks takistuseks oli taaskord kauguse faktor. Ka ei soovinud Moskva konflikti minna piirkonna mittekommunistlike riikidega (Argentina, Brasiilia, Uruguai, Boliivia), kellega NSV Liidul olid ulatuslikud kaubandussuhted. Ettevaatlikuks jäädi USA reageeringut silmas pidades. Et mida saab NSVL ette vôtta juhul, kui USA otsustab Allende valitsuse kukutada; mitte midagi ta ei saa! Ja siis kannatab NSV Liidu kui maailmariigi prestiizh, kes ei suuda sots.maade julgeolekut garanteerida. Seetôttu kôlasid Allende abipalved Moskva kurtidele kôrvadele. Ajavahemikus 1970-1973 toimus vaid 1 NSV Liidu-poolne parteiline visiit, detsembris 1972 jôudis Allende ära käia Moskvas. Tśiili vaevles raskete majandusprobleemide küüsis, Allendele oli vaenulik ka osa armeest. 1973. a. saabus krahh - kindral Augusto Pinochet teostas riigipöörde, mille käigus Allende saladuslikel asjaoludel hukkus (ajal, mil armee ründas valitsuśoonet).

Moskva analüüsis juhtunut môned kuud hiljem, leides, et riigipöörde tegid vôimalikuks liigne pehmus sôjaväe suhtes, samas hoiduti kriitikast USA aadressil. Allendest sai jälle üks sotsialistliku vôitluse märter. Tśiili KP peasekretär Luis Corvalan olevat aga KGB poolt transporditud Buenos Aires'esse, kus kogemustega ilukirurg oli ta näole teinud plastilise operatsiooni. Corvalanil vahetati identiteet, anti uus pass ja ta saabus tagasi Tśiilisse kui külalisprofessor Kolumbiast.

*          *          *

1970. aastail, pingelôdvendusôhkkonnas, sumbusid maailmarevolutsiooni ideed. NSV Liidu juhtkond eesotsas L. Brezhneviga rääkis nüüd pidevalt maailma rahust, ja 1920. aastate käremeelsusest polnud enam jälgegi. Kuuba jäi edasi poliitilisse isolatsiooni, aga Moskva kasutas Havannat ära selles môttes, et just seal treeniti vôitlussalku, keda saata kuumadesse piirkondadesse. Kuuba pilgud pöördusid tihti Aafrika poole, üheks vôitlustandriks kujunes Angola.

AAFRIKA oli korduvalt ka NSV Liidu huvisfääris. Seal ei olnud pôhjust karta USA liigset lähedust, samuti ahvatles sealne kirev poliitiline maastik, mistôttu olid kodusôjad kerged puhkema. Huvi aafrika vastu ilmutas eriti Hrustsov, Brezhnevi esimesel vôimukümnendil oli Aafrika suhteliselt tagaplaanil. Uus huvitôus ilmnes 1970. aastate keskel, kuid Nôukogude poliitilised strateegid olid seisukohal, et Aafrika ühiskonnas, kus oma rolli etendab ikka veel tribalism, revolutsiooni hästi teha ei ônnestu.

 

INDONEESIA: Aasia suunal oli Vene impeerium alati laieneda ihalenud, ei unustanud Aasiat ka kommunistid. 17. augustil 1945 oli Indoneesia Hollandi koloniaalvôimu alt vabanenud, vôimule sai  Sukarno (1901-1970), pärit Jaavalt, filosoof, kes kujundas sotsialistliku arenguteooria Indoneesia jaoks, polnud marksist. Indoneesia sise- ja välispoliitiline olukord jäi stabiilseks, välja kujunesid parem- ja vasakpoolsed jôud. 1950. aastate keskel toimus Indoneesia ja NSV Liidu lähenemine.  Sukarno poliitiliseks suunaks oli säilitada vastasjôudude tasakaal.

1957 kuulutas Sukarno välja juhitava demokraatia, rakendama hakati seda 1959, mis pidi asendama parlamentlikku demokraatiat => parlament saadeti laiali, moodustati Rahvusrinne. Hollandi ettevôtted riigistati, teostati agraarreform, kuulutati välja 3-aastane majandusplaan. Alates 1957. aastast kehtis Indoneesias pidev sôjaseisukord; 1963 lasi Sukarno end valida eluaegseks presidendiks. Samal ajal kasvas riigi välisvôlg, laenude eest osteti toitu.

1960. aastate II poolel hakkas tugevat môju avaldama Peking, kes hakkas oma inimesi sokutama Sukarno lähikonda. Sukarno hakkas Indoneesia poliitilisi perspektiive ümber hindama ja arendama suhteid Hiinaga, valmistamaks ette Pekingi - Jakarta telge. NSV Liidust hakati järsult eralduma.

Indoneesia sisevôitlusele oli omane, et see toimus peamiselt isikute, mitte parteide vahel. 1960. a. keskel hakkas kujunema parempoolne vandenôu, mille eesmärgiks oli kukutada vasakjôud. Sukarno ihukaitsjate ja lennuväeohvitseride seas tekkis ka vasakpoolne vandenôu => "30. septembri liikumine". Seda asus toetama ka Indoneesia KP, mis oli rohkearmuline ja vôimas poliitiline jôud 3 mln. liikmega (1965). 1957/1958 sai kohalikel omavalitsusorganite valimistel 8 miljonit häält.

Peking kalkuleeris riski ja otsustas korraldada vasakjôudude väljaastumise. 30. septembri öösel 1965 toimuski väljaastumine, tapeti 6 kindralit, hôivati raadiojaam ja kuulutati välja vôimu üleminek. Ent 1. oktoobri ôhtuks oli mäss maha surutud, järgneva oktoobrikuu jooksul läks käiku asiaatlik terror => tapeti 300 000 kuni 1 000 000 kommunisti, Indoneesia jôgede vesi olevat laipadest paks olnud! Parempoolsete kogu viha kandus kommunistide vastu, 1966. a. keelustati Indoneesia KP üldsegi. Aasta jooksul kôrvaldati Sukarno tegelikust vôimust, sôjavägede juht kindral Suharto valiti 1968 presidendiks ja pöörduti tagasi parlamentliku demokraatia juurde. Maailmarevolutsiooni ideede laineharjal purjetava Pekingi autoriteet sai ülitugeva hoobi. Moskva meelehääks!!

 (Lõpp.)