GUSTAV RÄNK JA TEMA PÄEVIKUD. Rängad sõnad, rängad ajad.

 SISSEKANNE # 216

Gustav Ränk uurib nutiseadmest kaarti, kuhupoole sammud seada... (või topib piipu). Vadjamaal, 1942. Foto: Ilmar Talve / ERM

Vihmane ilm õue ei kutsu. Loen raamatuid.

Üks raamat sai läbi loetud ka. ERMi poolt välja antud, Indrek Jäätsi ja Marleen Metslaidi koostatud albumimõõtu teos, mille keskmes on etnofraafiaprofessori Gustav Ränga (1902-1998) päevikud – välitöö ja pagulaspäevikud – koondatud koos mahuka pildimaterjali ja eessõnaga pealkirja alla  „Keeruliste aegade kiuste“.  Mulle päevikud meeldivad, eriti kui nad on autentsed ehk toimetamata. Ränga päevikud on sellised, napid ja justkui põlve otsas kirjutatud, aga de facto need ju olidki, kuna ajad olid keerulised.

Teise maailmasõja ajal juhtis ta Eesti Rahva Muuseumi, muuhulgas selle varade evakueerimist mitmele poole Eestisse. 1944. aastal siirdus ta mere taha, sest nii põhimõttekindlat kommunismi vaenlast poleks naasev Nõukogude võim säästnud. Ränk jõudis Rootsi, kus tal õnnestus erialast tööd jätkata ja seda veel aastakümneid.

Ränk on kohati oma ütlemistes ränk ja otsekohene. Eriti kommunistide suhtes. GR: „Näe, H[abermani] kõrval on Neeme Ruus, see poolharitlane, kes kunagi Tartu ülikooli pooled teaduskonnad kui eluvõõrad lubas sulgeda. Tegeles siin ja seal „vabaharidustöö“ alal, mängis opositsionääri, kuid läks lõpuks siiski „Uus Eesti“ kaastööliseks. Et ta kommunist oli, seda ei uskunud keegi – küll oli ta selge karjerist. Nüüd ta seisis seal autos, nägu tähtis, helesinine siidsärk tuules lehvimas. Iga sõna lausutud needmise häälega. Viletsad! Ei kannatanud lihtsalt kaua vaadata, häbi, põletav ja kõikimattev häbi hakkas endast ja oma rahvast. Seal on siis meie noorempõlv, oodatud järelkasv, meie liberalistliku kasvatustöö vili. Seal on siis need „idealistid“, kelle ideedest teised alati „arusaid“ (Inimesest peab ju „arusaama“ kui sa ise haritud inimese muljet tahad jätta!). Ei kannatanud enam. Läksin jälle kohvikusse „abi otsima“ nagu seda olin teinud 1939. a. oktoobris. Ja mis abi sa sealt saad: seal vedeleb ju oma ükskõiksuses teine „idealistlik“ pool meie haritlasist. Vihastusin seal ükskõiksusest ja pöördusin esimese ettejuhtuva mehe poole, kes kuulus ühe radikaalse Seltsi nooremasse sugupõlve: „Kas Teie ei teagi, mis praegu väljas tehakse?“ „Miks ei tea!“ „Aga kuidas saate olla nii ükskõikne?“ Tema on rahulik, sest tema arvates pole see demonstratsioon väljas millekski muuks, kui ainult selleks, et Pätsist lahti saada. Oh naiivsust, naiivsust küll! Viha Pätsi vastu oli mõnes ringkonnas siis nii suur, et pimestas kogu meie omariikluse perspektiivid! Ja iseloomulik küll: meie kohviku „radikaalidel“ on kõigil peas enamvähem lõbus nägu ja nende silmadest paistab, et nagu oleks midagi „kordaminemas“. Näed sealt hõljub sisse lõbunaise välimusega pr. Ruus, N.R. abikaasa. Ja issake, kuidas tema ümber kohe korraga naeratab kümmekond paaśi. Ma ei tea nüüd tõesti kas on see naise võlu või uudseleiva lõhn, mis inimesed nii varvastel käima paneb. Mul igatahes hakkab vastik ja tulen hoopis koju.“ (Ränk, lk 56-57)

Nagu päevikumärkmetest ja saatesõnast nähtub, osutusid Ränga isiklikud läbielamised „punasel aastal“, 1940-41, sedavõrd valulikuks – millest kõige traumaatilisem oli kahtlemata napp pääsemine mahalaskmisest Kuressaares -, et ei ole imekspandav tema leebe suhtumine Saksa okupatsiooni. Nad olid küll vallutajad, ent Ränga silmis siiski kultuurrahvas, erinevalt ida poolt tulnud kolonisaatoritest, keda ta põlgas. Saksa okupatsiooni ajal tegi Ränk kaks etnograafia-alast uurimisretke Vadjamaale (1942 ja 1943) ning ühe Kuramaale nn Liivi randa (1943). Neist esimene, 1942. aastal teostunud retk vadjalaste juurde, oli teaduslikult edukas ekspeditsioon; see toimus Ilmar Talve juhtimisel ja kaasatud olid veel noor Paul Ariste, Eerik Laid, kunstnik Ilmar Linnat.

Indrek Jääts (2022, 2023:157-158) avab ekspeditsioonide taustu, kirjutades, et sakslaste Generalplan Ost järgi tuli eestlased saksastada. Kogu Baltikumi ja läänepoolse Valgevene hõlmava administratiiv-üksuse Ostlandi koosseisu kuuluv Suur-Eesti pidi tulevikus ulatuma Volhovi jõeni idas. Suurem osa nende idapoolsete alade elanikest oleks plaani kohaselt küüditatud veel kaugemale itta, asemele tulnuks aga Eesti venelased, setud ja „rassiliselt vähemväärtuslikud“ eestlased. Plaan ise oli loomulikult salastatud. Aga et see mingil kujul rakenduks, selle eelduseks oli inventuur, st tuli välja selgitada, millised rahvad Eestist ida pool elavad ja kui palju neid on. Himmleri suunistest lähtudes käskis Saksa Julgeolekupolitsei ja SD Eesti osakonna juht Martin Sandberger registreerida kõik Ingerimaal elavad sakslased, eestlased, soomlased ja muud mittevene rahva esindajad. Selles nägi nn võimaluste akent Tartu ülikool, et saata sinna Eesti teadlasi uurima kohalikke eestlasi ja hõimurahvaid.

Erariietes teadlasi Ingerimaale ei lubatud, kõik pidid kandma vormi, mis tuli ise leida, ent ei pidanud olema just Saksa munder. Seega jäi ikkagi mingi sõjaväeline mulje (Jääts, ibid., 160), mis avaldas teatavat mõju suhtlemisel kohalikega. Osalt jäädi barjääri taha, sest neisse kui okupatsioonivõimude esindajatesse suhtuti umbusu või resigneerunud alandlikkusega. Eks suhtumine oli mõnevõrra jahe, kergelt patroneerivgi, ka Ränga enda poolt, kes siin-seal päevikus avaldab pettumust inimeste hoiakute ning kohapealsete olude üle üldisemalt. 20. augustil 1943 kirjutab ta näiteks:

„Kunagine vägev vadja rahvas – Novgorodi kuulus liitlane – on juba suurtes joontes niisugune kustuv süsi, mida võib hetkeks hõõguma panna vaid puhudes. Ta ei põle ega hõõgu omast jõust kunagi enam, ega sünnita elu põlemist.

Seda hääbuvat keelt rääkima sundides tekib alati küsimus: miks surevad mõned rahvad ja teised osutuvad elujõuliseks. Küsimusele ei saa ühesõnaga vastata. Küllap meie sugurahvaste juures on küll tegu vähese aktiivsusega, liiga lahja temperamendiga, võrreldes naabrite, slaavlastega. Suurem sigivus ja üldse elu rõkkav ülekaal on slaavlasi aidanud teiste üle; oma töö samas suunas on teinud kirik ja nii seisame fakti ees, et slaavlus lämmatab nagu lopsakas nõgesepõõsas kõik muud taimed. Slaavlus – see oleks ajalooline mõiste, olnud faktide kauge järelkaja, leiaksime kindlasti rohtu selle jälgede kustutamiseks. Kahjuks on ta aga meile, eriti Ida-Euroopa väikerahvastele jooksva elu päevaprobleem. Slaavlus ei võida meid sümpaatiaga, kõrgema kultuuriga või intellektuaalse üleolekuga [nagu sakslased – R.R.], vaid just oma vastlikult lehkava laiutamisega. Seda tunneb kõige selgemini siin Ingerimaal – Lääne-Ida puutevööndis. Aastasadu on see maa olnud Lääne ja Ida võitlustandriks, kusjuures Ida on osanud end alati ja järjekindlalt peale nihutada. Oleneb kõik käimasolevast sõjast, kas võidab lõplikult Ida või Lääs. Kui juhtub esimene, järgneme meie, teised vanad Läänemererahvad kiiresti vadjalastele oma saatuse poolest. Siis ei ole meie keelel aega nii rahulikult surra nagu vadja omal, vaid selle elu lõigatakse läbi nagu terava vikatiga. Tahaks siiski uskuda, et maailm 20. sajandi keskpaigas enam ei tohiks elada üle uut asiaatide lainet, et uppuda verre ja mädaneda kultuuriliselt. Tahaks uskuda, et rahvaste üle valitseb siiski mingi kõrgem Geenius, kes kord ka Ida barbaarsusele piirid paneb. Mitte üksnes piirid, vaid selle barbaarsuse lõplikult jagab ja lämmatab.

Slaavlane ei ole Eurooplane – ta on Ida metsik kariloom, kes elab ja laiutab hallides, ilmetutes hurtsik-külades, nagu neid täna nägin oma silmaga.“ (Ränk, lk. 255-256)