SISSEKANNE # 213
DIGIKAPITALISM, DIGINOMAADID JA TÖÖ
Evgeny Morozov digikapitalismi tulevikust (2018)
Memo.
Evgeny Morozovi arvamuslugu käsitleb digikapitalismi keerukat olemust ja selle lõimimist finantsialiseeritud kapitalismiga, tuues esile, kuidas tehnoloogiahiiud Apple ja Google omavad märkimisväärseid finantsvarasid, kuid ei ole klassifitseeritud finantsasutustena. Sellele vaatamata on nad olulised finantsturgude osalised. Morozov kirjeldab, kuidas suured tehnoloogiafirmad kasutavad oma kapitali ja turuväärtust, et kaasata investeeringuid globaalsetelt finantsturgudelt ja riiklikest investeerimisfondidest. Apple on maailma üks suuremaid erasektori võlakirjadega kauplejaid, olles omandanud 180 miljardi dollari väärtuses eravõlakirju ning olgugi et firma põhitegevus on tehnoloogia, tegutsetakse finantsturgudel märkimisväärse jõuna.
Globaalselt on sarnased investeerimistrendid märgatavad ka Hiinas, kus firmad nagu Alibaba ja Tencent on samuti väärtust kogunud. Lisaks on rõhutatud, et riiklikud investeerimisfondid üle maailma püüavad saada osa tehnoloogiafirmade kasvust, investeerides nii börsil noteeritud ettevõtetesse kui ka börsivälistesse iduettevõtetesse. Jaapani firma SoftBanki tehnoloogiafond Vision Fund on näide sellest, kuidas suured summad rahvusvahelist kapitali suunatakse innovatsiooni ja tehnoloogia arendusse. Seega, digikapitalismi on raske eristada ülimalt finantsialiseeritud kapitalismist.
Autor tõdeb, et nüüdiskapitalismi üks tähelepanuväärne tunnus on see, et firmad polegi nii väga huvitatud avalikust aktsiatega kauplemisest. Miks? Sest neil on juurdepääs muudele kapitali hankimise vormidele, mis võivad olla tõhusamad või vähem keerukad kui traditsiooniline aktsiaturg. Põhjusi võib olla mitmeid:
· esiteks, rahastuse saamine ilma avaliku pakkumiseta, mis võimaldab ettevõtetel kasvada ja areneda ilma börsile minemata, kuna suudavad kaasata suuri summasid era- ja riiklikest investeerimisfondidest. Uber ja Airbnb on siin asjakohased näited;
· teiseks, vähem regulatsioone ja suurem paindlikkus: eraettevõtted saavad sageli tegutseda suurema diskretsiooni ja vähema välise järelevalvega, mis on atraktiivne neile, kes soovivad agressiivselt laieneda või arendada uuenduslikke tehnoloogiaid. Börsiettevõtted peavad seevastu vastama keerukatele finantsaruandluse nõuetele ja alluma järelevalve regulatsioonidele, mis võivad olla koormavad ja kiiret kasvu aeglustavad tegurid;
· turuväärtuse ja investeerimisvõimekuse suurendamine: Morozov sedastab, et Uberi ja Airbnb taoliste ettevõtete väärtus on hinnatud palju kõrgemale kui kannaksid tavapärased ettevõtted samas arengufaasis traditsioonilisel börsil. Suurte erakapitali investeeringute abil on need ettevõtted suutnud kasvada ja laiendada oma turuosa aktsiate avaliku pakkumiseta;
· globaalne rahavoogude liikumine ja investeeringute kaasamine, mis üha enam on suunatud tehnoloogiasektorisse, kusjuures suured riiklikud ja erafondid investeerivad tehnoloogiafirmadesse tugeva kasvu ja tootluse potentsiaali lootuses
Morozov toob esile kolm peamist puudujääki, kuidas me praegu digikapitalismi mõistame. Need osutavad sügavamatele arusaamatustele ja eeldustele, mis piiravad inimeste võimet tõhusalt reageerida digikapitalismi väljakutsetele ja mõjudele:
· esiteks, tehnoloogilise arengu ainulaadsuse eeldus: Morozov kritiseerib vaadet, mis näeb digikapitalismi kui täiesti uut ja eraldiseisvat majandusfenomeni, mida juhib peamiselt tehnoloogiline areng. Ent see arusaam alahindab tõsiasja, kuidas praegused tehnoloogilised muutused on tegelikult sügavalt juurdunud varasematesse kapitalismi arenguetappidesse ja kriisidesse. Digiteerimise kiirenemine ja globaalsete platvormide esiletõus on tegelikult osa laiematest majanduslikest ja sotsiaalsetest dünaamikatest, mis ulatuvad tagasi vähemalt 1970. aastate heaolukriisini ja 2007-2008 finantskriisini;
· teise puudujäägina rõhutab Morozov võimetust adekvaatselt periodiseerida digikapitalismi ajaloolist arengut. Ta kritiseerib kalduvust näha digikapitalismi arengut kui lineaarset ja pidevat, mida mõjutavad stabiilsed ja püsivad trendid nagu reklaamitulu, mis subsideerib tasuta teenuseid. Morozov väidab, et selline vaade ei arvesta, kuidas iga majanduslik ja tehnoloogiline arenguetapp on oma olemuselt erinev ning kuidas need muutused mõjutavad majanduse ja ühiskonna struktuuri;
· kolmandaks, ambitsioonikuse ja struktuurse lähenemise puudumine digimaailma probleemide lahenduste väljatöötamisel. Liigne keskendumine privaatsuse ja andmekaitse küsimustele on kitsendanud arutelu ja jahutanud entusiasmi, mistap tuleks hoopis julgemalt sekkuda n-ö. „kastist välja“ mõtlemisega, ehk minna vajadusel kaugemale olemasolevate seaduste ja keeldude piiridest.
Morozov kritiseerib meie hetkearusaamu reklaamipõhisest ärimudelist, millele suured digiplatvormid – Google, Facebook jt – toetuvad. Kuigi see mudel on aidanud kaasa digiplatvormide kiirele kasvule ja laienemisele, on ta haavatav ja potentsiaalselt ebastabiilne. Murekohad peituvad järgmistes aspektides:
· reklaamitulu on sõltuv majanduse käekäigust ja eelistuste muutustest;
· üha kasvav mure kasutajate privaatsuse pärast ja sellega seotud regulatsioonid (nt GDPR) piiravad andmekogumist ja andmete rakendamist, mis omakorda vähendab reklaamitulu;
· tarbijate käitumise muutus, teadlikkuse kasv oma andmete kasutamisest ja reklaami blokeerimise vahendite kasutamine vähendab reklaamipõhise ärimudeli efektiivsust.
Morozovi hinnangul nõuab nende tegurite kombinatsioon nõuab digikapitalismi mõistmise sügavamat periodiseerimist ja uute ärimudelite kaalumist, mis ei sõltu ainult reklaamitulust. Tulevik võib tuua kaasa nihke teistsugustele mudelitele, mis põhinevad tehisintellektil ja andmetel loodud väärtusel, pakkudes tasulisi teenuseid, mis ei sõltu reklaamist.
Autor nendib, et tuleb õppida digikapitalismi märksa paremini periodiseerima, mis õigupoolest tähendab võimekust determineerida, kuidas digikapitalism on ajas muutunud, millised on olnud peamised arengud ja murrangud, ning milliseid mõjusid need on avaldanud laiematele majanduslikele ja sotsiaalsetele struktuuridele. See hõlmab digitaalsete tehnoloogiate mõju hindamist läbi erinevate majandusajaloo etappide, mõistes nii nende pidevat evolutsiooni kui ka perioodilisi muutusi.
Lõpetuseks soovitab autor, tõukudes kolmandast puudujäägist, arendada regionaalsel tasandil tehnoloogilist võimekust, et saavutada suurem digitaalne suveräänsus suurtest globaalsetest USA ja Hiina tehnohiidudest. Privaatsusregulatsioone tuleks hinnata kriitiliselt ja terviklikult, kuivõrd nende ülemäärane rakendamine võib olla vastupidise mõjuga soovitule, st kaartide kättemängimist suurkorporatsioonidele ning sõltuvuse suurenemisele neist. Isiklikult saan sellele mõttele vaid alla kirjutada, sest ei soovi näha Omnicorpi-taolisi[1] hiidkorporatsioone globaalselt võimu haaramas. Kui 1987. aastal tundus see kauge düstoopiana, siis aastal 2024 on see hämmastav reaalsus.
*
DIGIKAPITALISM, DIGINOMAADID JA TÖÖ
Eeva Kesküla. Protestantlik eetika ja lõunauinaku vaim: diginomaadid ja töö (2023)
Eeva Kesküla analüüsib töö mõistet ja eetikat diginomaadide elustiili kaudu. Ta kritiseerib tänapäeva töömaailma tendentsi töötada ülemäära palju mõttetutel töökohtadel, millistele on antropoloog David Graeber andnud üheselt mõistetava koondnime – „bullshit jobs". Tsiteerin: „John Maynard Keynesi arvestuste järgi peaksime me praeguseks ajaks läänemaailmas tänu arenenud tehnoloogiale hakkama saama 15 töötunniga nädalas. Kuid selle asemel on meid oma haarmetesse tõmmanud kõikjal vohav üsna mõttetu ja mitte midagi tootev töö.“ Ta viitab veel ühele tänapäeva töökorraldusega kaasnevale probleemile: vaatamata töö ebaühtlasele jaotumisele ja mõttetusele domineerib suures osas maailmast endiselt protestantlik tööeetika ja töökesksuse ideoloogia. Liigne töö aga ei jäta aega üksteise eest hoolitsemiseks, kodanikuaktivismiks ega demokraatias osalemiseks, mõnusateks tarbimisvälisteks tegevusteks lihtsalt nende endi pärast, loovuse lokkamiseks; lisaks toodab töö palju rohkem süsinikku kui molutamine. Pikemateks töötundideks ei sunni meid aga mitte ainult materiaalsed vajadused, näiteks palkade langev ostujõud, vaid ka ühiskonna tõrksus tööeetikat kritiseerida ja kahtluse alla seada.
Kesküla toob välja, et diginomaadide kultuuris on keskseks väärtuseks vabadus, mis eristub oluliselt traditsioonilisest üheksast viieni töörutiinist. Diginomaadide võib defineerida kui asukohast sõltumatuid tehnoloogiat kasutavaid töötajaid, kes ühendavad töö tegemise reisimisega. Nad praktiseerivad minimalismi, püüavad leida tasakaalu töö ja vaba aja vahel ning püüdlevad autonoomse elukorralduse poole. Seega esindavad diginomaadid alternatiivset tööeetikat, mis erineb oluliselt traditsioonilisest protestantlikust tööeetikast, kus kesksel kohal on töö.
Autor uuris oma etnograafilise välitöö käigus peamiselt 25–40-aastaseid kaugtöötajaid, kes olid kas ise ettevõtjad või töötasid mõne Euroopa tööandja või platvormi heaks. Vaadeldavad diginomaadid olid juba mõnda aega valdkonnas töötanud ja vähemalt kaks aastat digi-nomaadidena ringi rännanud. Nad kombineerisid mitmesugust palgatööd mittetasustatud, ent südamelähedaste projektidega: näiteks õpetas üks noormees hiinlastele veebi kaudu inglise, töötades samal ajal tarneahela konsultandina oma endise asukohapõhise tööandja heaks, lisaks pidas ta diginomaadluse ja vaimse tervise teemalist blogi.
Diginomaadlusele eelnes tihti varasemast töökogemusest saadud läbipõlemine, mis seotud kontorikeskkonda mittesobitumise, rutiini või pettumusega korporatiivmaailmas. Paljudel oli olnud mingi otsustav sündmus, mis viis nende elu teisele kursile ja tõukas neid diginomaadluse suunas.
Intervjuude põhjal tõdes autor, et diginomaadide seas valitseb aja ja raha suhte osas oluliselt teistsugune käsitlus võrreldes traditsioonilise "aeg on raha" lähenemisega, mida kehastas Benjamin Franklin. Diginomaadid ei muretse aja kasutu raiskamise pärast ega keskendu oma teenistuse maksimeerimisele, vaid püüavad selle asemel maksimeerida oma vaba aega. Üks intervjueeritav seadis eesmärgid just säästmisele ja investeerimisele; tema filosoofia kohaselt ei olnud oluline teenida iga kuu teatud summat, vaid pigem katta oma elamiskulud ja investeerida piisavalt, et säilitada õnnelik ja rahulik elu koos piisava vaba ajaga. Siin võib ka tõdeda, et selles filosoofias peegeldub küttide-korilaste mentaliteet (praktiline tarkus?) mitte ülemäära pingutada: nad lõpetasid kohe, kui piisavalt toitu oli korjatud. Diginomaadid rääkisid uhkusega, kuidas nad võtavad iseenda jaoks aega, erinevalt teistest, kes uhkustavad oma hõivatusega.
Covid-19 pandeemia hoogustas diginomaadlust, kuna tekkisid uued ärivõimalused ja töö-pakkumised (nt onlain-õpe). Samas avastasid paljud diginomaadid, et sulgunud ja piirangutega maailmas nad töötavad hoopis intensiivsemalt kui varem. See tähendab, et diginomaadlus ei ole sugugi vähem immuunne välisele survele ning globaalsed sündmused võivad mõjutada isegi neid, kes püüavad elada alternatiivsete tööeetikate järgi. Kuigi paljud kasutasid ära uusi võimalusi, näitas pandeemia, et kriisiolukorrad võivad sundida isegi neid, kes eelistavad vähem töötada, ajutiselt oma põhimõtetest loobuma.
Artiklis pöörab autor tähelepanu kahele erinevale tootlikkuse viisile diginomaadluses, mis eristuvad põhiliselt töö ja aja kasutamise suhtumise poolest:
· esiteks, efektiivsus kui elustiili valik, kus keskmes on efektiivsus kui võimalus teha tööd lühema ajaga, mis võimaldab nautida rohkem vaba aega. Idee seisab põhimõttes, et töö ei tohiks võtta kogu aega ega määratleda inimese elu. Tootlikkust on siin mõistetud kui võimet saavutada tööalaseid eesmärke efektiivselt, kasutades tööks vähem aega ja jättes rohkem aega isiklikeks tegevusteks ja puhkuseks (T. Ferriss);
· teiseks, traditsiooniline tööeetika lähenemine väärtustab pikkade töötundide tegemist ja pidevat hõivatust.
Autor rõhutab, et kuigi diginomaadid räägivad produktiivsusest kui vahendist end moraalselt õigustada, on tihti tajutav vastuolu selle vahel, kuidas nad soovivad oma aega kasutada, ja kuidas nad tegelikult toimivad, eriti kriisiolukordades nagu pandeemia. Erinevad produktiivsuse viisid peegeldavad sügavamat kultuurilist ja isiklikku suhtumist töösse ja aja kasutamisse, mis on sageli vastuolus.
Kokkuvõtteks leiab autor, et diginomaadide uurimine pakub võimalust kritiseerida töö kõikehõlmavust kapitalistlikus ühiskonnas ja küsida, kuidas tööd tulevikus paremini korraldada. Eesmärk ei ole tööst täielikult loobuda, vaid seada kahtluse alla see ideoloogia, mille järgi töö on kõige kõrgem moraalne kohustus ja ühiskondliku elu kese. Diginomaadide erinev suhtumine töösse, mis on vastuolus domineeriva tööeetikaga, võimaldab meil mõelda alternatiivsetele ühiskonnakorralduse vormidele.
* * *
Allikad:
· Kesküla, E. (2023, aprill). Protestantlik eetika ja lõunauinaku vaim: diginomaadid ja töö. Vikerkaar. https://www.vikerkaar.ee/archives/29552
Morozov, E. (2018, mai). Digikapitalismi tulevik. Vikerkaar. https://www.vikerkaar.ee/archives/22878[1] Viitan Paul Verhoeveni kultuslikule ulmeklassikale „RoboCop“ (1987), kus tegutses kõigi hüvede pakkujana ning ka kõigi pahede allikana kõikvõimas megakorporatsioon Omni Consumer Products, nn Omnicorp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar