SISSEKANNE # 197
Ahoi, reisi- ja raamatusõbrad!
Ajal, mil Lõuna-Euroopat pureb kuri põrgukoer Kerberos ja kus teid ootab paadimees Charon, et teid kenasti üle Acheroni ja Styxi Hadesesse viia, siis istuks parem kodus, tuulises provintsis, ja tõmbaks aknale luugidki ette. Aga ometi on Itaalia meil kõigil südames: viinamarjad, chianti, raffael, verona armastajad ja viltune torn. Et seda kõike ometi meeleliselt kogeda, soovitan ma täiesti siiralt suure sõna- ja vormimeistri Johann Wolfgang Goethe reisikirja „Itaalia-reis“. Olgu öeldud, et ta reisis osaliselt inkognito – mees, kes on pannud Wertheri kannatama, teisiti ei saa - ning see sündis mõned aastad enne Prantsuse revolutsiooni, mil kõik oli nii muretu, lustlik ja rõõmus.
Goethe reisib Itaaliasse ning ahmib endasse kõiki neid toredusi, mis see maa jagab. Veneetsiasse jõudnuna kirjutab ta õnnelikult, et see linn „pole, jumalale tänu, mulle enam pelk sõna, tühi nimi, mis mind nii sageli hirmutanud; mind, tühjade sõnade surmavaenlast.“
Ent, Napoli, oo jaa! „Vaadake ometi kord, kui ilus on Napoli; inimesed elavad juba nii palju aastaid muretult ja lõbusalt, ja kui aeg-ajalt puuaksegi mõni üles, siis kõik ülejäänu käib oma toredat rada.“
Tõsi, aeg-ajalt herr Goethe kaldub ka paternalismi. Aga see on sakslaste kutsehaigus – õpetada ikka teisi elama. Goethe teeb seda siiski võluvalt, saab andeks.
Ja Goethe armastab seda maad, sest kus mujal ütleb toatüdruk väsinud teelisele: "Felicissima notte!" Kõige õnnelikumat ööd!
Ühesõnaga, kõik Goethega Itaaliasse!! Ja siis võib ka Wertheri kannatused üle lugeda (elada) ning „Faustiga“ sinasõprust luua (juua).
Raamatu saab endale koju tuua siit
 | |
| www.rahvaraamat.ee |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar