HOUELLEBECQ'i ALISTUMINE

 SISSEKANNE # 196

www.apollo.ee

 

Tänasel Prantsuse riigipühal, Bastille’i päeval, lõpetasin M. Houellebecq’i raamatu „Alistumine“ lugemise, mis esmakordselt ilmus 2015. aastal, kui Euroopa ägas pagulaskriisi käes. See ei olnud mul niimoodi rihitud, lihtsalt juhtus nii.

Raamat on juba peakirjast alates emotsionaalselt laetud ning tekitab vastakaid tundeid. Ilmumise täpne ajastus garanteeris raamatule menuki staatuse ja veel mingi sotsiaalpoliitilise x-faktori, tänu millele rääkisid sellest isegi EKRE ideoloogid.

Sisu on selline: aastal 2022 on Prantsusmaa poliitilistest pingetest ülilaetud, toimumas on murrangulise tähtsusega valimised, kus vastakuti seisavad Marine Le Peni Rahvusrinne ja Mohammed Ben Abbesi (fiktiivne karakter vist) Islamipartei. Selle taustal tegutseb keskeakriisi põdev kirjandusprofessor (Houellebecq'i alter ego?), kes püüab ühiskonnas asetleidvaid mullistusi lahti mõtestada ja end konteksti asetada. Paralleelselt toimub kaks kriisi: peategelase enda sisemine  ja väline, ühiskondlik kriis. Valimiste järgselt puhkevad riigis rahutused, mis triivivad kodusõja poole: võimu võtab üle islamipartei, naised mässitakse burkasse ja pannakse mitmekaupa mehele, Euroopa Liit laieneb Põhja-Aafrikasse. Katoliiklus satub põlu alla, haridust hakkavad reguleerima śaria seadused. Juudid pagendatakse (pagevad) riigist. Ehk siis tõeline antiutoopia. Päevakajaline ja õpetlik. Peategelane tunneb hirmu, ängi, masendust, kannatab resignatsiooni all. Kuni lõpuks – et järjele saada – teeb seda, mida kogu prantsuse ühiskond: kohaneb. See tähendab: alistub. Sest nii on lihtsam, kasulikum. Ja eks ole islamil ka meeltega tajutavaid voorusi. Milleks siis põtkida paratamatuse ees?

See on hoiatusromaan. Mis sest, et kriitikud heitavad Houellebecq’le ette künismi, misogüüniat ja islamofoobiat. Pagulaskriis koos islamifanaatikute terroriaktidega kindlasti võimendavad kogu „Alistumise“ sõnumit. Mulle isiklikult meenub kohe Magnus Ilmjärve vastuoluline uurimus pöördelistest EW lõpuaegadest, „Hääletu alistumine“ (kirjastus Argo, 2010), mis analüüsib Pätsi & co rolli protsessis, mille lõppresultaadiks oli iseseisvuse käest andmine – ja kuidas selle taustal muutus ühiskond suuresti „redisteks“, kes siis ühiskonda hoidsid toimimas, st kõik need ametnikud ja muud „taustakeppijad“.

Raamat jättis mulle Jonathan Littelli „Eumeniididega“ võrreldava elamuse/järelmaitse. Kohati liialdatud, kuid üldiselt aus ja ehe. Paneb järele mõtlema. Houellebecq’i düstoopia ei ole mingi kosmos, millest loed ja mõtled: can’t happen! cela n’arrivera jamais! Mõtled hoopis, et see on pöördumatu protsess, umbes nagu kliimasoojenemine, ja et kuhu ma selle eest pageda saaks. Pärast mõningast kaalutlemist taipad äkki, et polegi kuhugi pageda. Jääb üle vaid kohaneda, alistuda paratamatusele.

www.vanaraamat.ee